Häirivalt lihtne

Aastaid tagasi põhikoolis juhutus nii, et alates 5. klassist sai meie õpetajaks üks väga legendaarne matemaatik. Korrektsuse huvides tähistan ma teda pelgalt initsiaalidega: H. K. 
Ta oli absoluutselt hämmastav õpetaja - suur, tugevate ja loomulikult lokkis lühikeste hallide juustega, tavaliselt rohelisest pallonist ja pruunist seelikust ning vestist koosnevas kostüümis. Tema kabinet asus kolmandal korrusel, 306, kui mu mälu mind ei peta. Ta oli üks neid õpetajaid, kelle kuulsus käis tema ees - me teadsime, et on olemas õpetaja, keda nähes ka gümnasistid selja sirgu ajasid ning tema möödudes enam-vähem kooli parkettpõrandaid vaatasid, lootes, et õpetaja pilk sind ei puutu.

Ta oli isik, kes oskas panna sind tõesti ebamugavalt tundma, kunagi polnud sa kaitstud väikeste ja vastikute torgete eest. Jah, ma ei pea tänaseni tema enamikke meetodeid õigeks, kuid kahte asja suutis ta ideaalselt - distsiplineerida õpilasi selliselt, et klassis oli ainult ja ainult vaikus ning teha sulle asjad selgeks  viimase kui plussini.

"Anname koduste tööde vihikud aknapoolsete naabrite kätte ning saadame tagant ette."

"Võtke homseks kaasa lõigatud seravaga leht/kahe poolega leht."

Lubasin enesele, et kui kunagi peaksingi õpetajaks hakkama, siis kohe kindlasti mitte selliseks nagu tema, kuigi...  

Kui ma nüüd õpetajana uuesti tööle asusin, siis ma lubasin endale, et võtan matemaatiku distsiplineerivad võtted üle. Ilmselt toona kogemustega pedagoog teadis mida tegi, sest kõik klassid on mul käpa all. Tema meetodeid kasutades.

Kuid miks ma matemaatikust kõnelen?

Seetõttu, et hakkasin juurdlema, kuidas ta suutis napisõnaliselt asjade üle mõtlema panna. Luges tiraadi kapsa kasulikkusest, kui palju seda peab sööma ja sai aru, et sõnum jõuab aeglaselt kohale. Üks tema lemmikväljendeid oli (ilmselt ei mäleta ka enam täpselt, aga umbes nii): "Aga uvõõõ." Mida ta tegelikult sellega mõtles, olen ma saanud aru alles nüüd - ta teadis, et on inimesi, kelle mõtlemisesse ta midagi tuua ei suutnud.

Mul on ka viimastel päevadel olnud mitmel korral tahtmine öelda inimestele: "Aga uvõõõ."

Mõnda aega tagasi pidasin maha tigeda lahingkirjavahetuse ühega eksfaktoritest. Öeldakse, et vaieldes selgub tõde. Kahjuks ei ole see nii, vaieldes  valgub tõde oluliselt laiemaks, sest minupoolne soov asju olevikus ajada muutus ootamatult pikaks tulistamiseks mineviku suunas ning prokurörilikult elegantseks süüdistuskokkuvõtteks. Ojaaa, tundub et eksfaktor on valinud vale eriala - niivõrd timukaliku otsekohesusega selgusid paljastusted. Ma ei oskavat inimestega üldse suhleda, ei aduvat pärismaailma ning selle reegleid. Lubati kunagi lähitulevikus, kui selleks ikka ollakse küps, selgitada kõneobjektidele kuivõrd halb inimene ma olen.

Põhimõtteliselt peaksin ma ise paluma kuklas tuksuvat kuuli. Ise libestama kaela ümber koolduvat köit ning teritama giljotiinitera. Palkama ise otsuseid täideviiva hukkaja ning kirjutama pika tänukirja minu vastuvõtu kohta - see oli selline alltekst, mis seal kõiges peitus.

Nojah, las need asjad jäävad nii nagu nad jäävad.  Aeg annab arutust.

Sootumaks veidrad tuuled aga hakkasid seejärel puhuma virtuaalmaastikul. On ju teada ja tuntud tõde tänapäeval, et enamik sõdu peetakse küberruumis. Kas siis arvutimängus, erinevate rünnakutena või omanäoliste vestlustena. Nagu nüüdki. 
Selgus, et minu kirjutisi ei loe mitte kunagi mitte keegi, see olevat täiesti laialivalguv ning segane, ning ma peaksin oma "kõrgeltharituse" juures alandatusest põrandal väänlema. Et minu üle naerdakse. Et minu kirjutised ei mõjuvat mitte kellelegi mitte mingil moel ja nendest õhkub kadedust, kibedust ja midagi oli veel...?

Ahjaa, hirmu vananemise ees ning seda, et ma oma elu maha magan. Kuidas ma lõbustavat ennast teise arvelt, kuid see ei segavat tuulepuhujat sugugi.

Kui minu eilses postituses  viitasin teatud linnuliigi häälitsemisele, siis virtuaalmaastikul kostis nüüd juba suuremas rühmas ühendkoori helisid. Loomulikult kannavad mitu häält rohkem ja kaugemale. Ahastamist. Hüüatusi. Hämmeldumist. Kaagatusi, et miks elatakse teiste elu ja mitte enda elu.

Ometigi on osad virtuaalmaastiku teelistest täiesti kursis sellega, et peaaegu kogu siinne tekst on väljamõeldis. Keeruline väljamõeldis, olgu täpsuse huvides mainitud. (Kuidas nad seda teavad, kui mitte keegi siinset ei loe?)

Lasin silme eest enamiku siinkajastatud ja viimase 12 aasta sündmusi läbi: ülikool; mitmikraseduse ajal mahajäetus; pikk ja piinav kandmisperiood; leppimised ja tülitsemised; kohanemine üksikemadusega; ülikooli lõpp; õpetajaks hakkamine; magistrantuur; eluarmastusega kohtumine; lahkuviinud saatus; ema haigus ja surm, poegade kasvamine; maja ja aia ümbertegemine; esimese hariduse tasemeõpe; esimese raamatu välja andmine; magistrantuuri lõpetamine. Meenutusi, mälestusi, mõtisklusi: huvitav, milliseid nendest sündmustest pidasid virtuaalhäälitsejad väljamõeldisteks?
Ja samas on nii häirivalt lihtne - sisuliselt mitte midagi tehes -  panna sõnakiviga pihtasaanu kiunatama. Liiga lihtne....