Kirjutatu taluvuspiir

Kunagi magistrantuuris, esimesel korral, oli meil baka omadega koos üks seminar. Ei mäleta täpselt, oli see uudiskirjandust puudutav aine või oli miskine muu, aga mäletan, et rühmatöödes pidime arutlema lugemise taluvuspiiri - et millest edasi enam ei suudaks teost analüüsida ja olemasolevate instrumentidega vaadelda, luua seoseid ja näha midagi tekstis.

Mäletan end lausuvat, kuidas ei suudaks lugeda pedofiili päevaraamatut. Keegi küsis, et kas zoofiili või nekrofiili päevaraamatut suudaks lugeda? Ütlesin, et need oleksid kohe järgmised. Kuid pedofiili mälestusi etc ma lugeda ei saa. Kõik, mis sees on, tahaks välja tulla - niivõrd tülgastav. 

Loomad ja surnud ei suuda enda eest samuti seista, kuid nt lugeda kirjeldusi, kuidas täiskasvanu oma ebardlikke ihasid lapse peal rahuldab - see on ikka täiesti väljakannatamatu.

Sõbraliku perekooli vahendusel õnnestus mul lugeda lõiku ühest hiljuti paljastatud tekstist, ühe "autori" punnestusest.  Parem oleks kui selle....eeee kirjatähtedena üles märgitud sõnasarnaste väljendite asemel oleksin kasvõi sekundiks pimedaks jäänud või ammuomandatud lugemisoskuse kaotanud.

Minu taluvus ammendus.
Minu temperament kihvatas.
Minu RR tõusis.
Minu kõrvus kohises.

Sõnaga - pole nii ...eee.... emeetiliselt mõjuvat teksti ammugi täheldanud.

Parafraseerides meie kollektiivsesse mällu salvestunud laulusõnu: "Mis on küll selle inimese mõttes, kes selliseid tekste teeb? Mis on tema õige eesmärk ja kas ta jääb või kaob?"

Ise eelistaksin - kõlab küll ebasõbralikult - aga see viimane tähekombinatsioon oleks kõige parem.

Miks inimene sellist saasta kirjutab? Selle teema üle ma arutlesin juba siis, kui mainitet "kirjanik" esimesi kordi oma kõige laiemas käsitluses "teoseid" üllitas.

Ning jällegi midagi meie kollektiivsest mäletamisest kõrguvat - Midase legendis muutus kõik kullaks, millega Midas kokku puutus - toit, vesi, lõpuks isegi -  puhul muutub kõik seedeprotsessi viimase osa sarnaseks - siis kui vesi ja vajalikud jääkained on jämesooles lõplikult imendunud ja massid väljutuskulglate poole  liiguvad. Kusjuures väga vedelal kujul. Diarröale sarnaselt.

Kuidas on küll võimalik, et sõna muutub nii vastuvõetamatuks?

Samas on tal ju ajud olemas. Väga harva, kuid siiski, esineb temaga seotud nähtuste ja asjaolude juures helgeid momente, mis viitavad võimalikule mõtlemisoskusele.
 

ERIYVRZG

Kunagi aastaid tagasi töötas kadunud ema ühes loomakliinikus. Iseloomulik sellele töökohale oli, et enamikel  olid kaasas oma isiklikud koduloomad, reeglina koerad. Lõunapauside ajal istusid loomad toidulauast eemal ja olid enamjaolt treenitud selliselt, et nad isegi ei vaadanud sööjate poole. Kui mõni loomadest aga keelust üle astus, siis võttis peremees(naine) rulli keeratud ajalehe, andis loomale kerge sähmaka vast nina ja lausus: "Peks tuleb" (ääremärkusena - ei poolda sellist teguviisi, mina lihtsalt edastan lugu).

KK-le tahaks ka anda ajalehega vastu nina ja öelda, et peks saabub majja. Kas ta teebki seda meelega? Mingistugusest masohistlikust meeleseisundist tingituna või?

Pagan tema tagamaid teab, aga soovitaksin küll üht: "Kes iganes sulle kunagi öelnud, et sa oskad kirjutada - see inimene on sulle valetanud. Sinu "teosed" mõjuvad nagu see maja alljärgneval pildil - ilmselt kunagi olnud midagi tõhusat, kuid hetkel liiga varisemisohtlik, et sisse astuda."