Minu blogide loend

laupäev, 24. jaanuar 2015

Kirjutatu taluvuspiir

Kunagi magistrantuuris, esimesel korral, oli meil baka omadega koos üks seminar. Ei mäleta täpselt, oli see uudiskirjandust puudutav aine või oli miskine muu, aga mäletan, et rühmatöödes pidime arutlema lugemise taluvuspiiri - et millest edasi enam ei suudaks teost analüüsida ja olemasolevate instrumentidega vaadelda, luua seoseid ja näha midagi tekstis.
Mäletan end lausuvat, kuidas ei suudaks lugeda pedofiili päevaraamatut. Keegi küsis, et kas zoofiili või nekrofiili päevaraamatut suudaks lugeda? Ütlesin, et need oleksid kohe järgmised. Kuid pedofiili mälestusi etc ma lugeda ei saa. Kõik, mis sees on, tahaks välja tulla - niivõrd tülgastav. 
Loomad ja surnud ei suuda enda eest samuti seista, kuid nt lugeda kirjeldusi, kuidas täiskasvanu oma ebardlikke ihasid lapse peal rahuldab - see on ikka täiesti väljakannatamatu.
Sõbraliku perekooli vahendusel õnnestus mul lugeda lõiku ühest hiljuti paljastatud tekstist, ühe "autori" punnestusest.  Parem oleks kui selle....eeee kirjatähtedena üles märgitud sõnasarnaste väljendite asemel oleksin kasvõi sekundiks pimedaks jäänud või ammuomandatud lugemisoskuse kaotanud.
Minu taluvus ammendus.
Minu temperament kihvatas.
Minu RR tõusis.
Minu kõrvus kohises.
Sõnaga - pole nii ...eee.... emeetiliselt mõjuvat teksti ammugi täheldanud.
Parafraseerides meie kollektiivsesse mällu salvestunud laulusõnu: "Mis on küll selle inimese mõttes, kes selliseid tekste teeb? Mis on tema õige eesmärk ja kas ta jääb või kaob?"
Ise eelistaksin - kõlab küll ebasõbralikult - aga see viimane tähekombinatsioon oleks kõige parem.
Miks inimene sellist saasta kirjutab? Selle teema üle ma arutlesin juba siis, kui mainitet "kirjanik" esimesi kordi oma kõige laiemas käsitluses "teoseid" üllitas.
Ning jällegi midagi meie kollektiivsest mäletamisest kõrguvat - Midase legendis muutus kõik kullaks, millega Midas kokku puutus - toit, vesi, lõpuks isegi -  puhul muutub kõik seedeprotsessi viimase osa sarnaseks - siis kui vesi ja vajalikud jääkained on jämesooles lõplikult imendunud ja massid väljutuskulglate poole  liiguvad. Kusjuures väga vedelal kujul. Diarröale sarnaselt.
Kuidas on küll võimalik, et sõna muutub nii vastuvõetamatuks?
Samas on tal ju ajud olemas. Väga harva, kuid siiski, esineb temaga seotud nähtuste ja asjaolude juures helgeid momente, mis viitavad võimalikule mõtlemisoskusele.
 
ERIYVRZG
Kunagi aastaid tagasi töötas kadunud ema ühes loomakliinikus. Iseloomulik sellele töökohale oli, et enamikel  olid kaasas oma isiklikud koduloomad, reeglina koerad. Lõunapauside ajal istusid loomad toidulauast eemal ja olid enamjaolt treenitud selliselt, et nad isegi ei vaadanud sööjate poole. Kui mõni loomadest aga keelust üle astus, siis võttis peremees(naine) rulli keeratud ajalehe, andis loomale kerge sähmaka vast nina ja lausus: "Peks tuleb" (ääremärkusena - ei poolda sellist teguviisi, mina lihtsalt edastan lugu).
KK-le tahaks ka anda ajalehega vastu nina ja öelda, et peks saabub majja. Kas ta teebki seda meelega? Mingistugusest masohistlikust meeleseisundist tingituna või?
Pagan tema tagamaid teab, aga soovitaksin küll üht: "Kes iganes sulle kunagi öelnud, et sa oskad kirjutada - see inimene on sulle valetanud. Sinu "teosed" mõjuvad nagu see maja alljärgneval pildil - ilmselt kunagi olnud midagi tõhusat, kuid hetkel liiga varisemisohtlik, et sisse astuda."

teisipäev, 20. jaanuar 2015

Noah, lihtsalt Noa

Mistahes loomevilja kaudu on ilmselt enamik lugedaoskavatest isikutest kursis Noa ja tema laevaga. No üldjoontes teavad Vana Testamendi mõistet ja Moosese Esimest raamatut ka need, kes muidu usulugu ei tunnista ja seda võrdlemisi pikahambaliselt analüüsivad. 
Kui üldse.
Umbes samamoodi on igasuguse filmipuruga, mis meile läänenaabrite lääneranniku filmikuningriigist vaadata antakse - kas on vaja ja miks on vaja ja kas üldse on vaja.
Vahel osatakse aga filmipurru sisse segada ka ühtepidi konventsionaalsusest nõretavaid, kuid ometigi originaalseid linalugusid, mida vaadates kaasa elatakse.
Ning jumaliku interneti guugli võimalusi kasutades saab ühteaegu selgemaks nii legend kui film. Sõnaga sai vaadatud üheaastast linarulli pealiskirjaga "Noah", kus taaskordselt esineb heas rollitäitmises Russel Crowe nimitegelasena, Noahna.
Tunnistan ausalt, et olen alati kaunis skeptiline igasuguste piibliteemaliste vaatemängude osas, kuid sedapuhku haaras mind lugu kaasa ning  seda tundeküllasemalt mõjus.
Üheaegselt filmi jälgides ning võrguväljaannetest lisa uurides panin tähele, et filmis oli neid peatükke väga osavalt lahendatud ja tõlgentatud - filmi sisu vastas võrdlemisi originaalilähedaselt (seda siiski tinglikult - sest keegi meist ju ei tea, kas need lood ikka selliselt olid olemas või mitte). Crowe näitlejana meeldis mulle sellest hetkest alates, kui me E-ga kunagi "Gladiaatorit" kaesime - näitleja lihtsalt sobib esitama selliseid iidsemaid rolle.
Ka selles filmis mõjus mees usutavalt - just sellise liiga Looja sõnas kinni mehena, kes kohusetundlikult peab täide viima talle antud ülesande. Jennifer Connelly tema abikaasa Naamehina ning kõik kolm poega Haam, Seem ja Jaffet ning leidlaps Ila - suurepärased esitused. Connely tundus mulle kuidagi väga tuttavlikuna ning guuglist sain teada ka põhjuse - verinoorukese tüdrukuna mängis ta lapsepõlves unustamatuna tunduvas "Labürindis" neiut, kes saab jonniva vennakese peale pahaseks ning vennakene kaob ksuagile võlumaailma. Mäletan, kuidas me sõbratariga "Labürindi" teemasid mängisime ja sõbratar isegi ühe oma väikestest pehmetest lemmikuteks Ludoks nimetas - kuhu nüüd need peopesasuurused ja õmbelmisettevõtte "Jonne" toodanguna meie kätesse sattunud mänguvahendid küll on?
"Noah" järgib legendi võrdlemisi täpselt, kuigi sinna on hollivuudilikke elemente toodud - mina ei lugenud kusagilt välja, et Tubal-Cain oleks laeva pääsenud ja seal külmavereliselt loomi nottides elatunud. Ka oli Seemi ja Ila armastusest sündinud kaksikute tüdrukute liin vist siiski stsenaristide fantaasia, kuid tuleb tunnistada, et mitte halb.
Ühteaegu pani film mõne võika kaadriga võpatama ja teisalt pisut oma moraaliküsimuste kallal vaeva nägema - kasuahnus kukutab ja edevus hukutab; ennast ei peaks pidama paremaks teistest inimestest. Ühe alltekstina torkas kõrvu, et inimene ei saa ennast loodusest ülemaks pidada, küll aga loodusega koostööd teha ja pidada kõike võrdselt looduseandideks.
Holliwuudlased polnud sisse toonud sõna 'jumal', vaid kasutasid väljendit 'looja', mis oli minule kui ateistile vastuvõetavam. Võttepaik, väga tõetruult tunduv laev ning leidus ka vastus küsimusele - kuidas ikkagi kõik linnud ja loomad paarikaupa laeva mahtusid. Nimelt Noah pere uinutas nad viirukikausilaadsete vahendite pealt uinutavat auru levitades magama - et selliselt saak ja saagipüüdja ikka eluga kuiva kohta jõuaksid.
Poegadele tuli selgitada rahutuvi olemust - miks just selline olevus rahu sümboliks sai.
Ühe põgusa, kuid seda intensiivsema kõrvalosatäitjana esines vanameister Anthony Hopkins Metuusalana, marjavaevas ja ravivõimetega vanamehena, kes abistas Noah'i ja tema peret mitmel korral. Ning filmi lõppki vastas enam-vähem sellele, mida legend räägib - viinamarjajoogist purjus ja paljas Noah, tema kolm poega teda leidmas, perekonna taasühinemine ning üle kõiksuse laotuv vikerkaar. 
Kokku olid nii lugu kui näitlejatöö, kaamera kui eriefektid võimekat analüüsi pakkuv ja mahlane suutäis mõtisklusteks.

pühapäev, 18. jaanuar 2015

Ajaveeb perekooli pilgu kaudu


Perioodiliselt tabab inimesi, eestlasi, naisi ja eriti perekoolis viibivaid ..eee.. isikuid mingi ärevus. Selle essents oleneb paljudest varjunditest - milline on aastaaeg, kuu, ilm, deklaratsioonitäitmise eelne,-järgne aeg; on parasjagu tulemas jaanipäev, jõulud, esimene september või on ühiskonda vapustanud sündmus, millest rääkimata pole võimalik olla. Enam-jaolt ollakse selles foorumis t normist eemal - saab anonüümsena olla selline nagu tahad - tige, tore, kurb, südamlik, heatahtlik, ka aus. Tundmatus julgustab materdama. Kas seda on minuga tehtud? Kindlasti.
Kas mina olen seda teistele teinud? Tõenäoliselt.
Kusjuures parim osa perekoolist on see, et leidub tõeliselt häid ja väärtuslikke näpunäiteid, soovitusi, ulatavaid abikäsi. Ja võrdlemisi ruttu. Iseloomulikult on perekool keskkonnaks, kus on olemas kõiketeadev abielunaine, kelle jaoks abielu on sotsiaalses dialoogis ainukeseks võimalikuks väljendusvahendiks. On üksikemasid, kes räägivad raskest saatusest; on veidraid püsikasutajaid, kellele tahaks päriselus öelda paar väga tulist sõna. On naiivitare, armukesi, seadusetundjaid. Paljusid neist ühendab tõsiasi, et nad on teinud endale kasutajanime ning käivad ja loevad. Analüüsivad, ütlevad, juhendavad, sünteesivad. Ja irisevad. Pea igal teemal ja igas teemas. Üldisemalt ja põhjalikumalt. Vahel uurivad mõne tegelase/ütleja tausta erilise põhjalikkusega. On lausa olemas mõiste - 'perekooli detektiivid'. Sõnaga täitsa omaette maailm.
Mis seob aga perekooli ja blogisid üldse? Esiteks on nad kõik loomulikult seotud internetiga - asetsevad seal. Teiseks  -paljud perekooli kasutajad peavad blogisid ja mitmed blogipidajad on perekooli püsikasutajad.  Ja sedasi ristsiirdeliselt nad talitlevadki.
Ligi aasta olen ma märganud mingit erinevate blogidega seotud teemasid. Et blogisid on isesuguseid, see on ju enam kui selge - poliitilised, sotsiaalsed, reisi, foto, spordi, moega seotud, kultuuri, kunsti, kirjanduse, õppe-eesmärgised. Ilu ja kuanidusega seotud blogid, kokanduse ja käsitööga seotud veebipäevikud. Loogiline ju - kui palju on teemasid ja valdkondi, peaks olema ka blogisid
Ma ausaltöelda ei tea tänaseni, kes on blogimaailmas kes, aga sisuliselt iga nädal on perekoolis blogi ja üldse ilublogidega seotud teemad kuidagi keskseteks muutunud. Üks viimaseid üllatusi oli selline teema, kus kritiseeriti ilublogijate välimusi, et kes neist on kõige kaunim/koledam/huvitavam/isikupärasem. 
Pole tahtmist kommentaariume siia ümber kopeerida, seetõttu saab iga lugeja vaadelda mainitet teemat isegi:
See, kuidas, miks, kuidas oma blogi peab, on muidugi inimese sügavalt enda asi, kuid miks selline pealiskaudne ja väline vaatlus? Kas oluline ei pea mitte olema sihtgrupile suunatud sisu ja vormi kokkumäng, milles kajastatakse blogija jaoks olulisi momente? Nii kõige üldsõnalisemalt?
Kuid pikalt ja laialt arutati ilublogijate välimust, ikka milline ta meikimata on ja kas ta üldse peaks ilublogima....
Nojah. Inimesed on erinevad ning demokraatia eeliseks pidavat olemagi see, et kõikidel on võrdne õigus sõnavabadusele.Mõni loeb siinseid kirjutisi ja imestab vaikselt, et miks küll keegi siia midagi kirjutab. Miks? Ausaltöelda  - ma isegi ei tea enam miks. Mingist inertsist ilmselt, vajadusest ennast virtuaalpaberil väljendada. Samas on hea ka aegu tagasi vaadata ja märgata, mis juba minevikku mattunud on...Nagu ikka...

neljapäev, 1. jaanuar 2015

Tere tulemast 2015!

Õnnelikult alanud uus aasta, söökide, jookide, lõbusa seltskonnaga. Vaatab siis, mis uuendusi sa tood ja millistes muutuste tuules tuleb kalendriaastal olla. Meie ju ei arvesta siin anomalistlikku, fenoloogilist, troopilist, sideerilist või kuuaastat. Me lähtume ikka sellest 52 nädalasest rütmist.
Viimased aastad olen lubanud, et ma midagi ei luba. Nüüd tahaks lubada, et luba on olemas.
Sedasi siis.
Parimat  aastaraja läbi kõndimiseks.