Minu blogide loend

neljapäev, 31. detsember 2015

Head vana aasta lõppu soovides - hüvasti, 2015

Ühtepidi mulle meeldivad aastalõpud, teistpidi aga on siin see koht, kus ohata - jälle..
2015. aasta ring saab halastamatult täis ning toksib ennast meie teadvusesse, jäädes mälestusteks. Kuid ilmselt peab võtma märkmiku, blogi ja FB lahti, et tuletada endale meelde, mis ja kas ja kuidas ja kes. Loodusteadusi õppinuna võin vaikselt ohata, et mälusõel hakkab hõrenema - peagi täituv neljas dekaad on ilmselt siiski oma töö juba ära teinud. Aga pisuke pilguheit mööduvale:
*jaanuar -  õppeaasta teise poole algus ning selgumine banaalsetes tõsiasjades: poegade isa ignoreerib oma lapsi absoluutselt ja täielikult. Võiks öelda, et eitab nende olemasolu, põrumine autokoolis.
*veebruar - väga lühike ning valulik kuu, tööd oli palju, füüsilise valu hetki mitmeid, hingelisi veelgi enam. Üllatust tõi üks hambaarstivisiit, kui ma koridoris nuttes sepale sülle tormasin. Et ta ikka ja jälle oskab olla seal, kus mul teda sellel hetkel vaja oligi...
*märts - kohting üle mitmete aegade, kinokülastus, koolis emakeelepäeva korraldamine, kevadvaheaeg, osalemine muusikavideos, kooliblogiga alustamine.
*aprill - aiatööd, valmistumine tasemetööks, koolis toimund Orhidee, kuhu kaasavõetud pojad otsustasid, et nüüd peaks vist kooli vahetama.
*mai - poegade koolikatsetamised, üllatavalt hästi möödunud tasemetöö minu õpetatavas 6. klassis, puhkuseootus, aiatööd, pikk ja painav-solvanguterohke kirjavahetus poegade isaga.
*juuni - eksamitööde parandus, tõdemus uuest õppeaastast klassijuhatajaks saamisest ja joovastava puhkuse algus. Üks pidu, jaanipäev, puhkamist ja autokoolieksamiteks valmistumist, imeline Gotland.
*juuli - mittetähistatud sünnipäev, uue läpaka ost ja õnnetus, kipsi jäämine.
*august - voodirežiim, konkursile romaani kirjutamine, sisutoimetatud Lilli biograafia tagasi saamine, mitmed seigad internetipoodidega, pidev võimlemine, kipsist vabanemine, töö algus, jala paranemisega kaasnevad vaevused.
*september - uued klassid, uued kohustused, osalemine mitmel kirjandusteaduslikul üritusel ning kutse osaleda esinejana sügiskonverentsil, käsikirja toimetamine konkursile.
*oktoober - absoluutse hullumeelsuse algus, sügisvaheaeg, kohtumine Mariana Thalinguga, temalt õnnistuse saamine, tihase matused.
*november - ette valmistamine kirjanduskonverentsiks ja pööraselt palju üritusi klassiga - kolm õppekäiku, õpioskuste olümpiaad, helkuripäev; gümnasistidega toimunud teatrietenduse "Ekke Moor" vaatamine; dataprojektoriga seotud sekeldused.
*detsember - valmistumine jõulukontserdiks, kus mina ja hea kolleeg otsisime jõulutekste ning panime kava kokku; proovides osalemine, klassi jõulukaunistamine, erinevad jõuluteemalised üritused (lugedes nüüd neid üles, siis seitse erinevat asja - kontsert; pidu gümnaasiumiga; istumine kolleegidega; jõulukogunemised; klassisõhtu; kirjandusteadlastega Antoni juures ja siis perekondlik jõulupidustus, kus oli perekondlikult kõike); mittemärgitud saamine oma teosega.
Ning nüüd  siis ootangi seda kokkuvõtvat tundi ja mõtlen nende asjade ja hetkede üle, mis on toimunud või toimumas või võivad tulevikus toimuda...
Head vana aasta lõppu, hea lugeja ning meeldivaid kohtumisi... juba uuel aastal ;)

teisipäev, 1. detsember 2015

2592000 sekundi ülevaade

Teeme lihtsa matemaatika: ühes minutis on 60 sekundit. 1 tunnis on 60 minutit.  60x60=3600. Ühes tunnis on seega 3600 sekundit. Ühes ööpäevas on 24 tundi.  24x3600=86400 sekundit. Novembris oli 30 ööpäeva: 30x 86400= 2592000 sekundit.
Novembrisse mahtus ca 2,6 miljoni sekundi sisse sügisest pimedust, huvitavaid jutuajamisi, isiklikult käe puudutamist esemele, mida kunagi hoidis sõrmede vahel Leida Kibuvits.
Siia mahtus esimene kirjandusteaduslik ja mitte õpingutega seotud ettekanne (mida oli ülilahe teha, sest vaatenurk teemale võis olla täiesti enda valitud - tõveteisik Salme Ekbaumi loomingu põhjal. Ettekandes ristusid kõik kolm haridust ning pärast tekkis ühe väliseesti prouaga väike diskussioon teemal, et arstid ikka pole ebajumalakultuse käes vaevlevad ja üldse...Hahahhahahhahaha), siia mahtusid mitmete väga heade filmide vaatamine, siia mahtus teatrikülastus, mitu sünnipäeva, kolleegist sõbratariga kohvikus käimine, viie erineva ja uue raamatu lugemine, trimestri lõpp, jõulukontserdi sõnalise osa ettevalmistus, kolmekordne vihastamine näiliselt pisiasja suhtes, kuid mis halvas töö sisuliselt kaheks nädalaks.
Mahtus kütte varumine, aia talvekorda seadmine, mahtus pahandamine õpilastega, mitu arenguvestlust, mitmeid koosolekuid, kolm õppekäiku, mitu kooliblogi sissekannet, helkuripäev, õpioskuste olümpiaad.
Ma olen alati arvanud, et kõik nähtused võivad muutuda paremaks või halvemaks; kiiremaks või aeglasemaks, ilusamaks või koledamaks - ühesõnaga võivad antonüümselt teiseneda.
Kunagi, kui ma ülikooli baka teisel kursusel täiskohaga töötamise, päevastatsis õppimise, huvialade, E-ga kurameerimise ja igasuguste ühiskondlike kohustuste kõrval teatasin kolleegidele oma lapseootusest, imestas üks  õdedest kõva häälega, et kuhu sa pimeloom oma elutempo juures veel beebi paned.
Ülikooli viimasel kursusel olin ma vahel hullumiseni piitsutatud, sest kaks beebit, täiskohaga töötamine, päevastats ja lõputöö kirjutamiseks ettevalmistused näisid olevat piisavalt pinev aeg. Toona juba mõtlesin, et oo ei, vist kiiremaks enam elu minna ei saa.
Häh, nüüd võin öelda, et võib ja saab ikka küll.
Mõned asjad on tavalisemad ja teistsugused, mõned aga üllatuslikult huvitavad.
Märkmik on täis erkroosasid meeldetuletusi, isiklikud ja 24 kasulast (no see, minu vahvate tegelastega ülimalt energiat nõudev paraad kuuendikke) on pidevalt summas minu ümber. Oma osa nõuab gümnaasium, oma osa nõuab korrapidamine, kirjavahetused, suhtlemine kolleegidega...
Eelmisel nädalal mõtlesin, et varsti istun Majasokuna vannis ning räägin dušiotsiku kaudu televisiooniga - niivõrd hullununa näib kogu see üritustevoog, mis igal hommikul pool kuus mind tabab ja pool üksteist voodisse lükkab.
Aga isiklik elu? Seda pole. Isiklikku elu mul pole. Kas ka tuleb? Heh, kes teab, ehk kunagi, siis kui 2,6 miljoni sekundi juurde kerkib imekombel mõni vaba 3600 sekundit juurde ja püüab mind võrku...

pühapäev, 15. november 2015

Tagahoovi korralikkus

Väljend 'tagahoovis' toob esimese asjana lugejale inimesele klassikaks kulunud Oskar Lutsu "Tagahoovi" silme ette. Teate küll seda lugu, kus inimesed elavad agulis ja seal on siis villa "Hortensia" ning igasugune läbilõige ühiskonnast. See on nagu sümboolne kogum - elu nagu "Tagahoovis". Mäletan ühte Draamateatris nähtud etendust, kus Tõnu Kark fantastilise Soinina laulis ja üldse kogu teose elavalt esitas.
Oskar oskas inimesi kujutada. "Soomustüdrukuski" räägib ta ühe kõrvaltegelasena Loonaga inimeseks olemisest.  Räägib südamlikult ja sedasi, et Loona mõistab ja see talle hinge läheb. Elavalt. Eriti siis, kui Loonal kaitseministeeriumi töötajaga "armu" andmise suhtes uskumatult suuri probleeme tuleb ning Oskar, kes Loonat on nimetanud piparkoogitaigna taoliseks, kellekski, kelles on seda vürtsi rohkem kui  vaja: "Hiljuti olla tahtnud üks maias ohvitserihärra ära süüa minu piparkoogist sõbratari.." Ühesõnaga Oskari elukäsitlus oli üdini inimlik ja üks märksõnu ongi tagahoovide puhul inimlikkuse aspekt.
Vahel aga vaadates erinevate kontokasutajate heietusi, siis tekib küsimus, mis õigusega sa kirjeldad oma soovunelmaid tagahoovist, kui sinu tagahoov on tekkinud teisest jäänud soojale asemele heitmisest?
Kas tõesti on tagahooviunelejate südametunnistus regenereerunud sedavõrd, et  peab kõlavate ja sisutute sõnadega oma tagahoovist teada andma?
Vitsa väärt, ma ütlen küll.
Aga tagahoov pole ainult literatuurne või sümboolne või elukondlik. Tagahoov on piltlikult väljendades ka inimese elu minevikus.

Hiljuti oli lemmikportaalis tulipalav vaidlus ja sõnasõda selle üle, et hariduse saamine litsilöömise kaudu on täiesti ok nähtus. Et need, kes sellist teguviisi hukka mõistavad, on aegunud ja kitsarinnalised inimesed. Mul oli üllatusest kulm juuksepiiril.
Kuidas on ikkagi inimlike väärtustega? Loona keeldus raisku minemast, ütles, et tema kange süda kannataks avalikku käimla pesemist, aga vot hukka ta minna endal ei lase. Tänapäeval aga pole need asjad nii lihtsad ilmselt? Avalik kiilu löömine, armukeseks olemine, kehaga raha teenimine...
Üks kommentaatoritest väitis visalt, et tal olid mõned sponsorid, kes aitasid ülikoolist läbi, vastutasuks sai ta raha ja kingitusi. Kuid kas ta on siis parem nendest näitsikutest, kes nt Sõle tanklas 20 euro haaval  raha koguvad ja ennast elatavad? Kaldusin arvama, et kindlasti mitte. Hoor jääb hooraks. Vaatamata kuidas ja kui palju ta raha saab.
Ja selle valguses tõmbasin ma paralleele nendega, kes oma tagahoove korraldavad sellisel viisil. No ütleme nii, et mis mõtted küll on taoliste peas, kes ei leia endale ühtegi vaba hinge, vaid loovad koduväärtusi muude inimeste arvelt. Kah omamoodi  lähenemine põhiväärtustele....

pühapäev, 1. november 2015

Ohi syyskuun, läpi repaleisen lokakuun....

Põlvkonnakaaslastele tuleb selle soomekeelse puhumisega ilmselt kohe kõrvu omaaegne Miljoonasade "Marraskuu". Nagu minulegi. Just täna.
Ning tõepoolest, oktoobrised tegemised on nüüdseks saanud mälestuseks. Hüsteeriliseks ja eklektiliseks mälestuseks, kusjuures.
Sellist askelduste ja varieeruvate toimingute vahelist sehkendamist ma ei mäleta juba väga ammusest ajast. Või olen ma lihtsalt unustanud, et mõni päev on teisem eelmisest ja järgnevast. Viie tööpäeva sisse mahtusid raamatukogud ja raamatupoed, konsultatsioonid, koosolekud, intervjuu, kohting, järeljooks, uue tööarvutiga kohanemine, asendustunnid vene keeles ja ajaloos, enda tunnid, kahe sünnipäeva tähistamine, majapidamistööd, kirikus käimine ja õnnistuse saamine, kahtlane kojusõidu pakkumine ning tihase matused.
Kui ma alles hiljuti kurtsin, et olen sunnitud kandma 89,56 aastase vanatädi batinkasid, siis tahtejõu, mõttejõu, seebi ja entusiasmi abiga tirisin jalga oma pikasäärelised saapad. Kogu nädala askeldused sain kergelt longates, aga siiski kontsaliste saabaste peal tehtud.
Mõni sündmus aga tahaks kindlasti lahti rääkimist.
Esmaspäeval, kui pärast välgukiirusel kulgenud koolitunde (erinevates klassides erinevad asjad, lisaks hüsteerilises lärmis vahetunnid, mittetöötav arvuti, tigedad kolleegid - ikka selle sama IT pärast)  tuli minna linna ametiasju ajama, avastasin ma tualetipõrandalt tillukese tihase jahtunud keha. Süda ei söandanud lubada säilmete prügikastistamist, sestap pakkisin ma kannatanu salvrätikusse, panin kilekotti ja pistsin käekotti. Siis aga mõtlesin, et mõnes ametiasutuses võin ma tõenäoliselt tihase säilmed oma kotist välja võtta ja üleväsinud aju kuumadest lainetest tingituna unustada letile või lauale. Et seda vältida, pistsin ma kotikese hoopis noorema poja ranitsasse. Too küll alguses tõrkus, kuid siis otsustasid poisid trennikaaslastele esitada küsimuse teemal: "Arva ära, mis mul kotis on?" 
Kõige lähemale jõuti rotitopisega, kuid tihase peale keegi siiski ei tulnud. Õhtupimedas aga toimus aias väikene tseremoonia kõigi meile teadaolevate matusekommetega - kolme näpuotsatäie mulla viskamise, kõnede, küünaldega. Rahu tema põrmule, vaene kaelamurdnud lind.
Teisipäeval aga olin ma täiesti juhuslikust jutuajamisest alguse saanud intervjuul. Nimelt kohtus hea sõber L tänaval ühte naist, kes tuli jumala juttu sõnama. L on klerikaalsem persoon ning jäi kuulama, mida siis talle ka öeldakse ning kuidas täpsemalt see jutt just asjade peale läks, aga selgus, et L vestluskaaslaseks oli Lilli Prometi kinojutustuse põhjal tehtud "Pimedates akendes" Maarja peaosa mänginud naine. Erutusest värisevalt andis L mulle kogu info edasi ning me leppisime nüüdseks paduusklikuks muutunud naisega intervjuu nende koguduse tillukeses puukirikus Tatari tänaval. Hämmastav naine ja hämmastav elu - kuid sellest saab kindlasti teinekord pikemalt rääkida. Kuid proua Marijana andis mulle oma õnnistuse ja palus minu eest kõigevägevamal hoolt kanda. Vaatame, kuidas see kulgeb.
Kolmapäeval käisin pärast valgussähvatusena mõjunud tööpäeva ühel erialalisel koosolekul ja pärast seda üle tõesti poole aasta esimesel kohtingul.  Kena ja pika mehega. Sünniaasta 79 (see aasta nagu kummitaks mind) ja tegevus... IT-mees (see eriala nagu kummitaks mind). Iseenesest vahva mees, aga unustas ühe väikese sotsiaalse nüansi ära - ta polnud vaba mees. Pagan, ma vihastasin, kui teada sain. No kas on raske inimesele öelda ausalt asjad ära. Ma poleks kohtumisele läinud, kui oleksin seda teadnud. Ei taha, et keegi minu meest näpiks ja ma arvan, et ei tahaks mees, kui keegi teine minule käed külge ajaks. Ja ise ma võõrast vara ei puutu. Hoorade turg on niigi üle küllastunud (vt mai 2014 sissekandeid, veebruar 2015 sissekandeid) ja MINA sinna lisanduseks kindlasti pole.
Neljapäev rahunes juba mõnevõrra maha, kuigi koju sain alles pimeduses. Reedel aga sai juba kergemalt hinge tõmmata, kuigi pidin staadionil poegade Cooper testi ajal neid ergutama ja turgutama.
Sellise nädala päädimiseks teinuks vana eestlane vist ühed õlled, aga nagu teada - mina seda rüübet ei tarvita.
Ja esimese novembri hämaruses, kaminatuld ja kohvi nautides tulid meelde mulle kuskilt 80. lõpust pärit "Marraskuu". Päris hea oli nostalgiasse laskuda ja meenutada laagridiskosid ja ümiseda neid sõnu kaasa.

laupäev, 10. oktoober 2015

Saapad,saabaste,saapaid

Mitte ainult minevikul pole pikki varje, mis olevikku ja ilmselt ka tulevikku varje heidavad. Üldse olen ma tähele pannud, et enamik nähtuseid on seotud mingite selliste asjadega sinu enda minevikust, rahva ja riigi minevikust, kogu inimkonna minevikust, mille seotust sa varem märganud pole. No mina ise tean väga hästi, kus on tegu ja kus tagajärg. Üks selline minevikust (ja mitte väga ammusest) on seotud aga tänase päevaga kohe erilise tugevusega.
Minu lähimineviku murrukene, mis on mulle toonud vaeva ja valu, mõistetamatuid küsimusi, kargukobinat ja hämmeldunud pilke. Külmaks läheb, eks ole? Seni sai madalate baleriinidega ringi vantsitud (oi jah - kui jalg on harjunud kontsa kandma, siis on see vastu põrandat siledus ikka väga väsitav). Vaatasin siis murelikult ringi oma saabaste riiulis ja sama murelikult tuli tõdeda, et... mulle ei lähe ükski jalga. St jalga nad isegi lähevad, aga lukku kinni tõmmata ei saa.
Itimehe lemmikud mustad ja liibuvasäärelised, killerkontsadega saapad - need on ainult  kauge muusika eemalt kuulamiseks ja vaatamiseks. Endale meeldinud kõrgesäärelised ja soojad jalatsid - ka need ei lähe lihtsalt kinni. Oijahh, sõnaga tuli minna ja osta endale täielikud batinkad.
Nii vanainimeselikud, kui vähegi olla saab. Madala tallaga, nööritavad... vaatan oma jalatsite kollektsiooni ja nutan. Seesmiselt. Materiaalsete asjade pärast pole vaja eriti nutta, lihtsalt see metafoorne nutt või nii.


Umbes taoline jalakäima :(
Nojah, eks elada tuleb edasi. Õpilased kiidavad edusammude eest - te ei lonkagi enam nii palju. 
Koolis on muide nii kiire, et ei märka nina ka nuusata. Tund sisse, tund välja, vahetunnis aken lahti, et tuulutada, järgmise tunni asjad välja, kuhi töid ootab parandamist - igas klassis on kas KT või lugemiskontroll või etteütlus või mõni käsilehekene vaja täita ja üle vaadata. Õnneks saab gümnaasiumi kirjandusega varajamatult vastumeelsest antiigist ja keskajast natuke lähemasse aega tulla.
Iseenesest oli Muti "Keerukujude" Erlendil õigus - sa ei märkagi esmaspäeval ohates, et tegelikult on juba reede. Njaa, ilmselt see kiiremini keerlema hakanud universum (väidetavalt pidi maailm tegema ööpäevas ühe lisasekundi) mõtleb asju oma radasid mööda. Sest mis ma virisen ühe saapapaari pärast nt, kui tõenäoliselt on ilmas inimesi, kelle jalats vajaks juba ammu muuseumisse kolimist, sest tal on lahti, varvas väljas, lukk pude ja pealis katki....

neljapäev, 1. oktoober 2015

Lehevarisemiskuusse võiks kõndida kloonitult

Nii, nii, nii.
Kahe blogi pidamine on keerulisem, kui ma arvata oskasin, lisaks kõik need lisandunud ülesanded, mis kaasnevad ainesektsiooni ja klassi juhtides. Põnevad tunnid, kus õpilasi on nii viiendikest kui ka gümnaasiumist. Kusjuures seda kartsin ma vaat et kõige rohkem, kuid samas jõudsin sisuliselt kohe arusaamisele - nemad on õpilased ja mina õpetaja. Ühed veel ei tea ja teine oskab olemasolevaid teadmisi edasi anda. Seega kartmiseks pole põhjust. Muidugi teeb mind kurvaks  õpilaste kesine õpioskus ning loogiline seoste loomine viletsus. Väga faktikeskselt ning tuulel "nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik", kuid see pole oluline. Inimene peaks ju suutma asetada õpitu mingisugusesse sellisesse konteksti, kus sellest on kasu ja kus teadmised haarduvad kõrvalteadusharudega. Kahjuks aga ollakse nii ebaküpsed (veel), et õpitõdemuseni pole jõutud, kuigi potentsiaali õige juhendamise juures on ohtralt.
Mind üllatavad alati need, kes väidavad, et lapsed on rumalad. Sugugi mitte. Õigetele klahvidele vajutades avanevad nendel väga põnevaid mõtteid ja huvitavaid tähelepanekuid - selliseid, millele meie täiskasvanutena lihtsalt põgusa pilgu viskame, sest see neetud elukogemus on meid juba nii targaks teinud, eksole?
Kuid tegemist on nii tihedalt, et hiliste öötundideni saab askeldatud. Lisaks tööle ja ühiskondlikele kohustustele, olen ma ikkagi ka teadlane ning pean oma käe pidevalt valge hoidma, et mitte vankrilt maha veereda.
Hiljuti olin ühel Teadlaste Öö festivali raames toimunud üritusel Tammsaare muuseumis, kus arutleti eutanaasia teemade. Ühe kuulajana oli ennast auditooriumisse poetanud üks naisterahvas, ajakirjanik, kelle poeg kuus aastat tagasi meie suurimas haiglas oli surnud. Leinav ema oskas küll saamatute süüdistustega, kuid siiski nii teadlaste öö külalised, kui publiku sahisema lüüa ja lõpuks muutus ta lihtsalt tüütuks. Pärast vestlusringi täpsustasin ma muuseumi perenaisega novembris toimuva konverentsi üksikasju - nimelt kutsuti mind sinna esinema ning sedapuhku saan ma ühendada oma kõik kolm eriala - analüüsides haiglat kui kirjanduslikku ruumi. Kes pidavat seda paremini aduma, kui inimene, kes sellesinatse kirjandusliku ruumi tegelikkusega on piisavalt ja piisavalt kokku puutunud?
Ootan igatahes huviga, kuigi uurimisobjektid on alles pooleli. Mõtteid liigub igal juhul piisavalt.
Poegadest ka. On suisa kummaline tõdeda, et ainukene (ainukesed) inimesed, kellele mu pojad ei meeldi, on nende isa ja isaema. Isaisast me siin enam kõnelda ei saa, sest küllap see must südametunnistus oli, mis augusti viimasel päeval ta enesega surmahingusele kutsus. No rahu tema põrmule. Vähemalt jäi temast maha armastav naine ja armastavad pojad ja armastavad pojatütred. Pojapoegade kohta kahjuks sama adjektiivi kasutada ei saa.  
Aga, niisiis poegadest - uues koolis kohanemine võtab ikka veel aega. Reeglite, maja ja tunniplaanidega ning õppenõuetega tutvumine, vahetusjalatsid ja koolivorm, söökla ja minu klass, kus nad lisaks õpilastena käivad.
Muide väga põnev kogemus - olla oma laste õpetaja ja klassijuhataja. Veider on aga see, et olen tunnis nendega täpselt sama range ja nõudlik kui teiste lastega, samas on meil tunnid ikkagi lõbusad, töörohked ja huvitavad - vähemalt nii olla lapsed kirjeldanud mind oma vanematele kodus.
Sest esimesel koolikuul toimub alati lastevanemate koosolek ning seal oli palju rahvast ja palju küsimusi ja üldse igasuguseid huvitavaid asju. Kuidas koostöö sujub järgmised aastad, eks see paistab.
Kodurindel kulgevad asjad rahulikult ja stabiilselt, sest kuhu ma lombakana ikka kiirustan ja trügin? No tõsiselt. Päeva lõpuks on asjatamisest väsinud jalg pakkpaistes. Õnneks ei pea enam karku kasutama. Pärast esimest ja teist koolinädalat panin nad nurka ning nüüd ka tagastusse. Kohutav on invaliidina elada. Jube. Kõik võtab palju kauem aega. Trammile "jooksmine" võtab ennastki muigama.


 
 

 

pühapäev, 27. september 2015

Klassika

Väidetavalt pidi inimese isiklik muusikamaitse välja kujunema kusagil 14. eluaastal - inimene hakkavat iseseisvat maitset kujundama pea kõikides nähtustes, elutõdemuste kogemise kaudu avardub indiviid ja eraldub oma vanematest, olulisemaks pidavat saama sõpruskonna ja samavanuseliste kaaslaste maitseeelistused.
Kuigi jah on enda nooruspäevadest meeldejäänud muusika väga nostalgia hõnguga, ikka meenub mõnusalt ohates mõni süütu flirt, salaja peoleminek (kunagisse pritsumajja läksin 14-aastaselt, passi ei küsitud), mille käigus ema tuttuus pidupluus kannatada sai (vabandust ema, kus sa ka poleks, selle pluusi ma tõesti rikkusin ära) ning tegelikult võrdlemisi kehva kvaliteediga muusika. Ma ei hakka nimetama oma suureks kasvamise lugusid, koondnimetus vaip ja kloppimine on täiesti piisav. Mõni natuke helgem lugu ka, mis ühe või teise suhtekesega seostus, aga see oleks ka kõik.
Muusikat on meie ümber kõikjal - raadio, televisioon, filmid - igal pool on helivood. Ma ise olen selles vallas tegelikult täielik võhik, nooti ma ei tunne, pilli ei mängi, viisi pean ja laulusõnad jäävad kergesti meelde, kuid enamaks annet pole. Mis aga ei tähenda, et ma ei orienteeruks ajastutes või ei tunneks heliloojate teoseid. Milleni ma nüüd aga tahaksin välja jõuda oma mõttekäikudes.
Ikka ja jälle hakkasin ma kohtama erinevates tselluloidides esinevat omalaadset tõika - mida nivelleeritum oli inimese mõttemaailm, mida paadunum psühhopaat, seda tõenäolisemalt kuulas ta klassikalist muusikat. Orienteerudes täielikult ooperites, süitides, oopustes, sonaatides etc.
Kummaline, aga hakkasin mõtlema, kas siis inimese intellektuaalne areng on tõesti niivõrd teistsugune? Ütleme nii, et nendel nivelleerunutel on arenenum mõistus ja seetõttu ta suudab hoomata raskema ja tõelise muusika (sest olgem ausad - need jubedad kolmetaktilised tirulirud, mida kogu aeg lastakse, on ju õudsed: selle suve hitt, mida ma kuulsin pidevalt - äkki oli "Ootan ööd"? või see teine masendav joig pruuniks saamisest) nüansse, värve, kaasuvaid maitseid ja tundeid? No arenenum seetõttu, et igasuguste eetiliste ja moraalsete tõkete ületamisel teisele inimesele halva tegemine ja seejuures enesele tegude võrdlemisi loogiline seletamine; vahelejäämisriski madalaks viimine, võrdlemisi elegantseks lihvitud kuriteod etc - need nõuavad siiski pisut teist mõtlemist. Mitte et ma seda õigustaks. Aga filmides on nadikaelad, kes kuulavad igasuguseid elegantseid lugusid andunult ja nautides. Kuid see selleks, filmides on nadikaelad nadikaelad, tavaelus inimesed alati head ei erista ning suhtuvad asjadesse piiratult.
Nagu endalgi nooruses - ma ei saanud sellest aru. Kõik selline elitaarsem jäi pisut võõraks. Kuid eluliselt kosudes, mõistes, kuulates olen avastanud klassika varjundite võimalused. Sõltumata aastaajast, meeleolust, tegevustest - seda on võimalik kuulata. Seda on hea kuulata. See pakub mõttepause. See muusika ei sega kirjutamist ega lugemist. Loengute ja tundide ettevalmistust, tööde parandamist. Ilmselt on silmadesse tekkinud teine avardumine. Et igaüks ei peaks ega saakski asju selliselt mõista.
Klassikat kuulates pole võimalik ilmselt metsa mööda joosta ja kähriku kombel mägra majja elama kolida. Chopini  saatel ajastatud fotoaparaati võõra pesakonnaga ei poseeri. Enda nürimeelsust Vivaldi saatel avalikkusele ei säutsu. Liszt'i kuulates "saavutustest" ei iseäratse. Need ei sobi lihtsalt kokku. Aga meloodiad, mis kõrvu puutuvad selliselt, et südamel on soe nagu palgetel lõkkesse vaadates - no meeldiv.

teisipäev, 1. september 2015

Kaunilt kõnekat kanarbikukuud

Koolilises mõttes uue aasta alguses on mitmed asjad uues valguses.  Poegade koolivahetus, mitmed lisandunud ülesanded. Tõdemus, et pean klassiruumi jagama teise õpetajaga. Tööhunnik, mis tuleb ära teha, sest need on kohustuslikud. Karguga kõndimine, sest jalg ei kannata pikki maid veel läbida. Liipav-lonkav kõnnak, mis ei kaunista kedagi. Õhtuks paistetanud jalg.
Aabitsakukk

Kuid asjad tahavad jätkuvalt tegemist ning sedasi laapadi-laapadi komberdades on tegu aeglane ja kohati kohmakas.
Viimased 32 aastat on esimene september märkinud minu jaoks midagi võrdlemisi erilist  - uue kooliaasta algust. Kas siis endal või lastel. See on päev, mis mulle sisult meeldib ja tekitab sellise meeldiva elevuse.
Kuid selleaastane elevus on veel erakordsem, sest pojad saavad juurde ühe omanäolise staatuse - nad on nüüdsest õpetaja lapsed samas koolis, kus nende ema õpetaja on. 2 in 1, võiks isegi öelda. Ning lisaks õpetamisele olen ma ka nendele klassijuhataja. Kõik nõuanded olen ma saanud hüvadelt vanematelt kolleegidelt kätte ning vaatame, kuidas selline võrdlemisi omanäoline situatsioon kujuneb. Loodan, et saame siiski hakkama.
Ja küllap saab mõnigi vigurvänt muiata, et näe kus nüüd see meie õpetaja peab karguga kõmpima. Kusjuures ikka marutüütu on. Ning siin tuleb muuseas empaatiline eestlane eredalt nähtavale - seda empaatilisust on vähe. Eile käratas üks vanem proua mulle kaubakeskuses, et kas ma ei saaks juba rutem mindud - kark oli kärus, sest kahte asja opereerida ei saa korraga. Taksojuhid reeglina siiski taksost välja tulevad ja aitavad kärust asjad taha tõsta, kuid on ka selliseid vembumehi, kes kulmu ka ei liiguta. Eilne kibeles silmnähtavalt sadamasse ja ei jõudnud ilmselt ära oodata, millal ma ennast, kargu ja kolm kotti autost välja upin.
Kuid elada saab ning nüüd tuleb taas sukelduda uuendustega algavasse kooliaastasse. Poegade kuues klass on muide selline periood, mida mina läbinud pole: meie ajal tuli mingi koolireform, mis viis mu viiendast seitsmendasse. 
Kuid laskumata sügavasse nostalgiasse, soovin ma kõikidele esmastele koolijütsidele, õppuritele, õpetajatele ja õppejõududele head uue kooliaasta algust. Et kõik need kiired sekundid ennast tõhusateks haridusalasteks teadmisteks vermiksid.



teisipäev, 25. august 2015

12, nad said 12


Kahe peale 24 aastat - seda on juba võrdlemisi kopsakalt. Nii ajalises kui muus mõõtmes. Kuid see on paratamatusega tõdetav moment. Aeg astus viimased 12 aastat tõesti kiiresti, nagu sõrmenipsud oleksid need sekundid ja minutid ja tunnid ennast päevadeks, kuudeks ja aastateks verminud.
Kas siis on jõudnud kätte see periood, mille kohta kadunud ema lausus: "Tead, see puberteet tuleb sul lihtsalt üle elada"?
Nii ja naa. Üldjoontes olen ma ennast selleks ette valmistanud, et nendest minu lastest, pisikestest pojakestest peaksid saama ühel hetkel noormehed, siis noorukid ja seejärel juba täismehed. Loodetavasti harmoonilised isiksused, kes oskavad eemale hoida pahandustest ja eakohastest rumalustest, kuid ometi omandavad eluks kogemust. Saavad arukateks ja põnevateks isiksusteks.
Täismehe eest olid nad, on nad küll. Abistavad kõikides asjades. Hoolitsevad ema eest. Veider on, et saab poegadega arutada ühteviisi nii maailma, kui ka majapidamisasju.
Vahel vaatan õlakõrgusele sirgunuid ning mõtlen - see poenimekirja jälgiv poisslaps, see veeklaasi toov ja karmilt tableti neelamist kontrolliv poeg, see mõtlikult entsüklopeediat uuriv või hoopiski odaviskega hetkel tegevuses olev noormees, see niiduki rooli keerutav meesolevus - on üks nendest kahest, keda ma kunagi vannitasin ja mähkisin, keda imetasin. Need on need kaks väikest põnni, kes kunagi oma toapõrandal Legodele parasjagu popi multifilmi järgi kasutust leidsid - kord olid nad draakonid, siis püstolid, siis kindlused, siis sõdurid. Kaisuloomad ja unejutud, täheõpetused ja hambapesu.
Ausalt, mul tuleb iga kord siis heldimuspisar silma. Et need on siis minu pojad.
Igatahes olen ma nende üle uhke kui uhkem on uhke olla uhke.
Ja nüüd, nende 12. sünnipäeva päeval ma tõesti tahan neile ainult kõike seda parimat, mida üksnes väga hoolivad inimesed üksteisele soovida suudavad.

laupäev, 1. august 2015

Et siis kirbukuusse

Ning minu seis on muutumata. Lohistan igapäevaselt oma seitsmekilost kipsi kaasa - teine ortopeed vaatas jalga ja nentis, et see on tõesti kohmakas, kuid seda paremini peaks olema murrud fikseeritud.
Endast on aga kuradima hale. Minus on alati tekitanud võõristust need inimesed, kes lasevad ennast teenindada - kohv voodisse, tehakse vann valmis ja masseeritakse jalgu. Mehed või naised, vahet ei ole. Hüva mingil viisil sandistumisel on see vist enam-vähem mõistetav.
Aga ma olen ju tegus inimene. Seni saanud kõigega hakkama. Nüüd koperdan vaevaliselt karkudega siia ja sinna, võtan tablette ja kirun seda sekundit, kui mäenõlvalt alla sadasin. Ning vajan kõrvalist abi. Isegi trepi kahest astmest üles hüppamine on raske. Jäik ja paindumatu jalg... ei soovita seda. Eelistaksin iga kell olla vaalaks paisunud kaksikute ootaja või siis valgust mittesooviv migreenik. Sellist abitust ma aga ei taha.
Pojad näitavad üles hämmastavat võimet hoolitseda ning papast ei maksa üldse rääkida. Vanemlik hool. Kompaktselt välja öelduna just selline sõnastus.
Millega aga saab päevi sisustada? No jah, arvuti, kirjutamine, erinevad foorumid. Vaatan filme ja teatrietenduste kordusi. Loen. Mõned korrad päevas käin trepil värsket õhku hingamas.
Õnneks ei ole mul enesehooldusdefitsiiti (pikk ja lohisev sõna, kuid märgib väga täpselt asja olemust).
Üks pisut veider nüanss on muidugi sellel luumurrutragöödial küll juures. Inimesed vist arvavad, et tegemist on eriti ohtlikult nakkava luumurruga. Hüva, ma ei ole ise eriti aldis telefonidega helistama ning FB- s lobisema, kuid kas siis mind peab teadmatuse isolatsioonis hoidma? Üks kõne nädalas on täiesti piisav, et näidata - ma tõesti hoolin.  No see selleks, ilmselt on tohutu tempo peal ja hetkeks silmist ja südamest kadunud inimene hajub olematuse õndsasse ruumi.
Muus osas on saatus olnud mõneti minu poolel, justkui teades, et vaja tähtajaks käsikiri valmis saada ja võistlustulle heita, on ilmad sellised .. eee mõõdukad. Saan kahetsuseta ja liikumisvõimetuna kirjutada. Asi edeneb.
Mõtlen kõikidele nende tööasjadele, mis kahe nädala pärast täie hooga selga viskuvad - kodu korrastus, uus õppeaasta, poegade üle toomise lõpetamine, talveriiete korrastamine, kütte varumine. Ohhh hulluks võib minna. 
Veebine pilt
Kuid august on käes, marjad valmivad, õunapupid valmivad, seened kutsuvad metsa alla. Senine nirakas suvekene pole just palju sõbralikkust üles näidanud, aga siiski, siiski. Valmistuda uueks töörütmiks (ma loodan, et saan ikka valmistuda, kuigi jah, mõnda aega tuleb mul elegantse tugikepikesega ringi liikuda). Muidugi on mingi nöök asjal sees selle murdmisega, sest ma valmistusin eilseks ette, et minna tegema sõidueksamit ja jälle ei saanud....
Eelmisel aastal olin poegadega alaline rannalooder, sellel aastal sain ee.. vist kolmel korral päevitama, nendest kahel korral ujuma. Kuid selle eest on täienenud ohtralt minu merelihvitud klaasikildude kogu.



esmaspäev, 20. juuli 2015

Karguharjutus


Kastna hiiemägi
Nüüd on siis sedasi, et mina olen kipsiga pikali ja pean harjutama karkudel kõndimist. Ma püüdsin õena töötades alati ette kujutada, mis tunne on sõltuda kõrvalisest abist, aga tunnistan ausalt, et tegelt on see ikka ülitüütu. Hüva, elementaarsed protsessid suudan ise läbi viia, aga öise magamisega on lood jamad. Iga tunni tagant ärkvele, sest ma ei teagi - 7 kilone kips takistab ikka korralikult liigutamist.
Kuidas pagan, mul, ikka sedasi õnnestus mäenõlvalt alla sadada? Ja nagu neetud -  parem jalg, millel ma kunagi rahvatantsus pahkluud nihestasin; siis soome keele eksamilt tulles ja trammile minnes kõnniteel kõhuli auto rataste ette kukkusin (seelik rebenes toona ikka päris üles välja ning mina, õnnetu, nuttev ja igati marrastustes isik liipasin takso peale, kus taksojuht küsis, kas pean politseisse minema, sest äkki on minu kallal vägivalda tarvitatud. Muigasin läbi pisarate ja ütlesin, et seda mitte); ja lõppeks kolm sügist tagasi esimese lumega Vabaduse väljakul nii haledalt kõnnitee vihmavoolurenni astudes, et järgmisel päeval oli jalg mesilashammustusena palliks paistetanud. Õnneks polnud tookord midagi muud vaja, kui Liotoni ja elastikut ning probleem paranes.
Kuni siis eilseni, millal mitmel korral ohumärgina kõlanud eelkukkumised ennast kahest kohast murdunud sääreluuks vormisid. Operatsioonivajadus selgub reedel. Nüüd ma siis pikutan ja kirjutan, kooberdan ringi, sest ei suuda lihtsalt selline abitu kanakene olla.  Vahel teen karguvigureid ka. 
Muuseas - kohanemisvõime on tõesti hämmastav, sest karkusid saab kasutada väga mitmekülgselt. Uste avamisel ja sulgemisel, serveerimislaua lähemale tõmbamisel ja kaugemale lükkamisel. Loomulikult ei puudu "Nukitsamehe" kuulus kargustseen (kus vanamees on pika kepi välja ajab ja iseloomulik häälitsus tuleb) ning mitmed veiderdused, kuid olgem ausad - karkudel kõndimine on vastik ning mulle ei meeldi abivajav olla. 
Tõenäoliselt on aga nüüd mõnel nn põlisvaenlasel hea ja magus suutäis irvitamiseks. Et vaata nüüd seda b****i, paras talle, sai nüüd oma koletute tegude eest (kuigi ma ei tea, missugune on minu süü nt ühe eksfaktori ja tema perekonna ees; ühe endise koolikaaslase ees - need on teadaolevad "vaenutsejad").
Ühesõnaga eile oli ilus hommik ja me tahtsime poistega minna Paluküla hiiemäele. Ratastel ja puha. Palukülani ei jõudnud, küll aga Kastna hiiemäele, sinna kus asub see 12-haruline pärnapuu. Mingil põhjusel ei jätnud me rattaid kõrgendiku nõlvale, vaid ajasime rattad üles mäkke. Tiirutasime seal ringi, tegime nalja, mina rääkisin poistele, et kunagi oli seal olnud püha ohvrihiis, kus muinaseestlased käisid loodusele ande kinkimas, et viljasaak oleks hea, jahiõnn ära ei pöörduks ning naised terveid lapsi sünnitaks. Küsisin vanemalt pojalt rattaga alla minnes, et ehk peaks pisut laugjama serva leidma - ei saanud ju ratast lihtsalt lahti lasta, sest pole enda pedaalimasin. Vaevu sain seda öelda, kui ratas nihkus näpu vahelt ja mina püüdsin seda päästa. Oma luu hinnaga. Sest siis ma ülepeakaela nõlvalt alla sadasingi. 
Valu võttis pisarad silma ning ülimalt külmavereliselt tegutsenud poisid hindasid olukorra ja kutsusid kohe abiväge. Poole tunni pärast olime papaga juba kohalikus haiglas ning tehti röntgen ja puha. Sain ühe poolnarkootilise valuvaigistuse, korraliku kipsi, peatäie nutta ja soovitusi, kuidas ma ei saa alati ennast nii pinges hoida ning olukorda kontrollida. Nüüd ma siis olengi siin. Sündmuskohast napilt 3 kilomeetri kaugusel, ühe korraliku kipsikolaka küljes kinni.

 

kolmapäev, 1. juuli 2015

Poetudes putkekuus

Nii, kalendrisse tuli uus kuu ette keerata ja kahetsusega tõdeda, et pool aastat on möödas.
Pool aastat veel ees. Nüüd on jälle see pimenemise aeg. Aga samas olen ma õppinud ilmselt lõpuks ära selle, et igas hetkes on olemas oma võlu (st aja väärtuse, mitte südnmuse väärtuse seisukohalt).
Ühiskondlikult on tekkinud Kreeka ja pagulaspoleemika, ausalt öelda näivad enamik ainult ja ainult nendee nurkadega haakuvat ja tahaks kohe küsida, kas tegelikult toimub kusagil midagi muud, et rahva tähelepanu tahetakse just nendel kohtadel hoida.. Aga ei taha paranoiliseks vandenõuteoreetikuks muutuda.
Sisuliselt käib puhkus täistuuridel. Väga mõnusatel tuuridel, kusjuures. Ärkan, võimlen, pesen, söön, kirjutan, testin, puhkan, päevitan, räägin poegadega, teen teed, kirjutan veel, suhtlen mõne sõbraga. Hästi mõnus.
Teatud tegevuste valguses oli aga eile vaja sorteerida mõndasid asju. Käekotte nt. Ohhhh. Sellel suvesessioonil ma soetasin endale kaks kandvat kotti juurde ning ma tõdesin eile - mõnes mõttes ahastades, et mul on neid tõesti nagu palju. Punaseid, siniseid, valgeid, rohelisi, lillasid, musti, musta-valge kirjusid, pisikesi, suuri, karvaseid, ketiga, ketita, kuldseid, hõbedasi. Loendasin üle. Konkreetselt käekotte, mida igapäevaselt saab kasutada, on 26. Igasuguseid kohvreid, seljakotte, õleõlakotte - neid lisandub juurde nii kümne ringis. Tõenäoliselt on mul kuskil kapipõhjas ja ülemise riiuli hämaras nurgas veel mõni pisikene asjakene, mille unustanud olen. Sõnaga ligi nelikümmend kotilaadse objekti minu elamises. Oli tegelt rohkemgi, aga eelmisel suvel kulusid punased ja üks valge nii ribadeks, et enam kanda ei saanudki.
Vahel, kui papa linnas on, siis seirab ta kahtlustavalt kirjutuslaual olevat eset ja küsib, kas see on uus. Isegi õpilased panid tähele, et mul on käekotte, erinevaid.
Mõnes mõttes on see üks väheseid naiselikkuse tunnuseid, mis minu juures tegelikult märgata on. Ma ei pea silmas füüsilist naiseks olemist - see on silmaga näha, aga ma mõtlen seda olemuslikku poolt, sellist konstrueeritud ja ühsikonnast peale surutut. Kui kümmekond aastat tagasi "Seks ja linn" kajastuma hakkas, siis tekkis paljudel naistel kingahullus. Olen seda üldjoontes märganud jah, et naistele istuvad need kingateemad väga. Minule aga mitte.  Ma märkan küll kenasid kingi, aga ma ei hooli nendest eriti.
Kuigi - loendasin üle ka oma jalatsid - kõrgekontsalised;-säärelised saapad, madalad ja kõrge säärega saapad; kahed mustad kingad, poolsaapad; ketsid; kuldsed kingad, punased kingad, helerohelised rihmikud, väga ekslusiivsed sinibeežid rihmikud (neid ostes ma omal ajal lausa nutsin - kostüümi juurde oli vaja ja maksid pöörased 1600 krooni), plätud, sandaleitd; kahed valge ja tagant lahtised eee.. ma ei teagi, kuidas neid nimetada; ühed purjejalatsid; tossud. 15 paari. Njahh, jälle kenake hulk jalanõusid.
Kindaid on ka - beežid, valged, punased, sinised, mustad. Vöösid tuvastasin. Igasuguseid salle, peakatteid ja mütsikesi on kogunenud. Sõnaga, mulle on tegelt tekkinud üks paras kapitäis asju, mille olemasolu ma võtan sellise enesestmõistetavusega, et võib isegi osaliselt imelikuks pidada. No ja loomulikult peavad kindad ja kotid olema ikka enamjaolt ühte ansamblisse ning ma avastasin, et mul neid ikka on on. Mitu. Palju.
Raamatutele tegin puhastust. Hiljuti külas viibinud kunagisele meessõbrale, A-le, minu raamaturiiulid imponeerisid. Tunnistasin ausalt, et mulle ka meeldisid. Meeldivad. Ja oma raamatute eest tuleb hoolt kanda, isegi nende eest, mille ma kunagise peaaegu eksämma saunaahju põletussurmast päästsin. No ja nii üldjoontes mulle meeldivadki kotid ja raamatud.

Ahjaa, kadunud ema tegi kunagi ERKI-s kujunduskunsti õppides ise mingi aine raamides paberit, pidi seda kasutama niiöelda enda kujundatava A4 formaadis kausta loomiseks. Mäletan, kuidas ema neid kaasi tegi, köitis ja kleepis ja servas ja möllas ning kinkis mulle omal ajal siis selle õppeprotsessi töös valminud objekti sünnipäevaks. Algselt külalisteraamatuna planeeritud kaustik jäi paljudeks aastateks seisma. Ma pole see inimene, kes külalisteraamatu igale külalisele kätte annab ja sisse laseb kirjutada. 
Kuidagi võõras teema minu jaoks. Kuid mõni aeg tagasi tegi vend ettepaneku kirjutada üles kõik, mis kodumajas toimub ning sellest suvest alustasin ma täiesti korraliku logiraamatu pidamisega. Eks vaatab, kas asjast saab asja, kuid loodaks, et kunagi tulevikus vaatavad lapselapselapsed minu väga loetamatu käekirjaga tekste ning muigavad. Ma tõesti loodan, et ehk on kunagi kuskil seal kolmandas põlves mõni tüdruk või poiss, kes leiab, et vaarema märkemtest on suguvõsa profiili koostamisel tõesti kasu.
Aga see selleks. Lisaks blogile, tuleb ka logi ära täita, minna ühele näitusele, viia ära ühed dokumendid, kirjutada sügisesele võistlusele minevast  romaanist üks lõik jälle juurde ja üldse - tasub puhata, kuni puhkust on antud. Selels mõttes vaatan ma vahel lähedalasuva büroo töötajate peale kaastundlikult, et nad ka suvel peavad sedasi rapsima. Üks firmadest, see mis rendiautotega tegeleb, ongi suvisel perioodil ilmselt kõige hõivatum - peaaegu igal hommikul näen, kuidas seljakottide ja magamisrullidega inimesed neid sihtkohta sõidutavat rendibussikest ootavad. Nojah.
Kolme päeva pärast on jälle sünnipäev. Hmm, jälle. Alles ju oli....

esmaspäev, 29. juuni 2015

Hangunud silm

Olgugi, et kesk linna elades, jääb mulle perioodiliselt tunne, et jutt looduse hävimisest on pelgalt mingi vandenõuteooria. Hommikul kuulata aias linnulaulu, niita muru, korjata seeni ja tigusid, märgata aeg-ajalt nt sisalikku aiakividel - kas see on ikka nii lood(t)usetu?
Nonnidest - nendest kahest lendama õppivast varesepojast, Albertist ja Viktooriast - ma juba rääkisin. Kuid nad pole ainukesed elusolendid, kes minu krunti ja kodu sellel aastal õ(õ)n(n)estanud on. Kevadel avastasin vundamendialusi ühe rotipea paistmast ning kööki olid asunud usinad sipelgad. Mõlema vastu sai rohtu - sipelgalõksud ja üllatavalt meeldivalõhnalised mürgikausid sai välja pandud, sest ütlen ausalt - ma küll armastan loomi ja linde ja putukaid, aga mitte oma köögikapist või terrassilt tuigerdamas. Nagu ei meeldi mulle näha hommikuti hiiglaslikke ämblikke vannis ringi sebimast (no kust need pöidlajämeduse kehaga kaheksajalgsed pallid küll sinna pidevalt satuvad?). Sipelgad on õnneks tormlemise järele jätnud, lõksud mõjuvad, kuid tüütud olid nad küll. Isegi kinnise meepurgi kaane alt suutsid nad ennast sisse pressida, rääkimata ühe möödundsuvise kõrvitsa uuristamisest. Ja siiski see rott, keda ma korduvalt kevadel murul lippamas nägin ning kelle pihta kiviga tahtsin visata, aga iga kord sai elajaloom minema.
Ka naabrid on maininud oma aiamajakese alla perioodiliselt surema tulnud rotte. No see on vanade majade needus ilmselt - ikka peab kusagil mõni näriline olema ja kuna oleme olnud nüüdseks kolm aastat kassivabad, siis on talvine hiirepere nt ennast võrdlemisi õdusalt tundnud. Ometigi on mingil hetkel need elukad taandunud/kadunud/hukkunud vms.
Eile aga - no ilusad ilmad alanud (ometigi) ja sai tegeletud kõikide puhkamise osistega - kohusetundlikult laisklesin kohvi juures paar tunnikest, siis lahendasin teste, kirjutasin oma kolmandat raamatut, lebasin päikesekiirte käes, valasin ennast veega üle, einestasin tagasihoidlikult - kui pojad on maapaos vanaisa juures, olen toiduvalmistamisest ikka väga prii ning laupäevane turutamine tõi palju värsket kraami kaasa - sellest ma siis toitungi, kui potid ja katlad meespere puudumise tõttu töös pole.
Päeva edenedes ja õhtu saabudes panin hakkama kastmist. Ja avastasin oma õuduseks, et ühe õunapuu all lebab rott. Küljeli, suu ammuli, saba sorakil. Silmad lahti ja arvestades minu mineviku praktikat - silmad alles hangumas. Olgugi, et olen surnuid ja suremist näinud, silmi kinni vajutanud ja üldse oma kunagises õendamises palju seda näinud, mida märgitakse mõistega 'koledus', ei suutnud ma alles koolnud rotilaipa ise labidale ja igavesse rahupaika panna. No lihtsalt ei suutnud. Palusin naabrimehe appi Ei teagi, mis mind selle lahkunu juures heidutas. Kuid kogu ülejäänud õhtu saatis mind see halliks hangunud laibasilm. Ma ei oska hinnata näriliste mõttemaailma, ma ei tea, millised instinktid selles agoonias vaest hinge piinasid, kuid ometigi tundsin ma sellele kahjurile omamoodi kaasa - alles soe ja pehme, kuid ometigi vaieldamatult surnud, mis surnud.
Imelik ka, et see surmateema mind ikka ja jälle kummitab. Pidevalt on sellega mingi kokkupuude ja ristumine, mida ma küll väga ei tahaks.
Kuna unetus piinab mind, vaatamata puhkusele (mida on ikka veel väga pikalt - kadestage inimesed ;) ) pole unerütm veel korda läinud, vaatasin telksu ja sattusin mingi kanali pealt mingit õudusfilmi juppi vaatama (ja mulle ei ole kunagi õudusfilmid meeldinud, need on nii ebaloogilised ja mõttetud), kus olid tegelasteks... rotid (no vähemalt selles jupis, mida ma 2 minutit nägin). Neetud. Seal vaatas rott punaste ja väga verejanuliste silmadega mulle otsa ja kohe meenus tolle surnud kaimu tardunud pilk ja ahastus lahkunud elust.
Ehhhh.
Kuid suvi on käes, päike hakkab hästi peale, liitreid maasika toormoosi on sügavkülmas valmis, muru rohetab, inimesed on ilusamad.
Saab mõnusalt aega endast läbi voolata ja voolu endas ajatada. Lahe on, kui lahe on.



esmaspäev, 22. juuni 2015

Kõik on kokku jõudeaeg

Kui õpetajaks olemine kurnabki vaimu läbi, siis selle korvab sisuliselt täielikult pikk puhkus. Üle kahe kuu saab köitvate tegevustega aega viita ning mitte olla kohustuste kütkeis. Seda ma need eemalviibitud tunnid ka teinud olen - viibinud mittekohustuste kütkeis.
Kusjuures möödusid päevad juuni algusest tempos, mis oli võrdeline autokiirusega 88 km/h. Et siis maantee sõidukiirusega ligilähedaselt. Kaks esimest juuninädalat kulgesid eksamite, järelvastamiste, õppenõukogude, koosolekute, pesupäeva, projektipäeva, aktuste rütmis, kuid õnnis puhkus saabus ikka ning tuli teha vastavalt peretraditsioonidele ära sellesuvine reis.
Kuna minu ustav sülearvuti on sisuliselt väljateenitud vanaduspuhkusel, siis ma ei võtnud teda reisile kaasa ning ei teinud otsereportaaže. Mis mulle iseenesest väga ei meeldinud, kuid tahvlis trükkimine on ebamugav ja laevas oli internet nadivõitu.
Kus me siis perega käisime? Papa leidis, et oleks õige aeg viia meid välismaist õhku hingama ja planeeris reisi Gotlandile. Baltic Queeniga minek ja tulek ning võimalus näha Põhja-Gotlandi ning Tallinna õitselepuhkemiseelset tähtsaimat hansalinna Visbyt.
Tunnistan ausalt, et polnud kunagi kruiisilaeval viibinud ning valmistasin ennast halvimaks merehaiguseks ette - teadagi, mind ajab juba hulluks see, kui ma kai ääres seisvat paati kergelt loksumas näen. Seda siiski ei juhtunud, sest ühe kena apteekri soovitatud ingveritabletid tegid tõesti imet (siinkohal tuleb meelde, et peaksin minema teda tänama). 
Poegadele oli reis muidugi eriliselt põnev. Eestimaa sai meil eelmise suvega vallutatud ning ainus välisreis on olnud nendele paaritunnine viibimine Lätis. Kogu see laevavärk mõjus põneva seiklusena ning Hiiumaale tabamatult sarnane Gotland veel omakorda.
Kusjuures veidi kummaline märgilisus asja juures oli see, et ma otsisin endale reisile midagi lugemiseks kaasa. Võrdlemisi suvaliselt riiulist krabatud teoseks osutus Sven Delblanci "Samueli raamat". Üsna ilmetu välimusega, piisavalt mahukas, et lugeda kauem kui kaks päeva ja piisavalt kerge, et kanda endaga kaasas. Pistsin reisile eelnevalt asju kotti ning alles laevas avastasin, et raamat räägib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Rootsi vaese kirikuabiõpetaja ja hiljem kooliõpetaja Samueli ja tema viie lapse elust. Kõige kummalisem oli see, et Samuel oli nn asendus-ja rändkirikuõpetaja Gotlandil....
Enne reisi uurimiseme natukene tausta (kunagi kõneldi seal gutni keelt - see sõna juba ise on nii kummalise kõlaga) ning saarel giidiks olnud väliseestlanna Külli kõneles palju põnevat juurde rootslaste jaanitraditsioonidest, haridusest, tänapäeva elus-olust, minevikust, müütidest ja legendidest ning seda oli kõike päris ohtralt, et seedida, mõista ja peegeldada reisielamusi endalt teistelegi. Sest elamusi kujunes palju. Omanäoline Stenkyrka kirik (kirikuid on Gotlandil tõesti palju), kaluriküla Lickershamnsis; maitsetaimede talu Krysmundas. Teid ääristavad raukad (kivipaljandused jääaegadest). Üldse oli sellist omapärast geoloogilist avastust sealkandis palju. Loomulikult  sai kaasa võetud kive, mis kõnetasid ning giid korjas võrdlemisi oskuslikult üles mitmeid fossiilseid objekte.
Visby ise oli aga selline teistmoodi auraga linn. Meie öeldi, et Visby linnamüür olla paremini säilinud, kui Tallinna oma. Ma pole muidugi müüriekspert, aga mulle tundus, et Visby oma vajaks kindlasti rohkem kõpitsemist, kuid ega minagi tea. Linna sees sõitsid nendel kitsukestel tänavatel autod, oli palju sellist aiaga majapidamisi, mis meenutasid paratamatult Lindgreni lastejuttudest pärit väikelinna kirjeldusi. Inimesed oli sõbralikud, tänavad kitsad, jäätist ohtralt ja hinnad... ulmelised. Tõsiselt. Need olid mõeldud turistidele.
Üheks kohaks, mida ma näha tahtsin, oli Visbys asuv Balti keskus. Ma täpselt polegi veel uurinud selle keskuse sisulist olemust, aga tean ema jutu põhjal, et kui nemad kunagi isaga Visbys käisid, siis kohtusid nad seal kirjaniku ja luuletaja Ave Alavainuga, kes oli taotlenud stipendiumi ning sai selles Balti keskuse majas tõlkida ja raamatuid kirjutada. Sõnaga - me kõndisime mööda seda omanäolist ja pisut Tallinna pärast linna ringi ning püüdsime ahmida endasse kuldvihmapuid, lamedaid promenaadikive, botaanikaaeda, linnamüüre, punaseid katuseid.
Tagasireis kulges rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üks poegadest oma telefoni kajutisse unustas, mis iseseisvalt ühe Soome reisi ära tegi ja seejärel alles poja kätte tagasi jõudis.
 Eestis, Tallinnas ootas meid aga juba uus puhkusega seotud asi - pojad läksid Vihasoole ju-jutsu laagrisse, kus nad tegid ära kollase vöö eksami.
Minul aga.. minul aga toimus üks sünnipäevatähistamine ammuse tuttavaga, kellega puhkusele jäädes juhuslikult kokku põrkasin. Selline tuttav, kes pärast E-st lahkumist oma hinge ja südame, käe ja mõistuse mulle pakkus, kuid mille ma tagasi lükkasin, sest polnud õige aeg ja mulle tundub, et siiski oli see südamehäälega tehtud otsus õige. Tore on muidugi vanu aegu meenutada, kuid selleks need jääda võivadki - MÖÖDANIKUKS.
Lisaks oli siin vahepeal veel üks omamoodi seik - krunti ümbritsevad naabrite kõrged kuused ja kui tänavalt vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks meie maja paksu metsa ääres. Loodus siutsub, säutsub, siriseb, kasvab, kohiseb, mühiseb ja müttab ümberringi ning ei usukski, et tegemist on kesklinnast 3 kõnniminuti kaugusel asuva kinnisvaraga. Sellise looduses olemisega kaasneb loomulikult see, et kõrge kuuse otsas on vares oma pesaga. Ja kaks noort nonna õppisid päevi minu murul lendamist. Ristisin nad Viktooriaks ja Albertiks. Varesepojad olid väga vahvad ja julged. Lausa terrassil kõndisid. Proovisin neid jäädvustada, kuid varesemamma mõistis minu teguviisi valesti. Kõrgel puu otsas meid jälgides ja siis mulle sisuliselt kuklasse lennates, püüdis ta mõista anda, et ma olen ohtlik.
Selgitasin talle rahulikult, et olen ise kahe lapse ema ning ei kavatse tema poegi puutuda, lihtsalt pildile saada.
Puhkuse alates käisin kolleegiga KUKUs. Mitte nende sulgemispeol, vaid sellele eelnenud üritusel "Ennu ratas". Ütleme nii, et 25 aasta jooksul, mil mul on olnud kokkupuuteid pidude ja pidutsemisega, siis pole midagi muutunud. Ütleme nii, et klubid, mis olid kunagi kinnised, selleks ka jääma oleksid pidanud, sest sipelgale nt rääkida nüüdistehnoloogiast võrdub samasuguse pikaealise kultuurihõngulise klubi külalisteks asjasse täiesti mittepuutuvate isikute lubamine. Kõlab snoobilt? Jah, kõlab, aga igasugused võimlejad, automehhaanikud ja turundusassistendid ei peaks mitte käima kohas, mille fluidum jääb neile arusaamatuks. Miks ma nii ütlen? Öist Vabaduse väljakut vaadeldes, tulid minu kõrvale ühed kenad inimesed, kelle dialoogist tuli välja, et nad ei tea sellest kohast mitte midagi. Nende jaoks oli see jälle lihtsalt üks koht, kus juua. Kuid omaaegsetest klubitamistest olen ma küll mööda, välja ja suureks kasvanud. Ei ole enam seda erilisust, mis seal noore täiskasvanu alguses veel köita võis. Omapärase kihlveo sõlmisin kolleegiga ning tuleb öelda, et ma võitsin selle - kollases topis naine ei lahkunud sama seltskonnaga, kellega saabus, vaid läks ühe punases särgis mehega Harjumäe poole.

esmaspäev, 1. juuni 2015

Piimakuu alguse valguses


Pilt on veebine 
Mõnda aega sai vaikitud, sest sõna otses mõttes ei suutnud kirjutada. Mai möödus liiga intensiivselt, üks asi ajas teist taga ning tänane eksamipingutus on viimane suur asi, millel tuleb intensiivselt osaleda.
Pojad viiakse üle kuuendasse klassi ja mõistliku tunnistusega. Sügisest alustavad nad uues koolis, sedapuhku minu enda koolis. 
Mai viimane nädal aga oli selline, mida nimetatakse meeldivalt põrgulikuks. Iga päev toimus midagi. Pojad käisid Nõmme seikluspargis, tegid kehalises kasvatuses tasemetöö, said ju-jutsus järgmise vöö. Olin üllatunud poegade liikuvusest, täpsusest, osavusest. Suvelaager tuleb neil ka. Kohe pärast sellesuvist reisi.
Ühel päeval viibisime riigikogus. Manitsedes õpilasi korralikult käituma, olin riigikogu valges saalis just mina see, kes pead kuklasse kallutades päikeseprillid valju kolinaga parketile lajatas.
Ja reedel käisid pojad Rakveres, naastes alles õhtul kella seitsme paiku, puruväsinud, muljetest pakatavad.  Ning mida tegi samal päeval nende ema?
Nende ema ronis Pirita seikluspargis. Ja mitte ainult ei roninud, vaid ka rippus. Ühel rajal seigeldes algas mõõdukas vihmasadu ning küll popid, aga siiski kõigest siledatallalised ketsid pole just parim ronimisjalats. Julgusest pole mul puudust kunagi olnud, aga nüüd vedas loomupärane seiklushimu pisut alt. Kets libises kiigelaadsel elemendil ja sinna ma siis kõlkuma jäingi. Püsti saada oli keeruline, kuid hakkama sain. Samas tundsin, et nüüdseks on rada ka minu jaoks lõppenud ning seiklus kui selline samuti. Kuid kas mul lasti platvormilt alla tulla?
Ei. Instruktor soovitas jätkata ning järgmisel rajal, seal kus pidin võrkkiigel roomama, keerdus võrk risti ja taas tuli kõlkuda. Pahameel oli suur, veel suuremad aga marrastused ja sinikad. Lõpuks, teades, millal olen ebaõnnestunud, ma loobusin. Järgmisel korral aga tean, et tegelikkuses on see päris vahva tegevus ning tuleb uuesti proovida.
Õpilased muigasid, kuid julgustasid, nii nagu mina neid pärastpoole.  Omavaheline koodkeel, mis sisaldas sõnu 'null' ja 'pelmeen' ning üksmeelne lõkerdamine.
Väga tegevusrohke aeg, väga.. Eraelust olen sisuliselt loobunud. Uue raamatu kirjutamine ja kooliaasta lõpetamine võtavad kogu aja. Lisaks veel üks tegevus, mis vajab lõpetamist ja tegevus, mis vajab alustamist.
Varsti aga kaitsevad uued kirjandusteadlased oma kraade ning sealgi tahaks viibida.
Aeda on vaja korraldada ning mõned renoveerimistööd ootavad ettevalmistusi. Puhkus on algamas. See võrratu, mitmekuuline puhkus - see mis on üks õpetaja töö hüvedest - ohh, ma ei jõua kohe ära oodata.
Kastanite ja sirelite ja õunapuude õitseaeg - võrratu, võrratu värskus hommikuses aias. Basiilik, till ja päevalill viskavad ennast mullast välja, uus elupuuhekk vajab hoolt.
Elu on mõnus. Pole miskit paremat, kui elada täiel rinnal oma kätega loodud kodus, oma perest ümbritsetuna. Grilli, tšilli, nalja ja rääkimist - see on hea.


laupäev, 2. mai 2015

Tere, meiukuu!

Esimese maiga kaasnev töörahvale vaba päev on mõnus asi. No annab märku, et riigis muidu usinate töösipelgatena seegav tööline väärib ühte vaba päeva ikka ka.  Mida teeb üks usin töösipelgas süllekukkunud vaba päevaga? Õige vastus - ta sööstab tulihingeliselt oma kapsamaad harima, kui ta just eramajas ei elune. 
Otsustasime papa juurde minna. Saab värskes õhus talgud teha, sauna ja perekondlikku koosviibimist. Papa juurde saab rongiga. (muide väga huvitav on Balti jaamas olev Elroni ooteruum. See, et ronge porganditeks kutsutakse, on ju teada, et Elroni ooteruumi istepingid on tehtud selliselt, kus porgandipealne välja visualiseerub - see on hea turundustrikk). Meie ostsime piletid ja läksime rongi... ning õnnetuseks arvasid täpselt sama ka kõik Kiisa ja Kasemetsa ja Roobuka ja Vilivere kandi suvilaomanikud. Hea, et rongijuht ja piletimüüja veel rongi mahtusid. Sest suvilaomanikud leidisid, et istutamistvajavad taimekastid tuleb paigutada igale poole. Tuvastasin kurgi-;tomati-; paprikataimi. Pojad talusid mehelikult kõiki vintsutusi, kuid tüütu oli küll. Rongirahvast jäi hõredamaks veel Kohila kandis ja seejärel oli võimalik jalga puhata. 
Tööpäev värskes õhus aga tõi saunajärgselt nii sügava une, et ma ei mäletagi, millal ma hommikuni väljalülitusin. 
Töönädalad aga lendavad vuh-vuh-vuh mööda, ametlikult on veel 19 täielikku tööpäeva. Viimane koolinädal on juba põhikoolieksami, klassipesu ja aktuse päeva nime all. Ja siis veel mõned päevakesed ja algab puhkusekesekene (see on üks selliseid deminutiivseid vorme, mida ma kasutades õpilased pööraselt naerma ajan). 
Minu lemmikkuu oma kõigi hüvede ja pahedega on juba siin. Mõned mälestused aga tulvavad üle - kuus aastat tagasi oli  täpselt samal päeval aga senise elu kõige kurvem sündmus - ema matused. 

Image result for may in antarctica
Mai Antarktikas
Kuus aastat olen  ma elanud sedasi edasi liikunud, kuid ei möödu päevagi, kui ma emale ei mõtleks. Vahel me istume L-ga ja meenutame teda laginate saatel. Imelik, ma poleks veel mõne aasta eest suutnud emale mõelda sellise valuleva tukslemiseta suunurkades ja südamesopis, aga ma suudan talle tõesti mõelda ilma paaniliste nutuhoogudeta ning muhelen vahel mõnusalt. 
Hea ema oli. 
Midagi pole öelda.

laupäev, 25. aprill 2015

Rännuteed kulgev sõna

Sõna jõud
Mihhail Veller on väga hea sulega kirjanik. Ökonoomse kirjeldusega annab ta napilauseliselt edasi loo tunded, mõtted, ootused. Lehitse mistahes lugu nt tema "Legendidest" ja iga rida tõmbab suunurgad ülespoole - lihtsalt niivõrd omamoodi võtmes kirjutatud tekstid.
Praegusel hetkel ja alljärgnevaga haakuvalt oli tal kahetasandiline jutustus "Legend sotsrealistist",  mis kirjeldab ühe nõukogudeaegse, vahetult enne Moskva olümpiamänge Ameerikasse putkanud Leningradi puu-ja juurviljabaasi asedirektoriga juhtunud lugu. Emigreerunu, oma kodulinnas mastaapsete mõõtmetega mees, ei leidnud enesele kuidagi Ameerikas kohta. Kui toetusrahad otsa said, tundnud mees valulikku nostalgiat, sest nõukogudele omane laveerimine sealpool vett ei toiminud ja süsteem, mida tema oli haneks tõmmanud, puudus. Sestap tehti talle ettepanek kirjutada sellest pitsitavast süsteemist raamat. Õnnetuseks emigrant kirjutada ei osanud. Kirjanduslik agent andnud nõu - kirjutagu oma elu- ja töölugu üles. Hakanud mees siis kirjutama. Kellajalise ja kuupäevalise täpsusega kogu teekonna müüjaabilisest asedirektorini välja. Käsikiri saanud mahukas. Umbes nagu "Sõda ja rahu".  Agent oli loomulikult nördinud: käsikiri polnud kirjastatav.  Kuid emigrant oli juba tiibu sirutanud, leidnud endale juristi, kes soovitanud hoolikalt kaaluda kohtuprotsessi võimalikkuse üle. Agent taltunud ning asunud vandudes käsikirja kirjastustele pakkuma. Tal õnnestus leida üks pisike kirjastus, mis raamatu avaldas, kui näidisõppevahendi NL puu-ja köögiviljakaubandusest. Raamat ilmus, sai omamoodi tunnustatusegi ning emigrant lõpetas igasuguse kirjutamise. Nagu ütleb Veller oma raamatus: "Tema kirjanduslik tegevus sellega lõppes. Lõppes küll, aga ei piirdunud."
Loo teine tasand aga toimus Venemaal, kus teatud väga reglementeerivates asutustes töötasid muuhulgas erinevate keelte filoloogid, kes said palka selle eest, et lugesid raamatuid. Eriti hoolsalt pidas regelementeeriv asutus silma peal neil sõnateostel, mis ilmusid piiri taga ja nende autorite sulest, kelle seos suurriigiga oli kunagi olnud tihe, aga nüüd pisut kaugem. Sõnaga köögiviljaepopöa võttis lugeja nõutuks. Raamat anti lugeda kõrgematele organitele, mis omakorda lisas asjasse päris kõrged võimukandjad. Paljastav teos pajatas täpselt ja kuupäevaliselt kõikidest mahhinatsioonidest Suure Linna puuviljakuningriigis ja tõi kaasa tervet toonast Leningradi vapustanud ja raputanud lainetused.
Emigrandi raamat elas autorist sõltumatut elu.
Olen minagi tähele pannud, et tekst ei sünni, ela ja sure kirjapanemisega, vaid saab endale lugeja vahendusel uued rõivad selga. Lugeja loeb, uurib tähelepanelikult sõna, vaatleb, mõtiskleb, analüüsib, tõmbab paralleele iseendaga (kui oskab ja see osutub vajalikuks) ja..... võib võrdlemisi valusalt niutsatada. Seda olen ennegi siin ju maininud (vt 2014 mai; vt 2015 veebruar).
Sõna rändab oma teel ja  lisaks sellele, mis kujul ta üles tähendatud, kogub juurde põnevaid arusaamu, värvinguid ja nüansse. Mis muuseas on tegelikult teadasaamisel, et keegi on sõna vaadelnud, päris põnev kogemus. Inimesed võivad tunda ennast puudutatuna, heidutatuna, muutub meeleolu ja võib tekidada koguni mõistatusliku vihapurske. Jah, sõnal on vägi. Suur vägi.
Sama momenti tunnetasid ilmselt ka kunagised manajad, tuusijad, nõidurid, šamaanid. Sellest on rääkinud ilukirjandus ning pajatanud kultuurilugu. Sõna paneb tegutsema ning talletab ennast pikkadeks aastateks.