Minu blogide loend

teisipäev, 30. detsember 2014

Kuhu kõik on jäänud?

Eelistan alati tegusid sõnadele. Suure ja särava, mentaalselt vaimuka ja näiliselt kõneka teksti vahendamine on kahtlemata vahva tegevus, kuid prkatikuna tahan ma ka suurte ja vaimukate sõnamullide taga/ees/kõrval/vahetus läheduses  midagi teha. Ilmekaid kirjalikke ja suulisi teksti..eee prügisid on vahva lendu lasta nt kultuuriloolise tegevuse, hoidmise, kaitsmise ja säilitamise egiidi all.
Tegelikkus aga on sootumaks teine. Millest aga selline blogi sissekanne?

Oleme kõik ju kuulnud räägitavat, et vot see õppejõud ja see tegelane tegi minust selle ja tolle, vot too oli ikka väärt inimene, kes mitte ei lahmanud sõnadega huupi, vaid oli täpse käega snaiper, kes tulistas otse ja väärikalt. Osasid tegelasi, kes taolisi väljendeid on kasutanud, võiksid tinglikult koonduda ühise õppeasutuse ja nüüdseks jäädavalt mälestusteks vermitud õppetooli lähedusse. Ja ikka sellisest kultuuriloolisest kontekstist, kuid... kui kultuuriloolisesse mällu ka midagi tegelikku juurde teha, siis tegijaid pole kusagil. Et nii üldjoontes mälestada ja mäletada, selleks on ühe võimalusena kalmistu kui selline. Nt Kuperjanovi haud, millel käimine veel 80.ndatel oli tegelikult rangelt keelatud ja hoolega valvatud tegevus, sest mine tea, mis mõtteid võib kunagine sõjapealik ka hauatagusest ajast kalmulekogunejatele pähe panna. Toomas Liiviga õnneks seda häda pole. Käi ja kogune, süüta küünlaid ja loe luuletusi palju kulub, ainult et... lugejaid polnud. Pikale eelteatamisele vaatamata ei tulnud mitte kedagi.
Kalmul oli lisaks minu küünlale veel vaid üks. Kuid vaatamata sellele tutvustasin oma järeltulijatele enda ja Toomas Liivi seoseid, rääkisin tema olulisusest Eesti kirjandusloos ning pidasin mõttes maha ühe sisutiheda kõneluse.
Meenutamaks teda seminaridest, kus ta saksakeeli lasi meil analüüsida teada-tuntud lugu: "Sag mir wo die Blumen sind?", siis nüüd ka pealkirja analoog või parafraseering: "Kuhu kõik suured sõnaseadjad jäid?"
Hüva, elavaid tuleb lahkunutele eelistada, kuid siiski, see pool tunnikest oleks võinud ju leida ja mäletada? Mälestada. Nojah. Mina igatahes olin kohal. ja olen ka järgmisel aastal ja ülejärgmiselgi. Vaatamata kõigele. Ja mäletan edasigi.
Püüan hoida kirjandusteadlaste lippu nii kõrgel, kui seda ma suudan, sest tänu Toomas Liivile (vaatamata Sinu hoiatusele mitte võtta "Pimedaid aknaid" oma MA uurimisobjektiks, sest: " Oi, Sirly, te astute kaunis libedale ja õhukesele jääle, ma ei tahaks, et teid hakataks kuidagi vääriti tõlgendama!!", tegin ma seda siiski) sai minust fill ja teadlane. Analüüsiv ja täiesti teisiti mõtlev olend, kui ma seda 14 aastat tagasi, 10 aastat tagasi ja veel viis aastat tagasi olin.

Kommentaare ei ole: