Et siis talsipühakuuga kõneldes

Nii ta on. Kuu blogitamiseta möödunud, sest - pole lihtsalt aega. See kulub mujale ja nii ära, et  ei saa arugi, kui hommikust saab õhtu ja päevadest nädal ja ongi kuu otsas.
Õpetamine pole kõige lihtsam viis leiba teenida, kuid kahtlemata on ta üks kütkestav amet.

See püsiv ärevus, hommikupoolikuti unised silmad, kuid päeva jooksul  hämmastavalt ergastuv õpilaskond.

See sage kisa ja kära ja lärm, mis kella helisedes vallandub ja siis need lõputud küsimused, mida mulle esitatakse. Hinded ja kontrollimised ja arutelud ja korralekutsumised. Ning rääkida, rääkida, rääkida.

Ja kolleegid - mulle meeldivad mu kolleegid. Nende omanäoline huumor ja samas väga kohusetundlik suhtumine oma töösse.

Ühes klassis oli ülesandeks kirjeldada õpetajat ning nii pool klassist kirjeldas mind. Ja üllatusega sain teada, et ma olen vanamoeline.  Palusin täpsustust. Poiss selgitas: "Selles mõttes vanamoeline, et teiega tuleb silme ette selline vana kooli õpetaja - sirge seljaga, range, kuid silmad on ometigi naerused. Ja te teate ka nii palju."

Kontakt on vist klassidega olemas. Ja mulle tõesti meeldib õpetaja olla.

Lisaks ootab nüüd ees kooli jõulukuu - ukse kaunistamise võistlus, kirikukontsert, jõuluõhtu kolleegidega.

Sellega meenub, et ka päris isiklik maja tahab reglementeerivat hoolt. Samuti oma pojad, keda muuseas minu kooliõpilased teavad kui neid "Kristiine kaksikuid".  Vahel läheb õpe pisut kipakalt, aga enamjaolt siiski on asjad õige joone peal. Ju jutsu trenn edeneb, kimonod näivad olevat mõnusad.

Talv on samuti hoogustunud. L tegi nädalapäevad tagasi väga terase tähelepaneku - käisime Öökulliakadeemia raames ühel Loodusmuuseumi avatud õhtul kuulamas filosoofi ja muusiku etendust - mees matkis flöödil järele lindude hääli ja tutvustas putukate häälitsustest kokkupandud muusikapalu, näitas filmi, kuidas vaalaga ühes musitseeris - et sulle oli vaja õiget tööd ning sotsiaalne aktiivsus taastus täiel määral. Depressioonist, mis mind nüüd ikka mitu head aastat püsivalt jälitas, on hetkel saanud võrdlemisi väheldane seik. Tõsiküll, unetus püsib.

Isa suur ja ümmargune sünnipäev möödus rahulikult - vana merekaru oli reisil.

Kuna nüüdne töötrajektoor viib mind hoopis teisele poole, siis kohtun inimestega, keda pole aastaid näinud.

Ja üldse olen ma üle mitme aasta väga rahul, et on tulnud jõuluaeg ja talv ja päris huvitav elujärk.