Minu blogide loend

laupäev, 1. november 2014

Tervitades mardi- ja kooljakuud!

Mõnusalt rutiinne rütm raputati üles -  dramaatilise pöördepunktiga Eesti koolide ajaloos. Miks, mis ja kuidas - kas peab neid küsimusi esitama? Taoliste sündmuste edaspidiseks vältimiseks kahtlemata.
Kaks kuud sai mööda sellest, kui seni lõbusana tundunud töösse on tekkinud mõned sellised seigad, et - sa ei tea kunagi ette. Eriti, kui sa näed mõne õpilase silmades seda psühhodeenilist pilku, mis tulid ette eelmise eriala praktikas.
Puud on oma rüüdest alasti võetud, külmunud kuhilad lehelasusid ootavad kotti ajamist.
Käsikiri ootab viimaseid peatükke. Leidsin uurimisobjekti taustauuringuteks veel mitmeid intervjueeritavaid.
Oktoobris sai oldud väga kultuurne - üks põnev musueumikülastus, üks näitus, kus said tõdetud eestlaste kunstitemaatika süngust. India restoran, kus oli omanäoline atmosfäär ja võrdlemisi maitsev toit heas seltskonnas, teatrikülastus poegadega ja seejärel taaskord restoraniskäik. Ütleme nii, et mulle meeldib minu elu hetkeline seis.
Kibekiirelt kulgevate tööpäevade vaheldumine mõnusalt koduste askeldustega, mis hõlmavad ühteviisi nii aeda kui maja.
Ning mõtisklust - kuhu ometigi kaovad helkurid? Kas kooliteel tegutsevad mõned salalikud trollid, kes neeed ära nihveldavad - küll koolikottide, küll jopede küljest?
Suhtlus laste klassijuhtajaga, kes tunneb ilmselget sümpaatiat vennakeste suhtes.
Umbes nii nagu minul on üks õpilane, kes on lihtsalt keevend ja jõrmerts, aga ometigi arukas poiss - pruunides särasilmades tihtipeale vanema pojaga sarnane elav helk ning sarnane käitumine.
Ning käes on kuu, kus paljud pereinglased oma sünnipäevi tähistavad.
 

Kommentaare ei ole: