Minu blogide loend

teisipäev, 28. oktoober 2014

Üheks sekundiks ristunud hetk

Äratuskell. Kell kinni. Tekk pealt, istukile, sussid jala otsa. Vannituba, siis köök, kohv hakkama. Tagasi vannituppa. Muerlik pilk kellale - varsti peaks abikaasa ärkama, tahaks enne teda tagasi jõuda. Nojah, hiljuti olime ju nii mõnusalt koos soojade veejugade all, aga praegu on kiire-kiire. Põhjalik pesemine, seejärel kõik need föönitamised ja kreemitamised, hommikumantel selga, mees üles.
Kiire eine lauale, kohvid tassidesse. Mees on vannitoas.
Pilk aknast välja - ahah tuul ja ilmselt vihm ka tulemas. Ohh, uus veerand algas - tunnid ettevalmistatud, töökavad salvestatud. Nii täna on pikk päev ja palju teha. Kui nüüd uus vaheaeg tuleb, siis on juba jõulud käes - tütardele peaks kingid vaatama, enne peaks küsima, mida nad tahavad. Õele samuti vaja, mehel juba ammu olemas - ta ei aimagi, et suviselt reisilit talle üllatuse ära ostsin. Lastelastele ka vaja, aga enne vaja  vanematelt üle küsida.
Hmm, kohv on päris maitsev. Kus see mees nüüd nii kaua on? Nii, sealt ta tulebki.
Peaks teatrisse minema, viimati sai suvel käidud. Kavas palju uusi tükke, tahaks üle vaadata. Nii varsti peab seltsile vastuse saatma, jaanuaris tuleb ikka minna Saksamaale.
Nii. Kohv joodud, hommikumõtted vahetatud. Varsti minek käes.
Pime ja sombune linn. Küll on õnn, et linn on väike ja vahemaad jalgsi käidavad.
Koolimaja tuled juba paistavad. Nii. Riided garderoobi, pilk peeglisse, sall ilusasti. Trepist üles. Õpetajate tuba. Kolleegid vestlevad - koolivaheajast.
Silmad puhanud. Varsti on tunnikell. Seejärel kulgeb päev sellises tempos, et ei saa arugi. 45-minutilised intervallid vahelduvad üksteise järel.
Viimane tund. Tahvlile kodune ülesanne. Mingi ootamatu klõks, ühteaegu tuttav ja samas ka harjumatu klassiruumile - kus seda küll kuulda on olnud? Ümberpöördumisel kõrvetab miskit rindu ja tasakaal kaob...
 
*******
Hommik. Neetud äratuskell. Hakkab peale. Vara üles. Tekk pealt. Pimeduse põrnitsemine. Hüva, nüüd üles. Sõjaväelase kett kaela. Pesema? Ei, alles käidud. Peaks sööma? Vaatab, mis seal köögis ka lauale pandud on. Eile mäng jäi pooleli. Peaks seisu vaatama. Ahh ei, süüa ja kooli minna. Nii hambad pessu. Kott. Aga seal on ju.. Nojah, kooli igahates. Ja nüüd peaks tegema sotid sirgeks ka SELLEGA. No ei jää mulle need käänded ja eessõnad pähe, no ei jää. An, auf, hinter, neben in, über, unter, vor und zwischen. Ahh kellele seda vaja on.
Kuid täna on üldse kuidagi kummaline olla. See seesimne ärevus, see veider tunne on jälle peal. See soov, et peaks midagi tegema. Huvitav, kas isa teab juba? Märkas ta?
Ahh, pohlad. Pea külmetab. No jah, juukseid pole ju.
Tuleb minna. Aga see ärevus ja tunne seest peaks kaduma, sellest peaks vabanema. nagu siis, kui... nagu siis, kui saab täiesti piiramatult lõpetada mängus elusid, see joovastumine, kui ümbrus on ainult ühe mängija, VÕITJA päralt.
Et see pimedas linnas just jalgsi peab koperdama, aga lubadeni on veel aega. Koolimaja tuled paistavad. Hakkab peale. Jube kool, tahaks ära, saaks minema.
Tunnikell heliseb jõhkra valjusega.  45 minutit venib ikka väga-väga  aeglaselt. Aeg-ajalt tuleb sõrmed üle kotipõhja libistada- metalli kumerad küljed on tunda. Millal need neetud tunnid lõppevad?
Nii viimane tund. Esimene koolipäev hakkab otsa saama. Iga jumala vahetund räägitakse eelmise nädala neljapäevasest USA värgist, ei suuda enam taluda, kuid.. pea pea, kas seal ei saadud probleemist lahti? Äkki saaks siin ka probleemist lahti. Pole inimest, pole muret? Haa. Metall kotist välja.  Õpetaja on seljaga, sirgeldab oma saksakeelseid mõttetusi, nii üllataks ah? Kaitseriiv pealt. Tuleb ainult täpselt sihtida. Ja ühe sekundi pärast kaotab ta tasakaalu...
 
******
Umbes nii võis eilne päev välja näha, umbes selliselt kulgeda. Vahepealsed ja moodi läinud jää-ämbri väljakutsed, aga märksa suurema äratushelinana....
 

teisipäev, 21. oktoober 2014

Kui täitunuks VI kümnend...

Selline pisut melanhoolne taevas ja vastu maad suruv lehelasu tänavatel. Nagu ikka, kui on 21. oktoober. Nagu ikka, kui oli ema sünnipäev. OLI
Seep'see ongi, kui peab kasutama lihtminevikku oleviku asemel.
Ema sünnipäevad oli mahukad ja suurejoonelised. Alates nendest üksikutest mälukildudest, mis mulle sähvatavad, kui vanemad kunagi ammu-ammu ühiselt 25-sünnipäeva tähistasid kuni nende hetkedeni, mil ema 20 aastat tagasi viimasel minutil enne külaliste tulekut endale kleiti selga õmbles - ootel olid lookas lauad ja avatav näitus.
Kümme aastat tagasi, kui me remondieelse Teletorni sügisvaatelises panoraamis meeleolukat õhtut veetsime.
Viis aastat tagasi, kui ma nutmist ei saanud pidama, sest see oli esimene ematu ja emata tema sünnipäev.
Mida mu ema oleks teinud? Täna?
Ilmselt oleksime tellinud kodusele õhtule kitarrimängija (ma ei ole tänaseni seda unustanud, kui peretuttavatest kitarrimängijad - kaks meest ja üks naine - küünlavalguses mängisid "Tasa heliseb kelluke väljal". Tõsiküll, see polnud sünnipäev, vaid mingi muu istumine, spontaanselt kujunenud, aga möödas on ligi 30 aastakümmet ja mäletan muusikute kinniseid silmi ja kokkumängu, või kuidas see muusikaalane termin peaks olema. Samade helide saatel algas aastaid hiljem ema matusetseremoonia - ema nõue oli kunagi, mingis jutuhoos, et tema matustel peab seda lugu mängima).
Toad oleksid täis mõnusas meeleolus, gurmeeliku laua tagant tõusnud ja naerust lõkendavaid külalisi. Ilmselt oleks lisaks tellitud muusikule olnud ka midagi veel meelepärast tubades voogamas - Goya?
Vaase poleks jätkunud, kuhu lilli panna ning ema telefon ja lauatelefon oleksid võidu helisenud. Kaardid ja telegrammid oleksid kuhjas laual. Vahuveini paugatused kõlanuksid, sekka naerupahvakud - meie juures olnuks alati lõbus...
Vaatasin täna tema maalialbumit, tema fotosid ja kladesid, kus ema ilmvõimatult kalligraafilises kirjas olid näiliselt seostamatus ja ainult emale omases loogilises järjepidevuses tõeterasid, retsepte, luuletusi, anekdoote, jutukesi, viiteid, mõttehetki, telefoninumbreid ja meeldetuletusi.
Kuidas ema kunagi kirjutas endale sajasse kohta ühe märguande, mille ta kindlasti pidi selle päeval ära tegema ja rahuliku südamega teatas järgmisel hommikul, et kuule, see jäi ju ikkagi tegemata. Nüüd ma meenutan neid mälestusi.
Kord veetsime emaga ühes kübarakaupluses hüsteeriliselt lõbusa pärastlõuna, kui ema oma loomupärase näitlejasoonega mitmeid peakatteid demonstreeris. Või ta hasarti sattus, kui mulle mingit uut riideeset õmbles, et ohoo, nüüd läheme kingaotsingule ja siis peavad veel siia juurde olema selline käekott ja selline peleriin.
Või kui me kohvikus istusime ja möödujaid vaadeldes nendele elulugu kaasa mõtlesime.
Või kuidas ema neiuikka jõudes mulle kategoorilises toonis lausus, et naine on alati nii puhas ja korras, et ei häbene ennast paljaks võtta kasvõi presidendi ees.
Kuidas ta mu vanema poja vastsündinuna üles turgutas ja kuidas ta poistele õhtuti laulis. Või kuidas ta meile vennaga kunagisel ajal näärikommipakke loovalt meisterdas.
Või kuidas...
Ohh, ema. Neid meenutusi ei jõua ära mäletada. Need kestavad kuidagi ikka veel ja eredalt. Umbes samasuguse põlemisega nagu sina, kui su temperament välja lõi ja enam pidama ei jäänud.
Sa saanuks täna 60.

laupäev, 18. oktoober 2014

Luksuslikust laupäevast lummatud

Istudes hetkel veel hämaruses,  aeda avaneva köögiakna ees ja laupäevast pikka hommikut enesest läbi lastes, mõlgutan siin mõtteid.
Igasuguseid. Kodust ja tööst ja käsikirjast, mis justnagu edeneb ja kohati jääb jälle mingi kontrollimist vajava fakti taha kinni.
Õpilastest, kes minu juurde tulid ja head vaheaega soovisid ja üks Tilleprintsessi meenutav tüdruk mind kallistas.
Poegadest, kelle tunnistusi vaadates tõstab pead täiesti iselaadne uhkustunne.
Igapäevasest töörutiinist, mille sisse on hakanud lõikuma väga korrapärased kultuurielamused - uus väljapanek Ajaloomuuseumis, kus relvaväljapanekutest tundsin ära veel eelmisel suvel Orlovi lossi relvakambris olnud püsse ja mõõku - see relvakamber, kuhu saime sisse tänu sepale; teatrietendus Draamas; kunstinäitus Vabaduse väljakul; pärastlõuna Linnarahiivis.
Lonksan lemmikut ja meenutan kohtumist kunagise..eeee...eee.. no tuttavaga, hokimängijaga, kes aitas omal ajal üle ühest teisest saada. A on nüüd vist füsioterapeut, kui internet just ei valeta ja tal nimekaimu pole tekkinud. Põgus viiv mõttevahetuseks ühiskondlikus liikuvuses.
Vahepealne kohtumine poegade klassijuhatajaga, ettevalmistused oma õpilaste kontrolltöödeks, lugemiskontrollideks, esitlusteks, seinalehtedeks. Vastamine küsimustele - kuidas te nii palju asju küll teate.
Raamatutest, mida ma loen, kuna kohustuslikud nimekirjad on pisut teised keskkoolides kui ülikoolides. Arhiiviallikate uurimised, kus ma tüütu järjekindlusega lappan tolmuvate hiilgelkaustade vahel ja uurin ning uurin.
Ainult kuus nädalat on jäänud käsikirja esitamiseni, aga teha on veel kaks peatükki.
Istutatud hekk, mis vist sai vajaliku juurdumiseks kätte, järjest pudenevad lehed, mida ma kerge ohkega peaksin minema roobitsema, aga mitte veel...
Mahedamaitseline kohv,  küdev kamin, pöördeid tegev pesumasin, varsti on vaja asutada söögimeisterduslikele radadele.
Lihtsad mõtted, mis luksuslikule laupäevale oma aegruttamatu lumma annavad. Selle seletamatult ainukordse hõngu, kui sa puhanult saad olla mõned põgusad hetked enda sees ja tunda mittekiirustavat algust, mittekellaaegset pöörlemist.