Tere, muutustekuu!

Tere, september!

Jälle oled Sa siin. Alles see ju oli, kui väsinudilmelised lapsed tunnistustega koduteele tõttasid ja tolmused klassid enda selja taha jätsid, sest ees oli ootamas suur ja seiklusrohke suvi - päike, vesi, valmivad viljad, põnevad reisid ja mängud, üritused ja pikem pikutus.

Nüüd aga... Nüüd astuvad Sinu ajarattas mõned inimesed viiendasse klassi õppima ja mõned inimesed viiendasse klassi õpetama. Ja mitte ainult viiendasse. Neljandasse ja kuuendasse ja terake gümnaasiumigi.

Mitmete töökohapakkumiste vahel seistes, pärast MA-d, kui võimalusi avanes palju ja igale poole, osutus valituks just see kool oma läheduse tõttu - mõelda vaid, ainult kümne minutiga saab kohale.

Pärast kevadisi õietamisi avaldasid pojadki soovi minu käe alla õppima tulla, kuid esialgu on see järgmise septembri muusika.

Iseenesest võtab väikese võdina siia rinnaku juurde, kätesse ja põlveõnnaldesse - minna seisma nõudlike laste ette ja anda neile edasi mõistuseterasid (see pole ikka sama, mis toatäie inimeste ees võimelda ja vehelda - ajudega leivateenimine on ajudega leivateenimine). Klass sai korda - muide poegade tõhusal toel. Aga eks näis, kuidas koolmeisterdus olema hakkab. Kas meisterdan hoolega lähemad aastad ja kirjutan või avaneb ammuse unistusena lõplik kirjanikuleib.

Samas olen ma endaga väga aus ja ootan tööleminekut väga - õpetaja olla on auasi ja ma loodan, et saan ametilippu kõrgel hoitud. Tahaks uskuda, et vahepealsed muud tegemised on andnud oma osa ning mõned muserdavad vahepealsed aastad viinud vähemaks äkilist meelt, toonud tasaseid toone.
Ning mida peab üks tõeline ja õige naine suutma teha? No lisaks majapidamisele ja lastele? Parandama niidukit, kontrollima saaki, tegelema prügimajandusega, panema kokku toole, kontrollima üle seinakontakte ning lahendama tehnoloogilisi kitsaskohti.
Ja jälle oled Sa siin, september.