reede, 26. september 2014

Pedagoogilise põhimõttega

Nii. Neljas nädal saab koolis läbi. Sisseelamist ja kohanemist. harjumist ja uudistamist.
4, 5, 6, 10 ja 11 klassid. Õpikud,  töövihikud, vihikud, tunnikontrollid, etteütlused, iseseisvad tööd. Kas ma olen kuri õpetaja? Küllap vist, vastaksin. Distsipliiniga on enam-vähem. Klassid on energilised ja koostööaltid, vahel rahutud, kuid enamjaolt toimivad nipid, mida oma kooliaegsest õudusunenäost matemaatiku näol mäletan. Veider, aga töötab. Tõeliselt töötab. Vaikimine, hukkamõistev ja kogu klassile heidetud pilk. Veidi iroonilise alatooniga tekst. Samas annavad lapsed nii palju energiat (muidugi võtavad ka, aga ikkagi - kahepoolne vahetus)
Rõõm on klassides kohata selliseid lapsi, kelle sõnavara näib küündivat kaugemale kui mõnel põhupäisel meesisendil, kes järjekindlalt telefonitsi piirab.
Kolleegidega on .. eee nii ja naa. Sisering, kuhu pääseda on võrdlemisi keeruline. Üks uus kolleeg, kellega ühiselt rada asusime astuma ja kellega meil tunnid mitmel päeval samaaegselt päädivad. Noor ja hakkaja ning teotahtleine naine.
Ujula, kus saab kahel päeval nädalas lõõgastuda.
Koolivorm, mille olemasolu peame kontrollima.
Vahetusjalatsid, korrapidamine, rangel toonil meeldetuletus, et koridoris ei kakelda, ei joosta, ei kisata. Ootamatult antud kallistus ühelt viienda klassi tüdrukult. Selline armas ja soe koolipäeva alguse lapselik sülelus.
Testosteroonieelsed poisid, kellel on eeldusi tulevikus olla tõelised mehed. Ja minupoolse panuse andmine tulevikku. Mis võiks olla veel parem?
Üks asi kindlalt - teadmine, et järgmine raamat võtab väga realistlikke tuure üles, vahel õhtul silmitsen murelikult senivalminut ja seiran silmadega kalendrit - tähtajani on küll aega, aga teha on ka priskelt.
Novembris ilmuva artikli jaoks fotomaterjalide hankimine, mis osutus kulukamaks ja keerulisemaks, kui seni arvata võinuks, sest mõni aasta tagasi hävis ühe perekonna fotoarhiiv peaaegu täielikult ja no ühesõnaga tuli otsida teisi kanaleid.
Ootamatult talviseks keeranud hommikud.
Ju-jutsuga tegelevad pojad. Ajaloos erakordselt teravad, loodusteadust hästi jagavad.
Aed, millega üksjagu tegeletud - vana heki välja juurimine ja uue heki istutamine. Palju-palju raamatuid, mida olen pidanud lugema.
Nii see voolab, kooliaasta.
 
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...