Minu blogide loend

reede, 26. september 2014

Pedagoogilise põhimõttega

Nii. Neljas nädal saab koolis läbi. Sisseelamist ja kohanemist. harjumist ja uudistamist.
4, 5, 6, 10 ja 11 klassid. Õpikud,  töövihikud, vihikud, tunnikontrollid, etteütlused, iseseisvad tööd. Kas ma olen kuri õpetaja? Küllap vist, vastaksin. Distsipliiniga on enam-vähem. Klassid on energilised ja koostööaltid, vahel rahutud, kuid enamjaolt toimivad nipid, mida oma kooliaegsest õudusunenäost matemaatiku näol mäletan. Veider, aga töötab. Tõeliselt töötab. Vaikimine, hukkamõistev ja kogu klassile heidetud pilk. Veidi iroonilise alatooniga tekst. Samas annavad lapsed nii palju energiat (muidugi võtavad ka, aga ikkagi - kahepoolne vahetus)
Rõõm on klassides kohata selliseid lapsi, kelle sõnavara näib küündivat kaugemale kui mõnel põhupäisel meesisendil, kes järjekindlalt telefonitsi piirab.
Kolleegidega on .. eee nii ja naa. Sisering, kuhu pääseda on võrdlemisi keeruline. Üks uus kolleeg, kellega ühiselt rada asusime astuma ja kellega meil tunnid mitmel päeval samaaegselt päädivad. Noor ja hakkaja ning teotahtleine naine.
Ujula, kus saab kahel päeval nädalas lõõgastuda.
Koolivorm, mille olemasolu peame kontrollima.
Vahetusjalatsid, korrapidamine, rangel toonil meeldetuletus, et koridoris ei kakelda, ei joosta, ei kisata. Ootamatult antud kallistus ühelt viienda klassi tüdrukult. Selline armas ja soe koolipäeva alguse lapselik sülelus.
Testosteroonieelsed poisid, kellel on eeldusi tulevikus olla tõelised mehed. Ja minupoolse panuse andmine tulevikku. Mis võiks olla veel parem?
Üks asi kindlalt - teadmine, et järgmine raamat võtab väga realistlikke tuure üles, vahel õhtul silmitsen murelikult senivalminut ja seiran silmadega kalendrit - tähtajani on küll aega, aga teha on ka priskelt.
Novembris ilmuva artikli jaoks fotomaterjalide hankimine, mis osutus kulukamaks ja keerulisemaks, kui seni arvata võinuks, sest mõni aasta tagasi hävis ühe perekonna fotoarhiiv peaaegu täielikult ja no ühesõnaga tuli otsida teisi kanaleid.
Ootamatult talviseks keeranud hommikud.
Ju-jutsuga tegelevad pojad. Ajaloos erakordselt teravad, loodusteadust hästi jagavad.
Aed, millega üksjagu tegeletud - vana heki välja juurimine ja uue heki istutamine. Palju-palju raamatuid, mida olen pidanud lugema.
Nii see voolab, kooliaasta.
 
 

esmaspäev, 1. september 2014

Tere, muutustekuu!

Tere, september!
Jälle oled Sa siin. Alles see ju oli, kui väsinudilmelised lapsed tunnistustega koduteele tõttasid ja tolmused klassid enda selja taha jätsid, sest ees oli ootamas suur ja seiklusrohke suvi - päike, vesi, valmivad viljad, põnevad reisid ja mängud, üritused ja pikem pikutus.
Nüüd aga... Nüüd astuvad Sinu ajarattas mõned inimesed viiendasse klassi õppima ja mõned inimesed viiendasse klassi õpetama. Ja mitte ainult viiendasse. Neljandasse ja kuuendasse ja terake gümnaasiumigi.
Mitmete töökohapakkumiste vahel seistes, pärast MA-d, kui võimalusi avanes palju ja igale poole, osutus valituks just see kool oma läheduse tõttu - mõelda vaid, ainult kümne minutiga saab kohale.
Pärast kevadisi õietamisi avaldasid pojadki soovi minu käe alla õppima tulla, kuid esialgu on see järgmise septembri muusika.
Iseenesest võtab väikese võdina siia rinnaku juurde, kätesse ja põlveõnnaldesse - minna seisma nõudlike laste ette ja anda neile edasi mõistuseterasid (see pole ikka sama, mis toatäie inimeste ees võimelda ja vehelda - ajudega leivateenimine on ajudega leivateenimine). Klass sai korda - muide poegade tõhusal toel. Aga eks näis, kuidas koolmeisterdus olema hakkab. Kas meisterdan hoolega lähemad aastad ja kirjutan või avaneb ammuse unistusena lõplik kirjanikuleib.
Samas olen ma endaga väga aus ja ootan tööleminekut väga - õpetaja olla on auasi ja ma loodan, et saan ametilippu kõrgel hoitud. Tahaks uskuda, et vahepealsed muud tegemised on andnud oma osa ning mõned muserdavad vahepealsed aastad viinud vähemaks äkilist meelt, toonud tasaseid toone.
Ning mida peab üks tõeline ja õige naine suutma teha? No lisaks majapidamisele ja lastele? Parandama niidukit, kontrollima saaki, tegelema prügimajandusega, panema kokku toole, kontrollima üle seinakontakte ning lahendama tehnoloogilisi kitsaskohti.
Ja jälle oled Sa siin, september.