Minu blogide loend

esmaspäev, 25. august 2014

Hingehõivajate 11 aastat

Isaga esmassündinu ja emaga teisena sündinu
Mõnes mõttes täidan siinset tänasel hommikul sügava ohkega. 11-aastased pojad pole enam tillukesed ega märgi ka veel suure inimese algust, kuid ometigi - 11-aastased?
Kuidas see nii ägeda kiirusega toimus? No see fakt, et nende sünni (tuse)st on kõik see aeg möödunud kuidagi kontsentreeritult, kuidagi kuhjunult, aga ometigi mäletan ma täpselt seda hetke, kuidas hingehõivajad ja südamesüütajad pärast sündi oma puhaste ja selgete paledega ning suurte tumedate silmadega alatiseks mind muutsid. Nii põhjalikult ja jäädavalt. Mitmel korral olen mõelnud, kui veider on see  ilmselt mitte pelgalt verehääle kõnelus, mis hingehõivamises nii oluline on. See on veel midagi. Suurt. Olulist. Absoluutset.
See võimalus olla koos oma järeltulijatega, näha tegemas esimesi füüsilisi sooritusi kaelahoidmise näol alates ning iseseisvate rongisõitudega risti üle Eesti - midagi taolist ei paku ükski muu asi.
Vaatan nende käsi ja näojooni, kõnnakut ja rühti, kehakuju ning jalapikkust, juuksepööriseid ja sünnimärke ja kõrvakuju  - mida päev edasi kulgeb, seda enam isa moodi lähevad.
Õhtuti, kui oma päevategemistest puhates üksteisele olulistest asjadest räägime, siis istuvad pojad tihedalt minu vastas ja avaldavad soovi, et ma räägiksin neile - enda ja nende isa seiklustest; töötamistest; tegemistest; reisidest, vees hullamistest, ühistest üritustest. Soovivad ja mina jutustan.
Esimesest kohtumisest, esimesest kohtingust, esimesest suudlusest, armastuskirjadest, pikkadest telefonikõnedest, sms-dest, mida me teineteisele lahusolekuvalu leevendamiseks saatsime. Muuseumitest ja näitustest, etendustest, mida külastasime. Sünnipäevadest, jõuludest, Raasiku majas veedetud puhkustest, vana-aasta õhtustest, kinoskäikudest, meelislauludega lindistatud kassettidest, randadest, ristsõnadest ja arbuusisöömistest, noppapelist (täringumäng, mis meid ühel suvel vallutas). Öövalvetest ja osakonnajuhataja arvuti kokkujookustamisest, kuna meile tuli ühe khm-khm teatud saidi vaatamisest kaela intensiivne kirjapomm. Arvuti ei saanudki korda...Kuidas me tema koduküla peaaegu hüljatud istanduses omamoodi tagaajamist mängisime ja kuidas piljardisaalides käisime. Pirita kloostri varemetes kolasime, Maardu kandis öid veetsime. Rongides sõitsime, puid ladusime. Kuidas nende isa mulle lilli ulatas või kuidas ta esimeste jõulude aegu kauni ja tänaseni allesoleva käeketi kinkis. Kuidas ta ükskord mererannas jalutades mulle pihutäie kividelt korjatud lepatriinusid sülle puistas.
Sellest, kuidas isa käised üles kääris ja poegadele  vanni tegi. Kuidas mööda Kadriorgu laiakärurallit veebruarilibedatel teedel ajas.  Tema kui arsti praktiliste oskuste omandamiseks vajalikuks uurimisobjektiks olemisest. Meie lahkarvamustest. Meie tülidest. Meie lahkuminekust. Nüüd on need kõik ilusad mälestused. Üks meie lahkarvamustest on praeguste asjaolude seisuvalguses eriti paradoksaalne, kuid mõni muu kord...
Kuidas isa esmakordselt oma poegi nägi ja kuidas tal silmanurgast pisar jooksis. Kõigest olen jutustanud.
Ja imelikult hästi jooksid asjalood Eesti Naises ilmunud lühijutuga - ma enne isegi ei mõelnud selle peale, kui endine kolleeg küsis, kuidas õnnestus sul poegade sünnikuusse nende sünnipõhjaline lugu saada? Hmm, see vist oli küll suur juhus.
Täpselt samamoodi, nagu aastad tagasi, kui ühes kirjastuses veidramaitselist teenistusleiba tarbisin ning meeskonnaga liitus just augustis kirjanik Olivia Saar, kelle südamesõbratariks oli Heljo Mänd ja kelle autogrammidega karu-aabitsad ma  siis lugemisõpetusealistele poegadele sain...
Ning nüüd on me pojad 11-aastased. Õnnelikkust teile, me lapsed!

1 kommentaar:

sille ütles ...

Palju õnne! Suured lapsed juba. :)
Lugesin ka Su juttu Eesti Naises. Hästi kirjutatud oli, mulle meeldis! :)