esmaspäev, 25. august 2014

Hingehõivajate 11 aastat

Isaga esmassündinu ja emaga teisena sündinu
Mõnes mõttes täidan siinset tänasel hommikul sügava ohkega. 11-aastased pojad pole enam tillukesed ega märgi ka veel suure inimese algust, kuid ometigi - 11-aastased?
Kuidas see nii ägeda kiirusega toimus? No see fakt, et nende sünni (tuse)st on kõik see aeg möödunud kuidagi kontsentreeritult, kuidagi kuhjunult, aga ometigi mäletan ma täpselt seda hetke, kuidas hingehõivajad ja südamesüütajad pärast sündi oma puhaste ja selgete paledega ning suurte tumedate silmadega alatiseks mind muutsid. Nii põhjalikult ja jäädavalt. Mitmel korral olen mõelnud, kui veider on see  ilmselt mitte pelgalt verehääle kõnelus, mis hingehõivamises nii oluline on. See on veel midagi. Suurt. Olulist. Absoluutset.
See võimalus olla koos oma järeltulijatega, näha tegemas esimesi füüsilisi sooritusi kaelahoidmise näol alates ning iseseisvate rongisõitudega risti üle Eesti - midagi taolist ei paku ükski muu asi.
Vaatan nende käsi ja näojooni, kõnnakut ja rühti, kehakuju ning jalapikkust, juuksepööriseid ja sünnimärke ja kõrvakuju  - mida päev edasi kulgeb, seda enam isa moodi lähevad.
Õhtuti, kui oma päevategemistest puhates üksteisele olulistest asjadest räägime, siis istuvad pojad tihedalt minu vastas ja avaldavad soovi, et ma räägiksin neile - enda ja nende isa seiklustest; töötamistest; tegemistest; reisidest, vees hullamistest, ühistest üritustest. Soovivad ja mina jutustan.
Esimesest kohtumisest, esimesest kohtingust, esimesest suudlusest, armastuskirjadest, pikkadest telefonikõnedest, sms-dest, mida me teineteisele lahusolekuvalu leevendamiseks saatsime. Muuseumitest ja näitustest, etendustest, mida külastasime. Sünnipäevadest, jõuludest, Raasiku majas veedetud puhkustest, vana-aasta õhtustest, kinoskäikudest, meelislauludega lindistatud kassettidest, randadest, ristsõnadest ja arbuusisöömistest, noppapelist (täringumäng, mis meid ühel suvel vallutas). Öövalvetest ja osakonnajuhataja arvuti kokkujookustamisest, kuna meile tuli ühe khm-khm teatud saidi vaatamisest kaela intensiivne kirjapomm. Arvuti ei saanudki korda...Kuidas me tema koduküla peaaegu hüljatud istanduses omamoodi tagaajamist mängisime ja kuidas piljardisaalides käisime. Pirita kloostri varemetes kolasime, Maardu kandis öid veetsime. Rongides sõitsime, puid ladusime. Kuidas nende isa mulle lilli ulatas või kuidas ta esimeste jõulude aegu kauni ja tänaseni allesoleva käeketi kinkis. Kuidas ta ükskord mererannas jalutades mulle pihutäie kividelt korjatud lepatriinusid sülle puistas.
Sellest, kuidas isa käised üles kääris ja poegadele  vanni tegi. Kuidas mööda Kadriorgu laiakärurallit veebruarilibedatel teedel ajas.  Tema kui arsti praktiliste oskuste omandamiseks vajalikuks uurimisobjektiks olemisest. Meie lahkarvamustest. Meie tülidest. Meie lahkuminekust. Nüüd on need kõik ilusad mälestused. Üks meie lahkarvamustest on praeguste asjaolude seisuvalguses eriti paradoksaalne, kuid mõni muu kord...
Kuidas isa esmakordselt oma poegi nägi ja kuidas tal silmanurgast pisar jooksis. Kõigest olen jutustanud.
Ja imelikult hästi jooksid asjalood Eesti Naises ilmunud lühijutuga - ma enne isegi ei mõelnud selle peale, kui endine kolleeg küsis, kuidas õnnestus sul poegade sünnikuusse nende sünnipõhjaline lugu saada? Hmm, see vist oli küll suur juhus.
Täpselt samamoodi, nagu aastad tagasi, kui ühes kirjastuses veidramaitselist teenistusleiba tarbisin ning meeskonnaga liitus just augustis kirjanik Olivia Saar, kelle südamesõbratariks oli Heljo Mänd ja kelle autogrammidega karu-aabitsad ma  siis lugemisõpetusealistele poegadele sain...
Ning nüüd on me pojad 11-aastased. Õnnelikkust teile, me lapsed!

reede, 1. august 2014

Reipa vaimuga sibulakuule vastu

Ajakirjast Eesti LoodusÜhel mitmetest rannapäevadest, pärast  sukeldumist ning möllu vees linal pikutades küsis vanem poeg, millest ma mõtlen. Millest ma mõtlesin sellel hetkel? Kummaline, aga täiesti mitte millestki.
Peas ei liikunud ühtegi ülekannet ning oli vist üks esimesi kordi elus, kus ma füüsiliselt tundsin, et ei mõtle.
Päike ja rand. Vesi ja värske tuul. Suvele tähtsad osised arbuusi ja päevituse näol käepäraselt.
Lõõgastunud ja lõõgastuvad inimesed. Pikutine suikumine soojuses. Rannast naastes teatasid pojad, et nad tunnevad ennast puhanuna. Ja sama tuleb ka enesele tõdeda. Mõne nädala möödudes saab suvest mälestus - algamas on uus etapp meie perele ning ma ootan seda aega pikisilmi. Saab alustada väga värskelt ja jõuliselt. Ma ei mäletagi, millal ma sain sisuliselt terve suve tegeleda niivõrd süvendatud tööväljase lülitusega. Ja endaks tagasi saamisega.
Kirjutamine sujub mõõdukalt. Kellegi elulugu koostada on märksa keerulisem, kui lasta klahvidel vabalt ilukirjanduslikel maastikel plagiseda. Kaevata suurtes kuhjades teabes ning noppida seda kõigemat, mida sisse panna ja mida välja võtta ja tunda neis ridades möödunud aegade laineid ja mõtlemisi. Lugeda kirjaniku päevikust katkendeid lõikuskuu kohta, augusti kohta. Tegelikult on see huvitav mõelda ennast tagasi nendele päevadele, kui kusagil kirjutas autor asju ühtemoodi ja samal ajal, kui kirjanik neid ridu sisse kandis, olin mina maakohas parmudele pureda ja vaatasin valmivate ploomide ümber tiirutavaid herilasi oma lapsesilmade ja -südamega ning talletasin mälestusi tulevikuks koormatavatesse salvedesse.
Maasuve augustites oli põlislaante sügavust, valmiva viljapõllu tasast kohinat ning jahedamate hommikute omamoodi virgemist. Peenralt kahmatavate porgandite magusat maitset ja värskete kartulite keemisauru. Pärlipriskete sõstarde mahlu ning veel veidi hapude õunte mekki huultel. Suvised heinateod olid möödas ning maakohas puhastati laavitsaid - sibulaoopus oli algmas.
Rehealusi ja hooviti korraldati asju - vaadati üle korvid ja kärud, nõeluti sibulakotte, puhuti võrgud kaaluvihtudelt. Lambakäärid teritati ja kinnitati uute nööridega, sest nendega oli hea kaksata sibulavuntse ja rohelisi pealseid ning visata mugul mugula järel korvi. Ohjahh, need pikad vaod, millelt suure saagi saamiseks oli kogutud armaada talgulisi. Tööjaotus, korje ja seejärel sibulate kuivatamine, mille ümber käis tants - päikese kätte kuivama pandud sibulad kaeti öösel eterniitidega, et ei läheks hukka korralik teenistus. Hommikul aga vastupidi. Seejärel - kuhu saab sibulad turustada? Mäletan oma vanemaid kunagi Leningradiski käinud olevat - sibulaid müümas.
August,  mille võiks lisaks lõikuskuule, põimukuule, viljakuule ja hallituskuule nimetada minu mälestustes ka lihtsalt sibulakuuks.
Niisiis - tere, august!  

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...