Kell kahest pärast saunu (tavaline ja tünni) ning tantsu ja meremehelikult hoogsat pidutsemist tuli kuumas öös pisut magada ja ärgata ühe esimese inimesena. Näha juba hõbesäras Võrtsjärve kõrgest vaatetornist, juua poegadega seal kohvi ning tunda leitsaku saabumist.
Olen paadiga sõitnud jõel; purjeka ja laevaga merel, kuid purjekaga järvel polnud ma varem olnud. Seltskond, vesi 23+, ujumine ja väga põnev uudseinfopaadiehitusest, Viljandi hansalinlusest ning Võrtsjärve kalaliikidest.
Põrgulik kuumus jätkus spuhkeküla basseinis lebades ning meremehi naerutades. Õhtul aga pandi emasüda tõsiselt proovile - puhkeküla seiklusrada kõik kolm rada müttasid ja sõitsid ahviraudteega mu pojad läbi. Mingit kõhklust, kartust, allavandumist polnud kuulda ega näha. Basseisnist sai neid välja kõige viimasena ning Võrtsjärvel ujusid nad purjekast kõige kaugemale.
Kuum õhtu suubus kuidagi aeglaselt kuumaks õhtuks ning erakordselt põnevateks juttudeks. Sisutihedaks. Infoküllaseks.
Aga öösel selgusid, et tubades olevad narid vajaksid lisaks laiusele ka ääri - mõlemad pojad proovisid gravitatsiooni.
Kuid suvi on niivõrd intensiivne ja puhkuseküllane, et kui eile küsiti kuu-ja nädalapäeva kohta, siis pidin ma sügavalt mõtlema, et mis siis...
Ja de jure peaksin ma kirjutama nii biograafiat kui tellitud artiklit, kuid de facto ma jaotan töötamise jahedate hommikute ja õhtute vahele, sest mingil kombel ei suuda ma 30+ temperatuuridega olla kuigivõrd kreatiivne - arhiivimaterjalide ja uurimisobjektide eeltööd sõnastada eesmärgipäraseks sisutiheduseks on kuidagi ..eee.. noh aeganõudev.
Kuid virisemiseks pole enam küll põhjust.
Suvi annab oma tulised paled igapäevaseks katsumiseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar