Minu blogide loend

pühapäev, 6. juuli 2014

Kohustus, vajadus, ühtekuuluvus?

Eestlane on loomu poolest privaatne persoon. Ajab oma asja ja oma jonni ja oma põldu, vahel ajab humal vere vemmeldama ning naabriga tuleb tingimata pikka vinna kiskuda.
Kuid aja praktika on näidanud, et eestlane oskab välja näidata kuuluvust oma maa, rahva, juurte ja iseenda südamega. Koguneb kokku ja kasvõi laulab ennast vabaks.
Kümme aastat tagasi poleks ma kahe imikuga ilmselt just kõige paremini toime tulnud ja viis aastat tagasi oli, nojah, viis aastat tagasi. Et ma aga oma poegadele ikkagi ühtsustundest aimu tahtsin anda, siis oli kohustuslik vajadus minna ja vaadata.
Võrldemisi spontaanselt sündis otsus, et sama ajal kui liigub rongkäik laululava poole, liigun mina rahva seas sammu pidades kaasa.
Draamateatri juurest alates. Ja pagan võtaks seda naisterahva silma küll - soolast sirises silmanurki, kui poegadele lauluisade kaarikut näitasin. Samas jagasid nad uudset infot - kui laulupeo tuli, mis sedakorda Eestimaad mööda pikemalt rändas, papa sünni,-ja kodunurgast möödus ja nad seda vaatamas käisid, avanes poegadel võimalus laulupeotõrvikut korraks käes hoida. 
Ilmselt oleme ka meie üks nendest vähestest laulupeo tavakülastajatest, kes saavad öelda - me nägime kõiki koore.
Laulutaadi ausamba kõrval muruplatsil oli optimaalselt parim paik istumiseks ja olemiseks ning ümberringi kogunevatele inimestele oli keeruline selgeks teha, et vabana hoitav laipike mahutab kahte peret - meie ja sõber L oma. Vaheaegadega viibis meiega ka üks.. eee.. tuttav, kellega näib olevat midagi hõrku toimuvat. Igatahes poegadega tegin tuttavaks ja mehemoodi nad kätlesid.
Kooride kogunemine, lainetused (mida tegid algusest koor rahvale ja siis rahvas koorile - see meeldis poegadele enim), tule süütamine, hümn ja siis... suurte intervallidega laulmine. Ja siis lõppeks väsinult inimmurrust Oru väravasse murdmine ja kojutulek.. ja spontaanselt tekkinud pidu aias...
Ja neid muljeid kogunes ühe päeva kohta nii palju ning hea tõdemus, et ma sain järeltulevat põlve valgustada ühtlasi nii laulupeo ajaloost (juba enne, kui seelaulupeone kontseptsioon kohale jõudis), kui Russalkast ja Kadrioru pargi tekkeloost ja Pirita tee sünniloost.
Laulupeost osavõtt on nüüdseks tegelikult kohustus - milleks muidu see poistekõrvane eesti filli BA ja humanitaarteaduste MA, kui ma seda sihtotstarbeliselt ei realiseeri? Kultuuriteadlikkuse edasi andmine, unikaalsest sündmusest osavõtt vajadus, kunagi saan oma lapselapselastele rääkida, kuidas ma nende vanaisadega rongkäigu kõrval tee läbi tegin, vahel emba-kumba kukil kandsin. Ning midagi pole öelda - vähemalt ajutiseltki tekkis ühtne tunne, tõdemus, et ka mina olen juuripidi siinne ja saan rääkida nii inglise, saksa, soome ja vene keeli (täpselt nendes keeltes ma sattusin peo jooksul inimestele rääkima asja mõttest ning mind üllatas enim üks ameeriklastest vanapaar ja ühed.. eee aafriklased, kes olid väga teadlikud selle tilluke paepinna iseärasustest ja eriti kulutuuri vallas. Ameerilastest vanapaar olid oma penisonipõlve selle-aastase puhkuse nimme sättinud nii, et saaks eestlaste jaanipäevast ja laulupeost osavõtta), miks meile üritust vaja on.
Aga viie aasta pärast ma osalen ja selelks ajaks ma ostan endale ja perele A-sektroi piletid. See on lubadus, mille ma annan. Täpselt niisamuti nagu selle-aastasel külajaanikul sündinud kihlvedu L-ga. Nimelt saab L oma 35. sünnipäevaks minu tehtud käsitööliku rahvariide mütsi Tartu maakonnast.
Ning lisan ka pihutäie fotografeeritud mälestusi. Endale ja kunagistele põlvedele.





 

Kommentaare ei ole: