Minu blogide loend

laupäev, 26. juuli 2014

Võrtsjärve lõõsas II

Kell kahest pärast saunu (tavaline ja tünni) ning tantsu ja meremehelikult hoogsat pidutsemist tuli kuumas öös pisut magada ja ärgata ühe esimese inimesena. Näha juba hõbesäras Võrtsjärve kõrgest vaatetornist, juua poegadega seal kohvi ning tunda leitsaku saabumist.
Olen paadiga sõitnud jõel; purjeka ja laevaga merel, kuid purjekaga järvel polnud ma varem olnud.  Seltskond, vesi 23+, ujumine ja väga põnev uudseinfopaadiehitusest, Viljandi hansalinlusest ning Võrtsjärve kalaliikidest.
Põrgulik kuumus jätkus spuhkeküla basseinis lebades ning meremehi naerutades. Õhtul aga pandi emasüda tõsiselt proovile - puhkeküla seiklusrada kõik kolm rada müttasid ja sõitsid ahviraudteega mu pojad läbi. Mingit kõhklust, kartust, allavandumist polnud kuulda ega näha. Basseisnist sai neid välja kõige viimasena ning Võrtsjärvel ujusid nad purjekast kõige kaugemale.
Kuum õhtu suubus kuidagi aeglaselt kuumaks õhtuks ning erakordselt põnevateks juttudeks. Sisutihedaks. Infoküllaseks.
Aga öösel selgusid, et tubades olevad narid vajaksid lisaks laiusele ka ääri - mõlemad pojad proovisid gravitatsiooni.
Kuid suvi on niivõrd intensiivne ja puhkuseküllane, et kui eile küsiti kuu-ja nädalapäeva kohta, siis pidin ma sügavalt mõtlema, et mis siis...
Ja de jure peaksin ma kirjutama nii biograafiat kui tellitud artiklit, kuid de facto ma jaotan töötamise jahedate hommikute ja õhtute vahele, sest mingil kombel ei suuda ma 30+ temperatuuridega olla kuigivõrd kreatiivne - arhiivimaterjalide ja uurimisobjektide eeltööd sõnastada eesmärgipäraseks sisutiheduseks on kuidagi ..eee.. noh aeganõudev.
Kuid virisemiseks pole enam küll põhjust.  
Suvi annab oma tulised paled igapäevaseks katsumiseks...

reede, 25. juuli 2014

Võrtsjärve lõõsas I

Põrgukuumuses kulges tänane tee sedapuhku suvepäevadele Võrtsjärve maile. Seiklusparki. Hotell-motelli, kus parmud (mitte mingi metafoor, vaid pesuehtsad ja järveäärsetest elanikest priskeks toitunud hammustavad tigedikud) tahtsid ära süüa kõik kehaosad, mis vähegi vesisemast pinnasest välja ulatusid.
Õhtu algamas - lubatakse sauna ja bändi ja tünni. Palavaid aegu olen nõus taluma juba ainuüksi seetõttu, et õhtu toob tinglikku leevendust.
Seikluspargil on ka kõrge vaatetorn ning sinna ronides sai taaskord kiljatatud reklaamidest kuuldud ": NII ILUS!"
Kahtlemata tuleb tekstile muljetäiendust ja sulenobedat sõnajõudu.

pühapäev, 6. juuli 2014

Kohustus, vajadus, ühtekuuluvus?

Eestlane on loomu poolest privaatne persoon. Ajab oma asja ja oma jonni ja oma põldu, vahel ajab humal vere vemmeldama ning naabriga tuleb tingimata pikka vinna kiskuda.
Kuid aja praktika on näidanud, et eestlane oskab välja näidata kuuluvust oma maa, rahva, juurte ja iseenda südamega. Koguneb kokku ja kasvõi laulab ennast vabaks.
Kümme aastat tagasi poleks ma kahe imikuga ilmselt just kõige paremini toime tulnud ja viis aastat tagasi oli, nojah, viis aastat tagasi. Et ma aga oma poegadele ikkagi ühtsustundest aimu tahtsin anda, siis oli kohustuslik vajadus minna ja vaadata.
Võrldemisi spontaanselt sündis otsus, et sama ajal kui liigub rongkäik laululava poole, liigun mina rahva seas sammu pidades kaasa.
Draamateatri juurest alates. Ja pagan võtaks seda naisterahva silma küll - soolast sirises silmanurki, kui poegadele lauluisade kaarikut näitasin. Samas jagasid nad uudset infot - kui laulupeo tuli, mis sedakorda Eestimaad mööda pikemalt rändas, papa sünni,-ja kodunurgast möödus ja nad seda vaatamas käisid, avanes poegadel võimalus laulupeotõrvikut korraks käes hoida. 
Ilmselt oleme ka meie üks nendest vähestest laulupeo tavakülastajatest, kes saavad öelda - me nägime kõiki koore.
Laulutaadi ausamba kõrval muruplatsil oli optimaalselt parim paik istumiseks ja olemiseks ning ümberringi kogunevatele inimestele oli keeruline selgeks teha, et vabana hoitav laipike mahutab kahte peret - meie ja sõber L oma. Vaheaegadega viibis meiega ka üks.. eee.. tuttav, kellega näib olevat midagi hõrku toimuvat. Igatahes poegadega tegin tuttavaks ja mehemoodi nad kätlesid.
Kooride kogunemine, lainetused (mida tegid algusest koor rahvale ja siis rahvas koorile - see meeldis poegadele enim), tule süütamine, hümn ja siis... suurte intervallidega laulmine. Ja siis lõppeks väsinult inimmurrust Oru väravasse murdmine ja kojutulek.. ja spontaanselt tekkinud pidu aias...
Ja neid muljeid kogunes ühe päeva kohta nii palju ning hea tõdemus, et ma sain järeltulevat põlve valgustada ühtlasi nii laulupeo ajaloost (juba enne, kui seelaulupeone kontseptsioon kohale jõudis), kui Russalkast ja Kadrioru pargi tekkeloost ja Pirita tee sünniloost.
Laulupeost osavõtt on nüüdseks tegelikult kohustus - milleks muidu see poistekõrvane eesti filli BA ja humanitaarteaduste MA, kui ma seda sihtotstarbeliselt ei realiseeri? Kultuuriteadlikkuse edasi andmine, unikaalsest sündmusest osavõtt vajadus, kunagi saan oma lapselapselastele rääkida, kuidas ma nende vanaisadega rongkäigu kõrval tee läbi tegin, vahel emba-kumba kukil kandsin. Ning midagi pole öelda - vähemalt ajutiseltki tekkis ühtne tunne, tõdemus, et ka mina olen juuripidi siinne ja saan rääkida nii inglise, saksa, soome ja vene keeli (täpselt nendes keeltes ma sattusin peo jooksul inimestele rääkima asja mõttest ning mind üllatas enim üks ameeriklastest vanapaar ja ühed.. eee aafriklased, kes olid väga teadlikud selle tilluke paepinna iseärasustest ja eriti kulutuuri vallas. Ameerilastest vanapaar olid oma penisonipõlve selle-aastase puhkuse nimme sättinud nii, et saaks eestlaste jaanipäevast ja laulupeost osavõtta), miks meile üritust vaja on.
Aga viie aasta pärast ma osalen ja selelks ajaks ma ostan endale ja perele A-sektroi piletid. See on lubadus, mille ma annan. Täpselt niisamuti nagu selle-aastasel külajaanikul sündinud kihlvedu L-ga. Nimelt saab L oma 35. sünnipäevaks minu tehtud käsitööliku rahvariide mütsi Tartu maakonnast.
Ning lisan ka pihutäie fotografeeritud mälestusi. Endale ja kunagistele põlvedele.





 

reede, 4. juuli 2014

Varjamatu 38 saabumine

Mõnes mõttes nagu unenägu. 38 aastat olen ma igal hommikul ärganud, märganud, tärganud.
Mõned asjad on südantpuudutavalt muutlikud.  
Pojad
viisid sünnipäevakingitusena vanalinnas vahakujude näitusele (polnud sarnasust, halva kvaliteediga, kuid mõjusid ikkagi häirivalt oma inimsuuruse ja kuju poolest. Poolhämarad ruumid, kahtlane muusika ). Nemad polnud käinud, kuid mina olin läbinud need "Kuulsused" ja "Friigid". Lisandunud olid multifilmidetegelased (Shrek,  ja Eesel; Jääaja Virsik ja üks Opossumitest) ja  filmitegelased ("Kariibi mere piraadid" ja "Harry Potter").
Mõtteis lendlen ma aga mälestustelademe vahel (mul pidi olema absoluutselt hämmastav mälu - hiljutisel koolikokkutulekul olin võimeline mäletama täpselt isegi seda, kus keegi istus, millal koolivorm enam kohustuslik polnud ja kes kokandustundides nn peresid moodustasid) - pisikestele postkaartidele on talletatud tohutud teabehulgad ning nende vahel sõites meenutan ma ühte või teist, mis kunagi oli või on olnud või oli olnud: sõltuvalt sellest, kaugele aeg tegelikust hetkeajast jääb.
Lapsepõlv ja kooliskäik, treeningud ja rahvatants, põlatud nipeldus (selle alla koondan ma kõik käsitööga seonduva ning ei halvusta üldsegi, neid kes seda teevad, vaid kommenteerin enda suutmatust tegeleda naiselike meisterdusprotseduuridega), põgusad kohtinugud, esimesed armumised, mõningad reisid, seiklused, uued õpingud. Uued armumised, pojad. Nende kasvuaeg. Vaidlused, talgud, majapidamine.
Lugemine; kirjutamine; lugemisest kirjutamine; kirjutamisest lugemine.
38 aastat.
Ühe ajaloo jaoks on seda vähe, universumi jaoks peaaegu nanosekund (kui nt arvestada, et uue liigi areng kestab nii 200 aastat (?), siis olen mina hetkel sellises keskmises algme staadiumis), kuid ühe inimese jaoks on seda mõõdukas maht. Välimus ja tervis pole veel kuhtunud, kuid mõistuses esineb perioodiliselt säravaid hetki ning elukogemus annab igal sekundil endast rohkem märku.
Nii ma siis õnnitlen, sina, mina.

teisipäev, 1. juuli 2014

Esimesel juulil peaks päikesest pruunina....

...õhtuti aias jahtuma, aga mitte kaminasse puid viskama, sest on niiske hommik.
Kuid looduses kehtib alati tasakaal - soojale talvele ning aprillilõpu soojalainele järgneb vihmane ja jahe suvi. Nagu aamen kirikus. 1993, 1998, 2004 on aastad, mis meenuvad enam-vähem samasugustena.
Kuigi jah...tavaliselt langevad aasta parimad ilmad just juuli algusesse, kuid nüüdne tihe taevalaotus ei paku just palju võimalusi eeldatavaks kauniks päevaks.
Meelistegevus - rand, vesi, raamat ja kohv ei tulegi vist sellele aastal kõne alla. Ja kuivõrd kurnatud on need inimesed, kellel suvel ülinapilt puhkust päikesevaesel perioodil...
Mäletan ühte möödunud suve, kus ma ei puhanud mitte ühtegi päeva (jätsin puhkuse järgmisesse suvve reservi),  ilmad olid aga nii joovastavad, et ma sisuliselt rannas oma päevi elasingi ning kuni järgmise suveni pidasin kenasti vastu.
Kuigi nüüd võiks loodus näidata pisut heldemat palet ja ma maitseksin heal meelel mereõhku.
Aga, tere juuli!