Triumf

Võidurikas pühitsemine. Joovastunud eneseimetlus, kui püstitatud eesmärk on saavutatud.... Milline vulkaaniline õnnetulv nii mentaalses kui füüsilises kehas. Kõik näib olevat parimatest parim.  Sa oled võimuvalitseja kireobjektiks. Ta kuldab sind üle, talle meeldib sinu keha ja lõhn ja intellekt.

Ta kutsub su oma lossi, sa oled temale see ja ainuõige. Sinu pärast luuakse uus kirik, sest katoliiklus ei tunnista lahutust, kuid eelmisest naisest lahku minema kuningas ju peaks, sest sina võidutsed.

Triumf. Võidukas hetk..Umbes selliselt talitas Anne Boleyn, kui Inglismaa kroonitud pea oma padjale puhkama sai.

Tänapäeval on selleks triumfeerimiseks meie pealtnäha sõbralik virtuaalmaailm, kus endised ja praegused ja tulevased etc. võivad üksteist klikkida ja silmitseda. Võidurõõmutsevad postitused, armumisest õnnhullunud pilk. Nooremapoolse naise imeline võit, kus eksponeeritakse oma püünissaaki - maja, auto, mõõdukalt hea positsioon. Hooldatud aed, mis sest, et sellest majast ja aiast pole mitte üks mullatera naisele kuuluv. Kuid ikkagi - see võidu tunne, see orgaaniline teadmine, et reisid ja aeg ja voodi kuuluvad selle mehega just sellele naisele. Sosinad, kõnelused, üksteisele heidetud looritatud pilgud, sest mõlemal lasub teadmine, mida hommikupoole ööd nurgapealses toas tehti..

Kuid nagu ikka on asjadel alati teine, pisut hämaram pool. Triumfeerida saab ühekordselt. Ja lühidalt. Halli, karmi ja igava argipäeva sisse sammumine katab alati uudsusevõlu ja triumfikaared kinni.

Eriti kui on teada, kuidas mees on minevikuga käitunud. Ning kui mehele satub ette uuem, noorem, parem kireobjekt, siis leiab mees musttuhat moodust, et naisest vabaneda ning äsjane triumfeerija võib sootumaks kaotada saavutatud positsiooni majas, autos ja mehe voodis.  Muidugi võib sündida imesid, kuid  lähtugem näidetest ajaloolises perspektiivis -  Henry VIII kas lahutas või kaksas pea otsast, kui objektist tüdinenud. Muutis seadusi, saamaks seda uut ja viimase peal.

Ka mitmed lähimineviku praktikad viitavad otseselt või kaudselt, kuidas mees käitub esialgu nagu pikki kuid vanglamüüride vahele sulgunud kotkas, saades sobiva lennukõrguse, muudkui tiirutab ja tiirutab ja tiirutab.. kuid ühel hetkel ta väsib ja tahab midagi.. loomupäraselt taga ajada.  Ja siirdub uuele territooriumile. Tiirutatud taevalaotus on juba nähtud, vähemalt siinkandis, läheks kuhugi edasi. Lisaks pole ju sellega naisega loodud väärtused kuigivõrd olulised ega määravad ega püsivad. Hoolimata sellest, et võis olla omamoodi huvitav mõttelend...