neljapäev, 26. juuni 2014

Hiiumaale heidetud ll

Hommik algas varakult. Tavapärane rutiin, ajutine ase korda ning teine päev Hiiumaaga tutvumiseks algas. Kui ma napid aastapäevad tagasi lugesin Aino Kallase "Reigi õpetajat" ja mõtisklesin loo üle (vt blogi sissekanne 22.06.2013), siis nüüd astusin ma Reigi kirikaias ning mõtisklesin toimnud loo tagamaade üle otse kunagisel sündmuskohal.
Järgmisena vallutasime Kõpu tuletorni ja vapra ronijana (keda ma tegelikult pole) ka Ristna majaka. Keerdtrepist üles läksin ma silmad kinni - nii polnud see karussellide ja merevastane mina vastuvõtlik oma pea mitte kannatamisele - piisab teadupärast pelgalt sõnast 'lainetus', kui pea ei kanna...
Ning isa õde külastasime ja tema suvilalähedast randa külastasime. Otse loomulikult püsis meil kohustus viibida Hiiumaa Muuseumis ning sealt lahkudes näha kõikvõimalikke muinsuskaitsealuseid maju Vabriku väljaku ääri ning meie pere poleks meie pere, kui poleks toimunud sündmust nimega  - kellele kuulub see iiri setter? Teile? Ei, meiega ta pole. Kondasime ka kõik keskväljakuäärsed kauplused läbi (mida pole palju) ning silmitsesin lohutumatult ooma auklikuks kulunud käimasid  - jalatsid on minuga kõrgunud Narva kindluses ja kaevunud Kohtla-Järve kaevandustesse, mõõtnud Otepää tantsupõrandaid, tatsunud Varbla liivades ning tammunud Sibulateel. Kõndinud ITK koridorides ning TLÜ auditooriumites. Kohtingutel Türisallu ja kõrkjatesse.  Nüüdne Hiiumaa kadakaste niitude ja tuletorni keerdtreppide kivipindade puude jääb tõenäoliselt viimseks. Varsti on pidulikud matused ning nii pühalt ustavaid jalavarje pole mul vist varem olnudki. Siinkohal juba nuuksun. Ja ustavad tennised on fotografeeritud igavese mälestuse eesmärkidel.
Igatahes päädis õhtu täiesti surmväsinuna Eerosse kukkumisega ning pea hommikuni selles ülirahulikus  umbtänavas suikudes.


Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...