Minu blogide loend

reede, 27. juuni 2014

Hiiumaale heidetud III

Täna lahkusime toredast peatuspaigast. Kontrollisime korduvalt üle kõik ruumid ja vaatasime, kas jäi maha kultuursema isiku maine.
Suundusime käänulist ja remonditavat teed mööda Sõrru - üks neid kohti, kus papal veel käimata ning sadam kaemata. Loomulikult tegime seda. Loomulikult oli seal muuseum, mida pidime külastama. Loomulikult oli seal laevu ja vanapärast Hiiu elu. Sadam on iseäralik ka seepoolest, et praam viib edasi-tagasi Saarde ja Hiidu reisijaid ja rändureid küll mootorratastel, lihtsalt ratastel, autodel ja haaigisuvilates.
Kummalise seaduspärasusega kohtasime meiega Hiide sõitnud praamilviibinuid pea igas vaatamiskohas.
Orjaku pubis tegime peatuse ning taaskord merepäraselt - kerge eine ning minu tungiv tahe ja soov näha Aino Kallase suvilat. Kuid nagu ühest varasemast anekdoodist - läksime muuseumisse, kuid see oli kinni, Aino oli vist välja läinud (tegelikult hooldab ka suvilat keegi Aino ning ka meil ei õnnestunud Koidula-uurija suvekodu seespidiselt näha)
Enne olime Hiiumaa Muuseumi filiaalis, kus nägime ära kuulsa hundi topise (millest ma olin nii palju lugenud ja kuulnud). Lõpuks otsustasime minna varasemale praamile ja sõita koju. See, mida näha, see oli ka nähtd. Kohaliku autolavkaga, kadakate, metsmarjade, rannajoonte, kaunite metsade ning huvitavate meenetegea tutvutud. Käsitööd kiidetud ja peenraid vaadatud. Arteesiakeavust (paepinnasest ise ülespoole tungiv vesi, millest voolab karge, külm ja selge parimatest parim vesi) rüübetki kaasa võetud.
Kuid nii üldiselt - hiidlased on väga kenad ja usaldavad, töökad ning kõnelevad ilusat eesti keelt. Kohtas ka põgusalt elusheitunuid, kuid vähe. Ning mis meeldis ja peamine - MITTE kordagi ei kuulnud ma ei minnes ega tulles ega Hiius viibides, et eestlaste seas elab ka muukeelset rahvast slaavikeelse kõnelejaskonnana.
Igatahes üks Eestimaa paikkondade (ja minu andmeil viimane) vallutus ning esimene sellesuvereis lõppes.
Miks ma blogi nö tagantjärele täidan - internetiga on seal lood veidi nii ..eee.. häirivad. Kuid väärt koht. Väärt kultuuriloo ja loodusega nurk.

neljapäev, 26. juuni 2014

Hiiumaale heidetud ll

Hommik algas varakult. Tavapärane rutiin, ajutine ase korda ning teine päev Hiiumaaga tutvumiseks algas. Kui ma napid aastapäevad tagasi lugesin Aino Kallase "Reigi õpetajat" ja mõtisklesin loo üle (vt blogi sissekanne 22.06.2013), siis nüüd astusin ma Reigi kirikaias ning mõtisklesin toimnud loo tagamaade üle otse kunagisel sündmuskohal.
Järgmisena vallutasime Kõpu tuletorni ja vapra ronijana (keda ma tegelikult pole) ka Ristna majaka. Keerdtrepist üles läksin ma silmad kinni - nii polnud see karussellide ja merevastane mina vastuvõtlik oma pea mitte kannatamisele - piisab teadupärast pelgalt sõnast 'lainetus', kui pea ei kanna...
Ning isa õde külastasime ja tema suvilalähedast randa külastasime. Otse loomulikult püsis meil kohustus viibida Hiiumaa Muuseumis ning sealt lahkudes näha kõikvõimalikke muinsuskaitsealuseid maju Vabriku väljaku ääri ning meie pere poleks meie pere, kui poleks toimunud sündmust nimega  - kellele kuulub see iiri setter? Teile? Ei, meiega ta pole. Kondasime ka kõik keskväljakuäärsed kauplused läbi (mida pole palju) ning silmitsesin lohutumatult ooma auklikuks kulunud käimasid  - jalatsid on minuga kõrgunud Narva kindluses ja kaevunud Kohtla-Järve kaevandustesse, mõõtnud Otepää tantsupõrandaid, tatsunud Varbla liivades ning tammunud Sibulateel. Kõndinud ITK koridorides ning TLÜ auditooriumites. Kohtingutel Türisallu ja kõrkjatesse.  Nüüdne Hiiumaa kadakaste niitude ja tuletorni keerdtreppide kivipindade puude jääb tõenäoliselt viimseks. Varsti on pidulikud matused ning nii pühalt ustavaid jalavarje pole mul vist varem olnudki. Siinkohal juba nuuksun. Ja ustavad tennised on fotografeeritud igavese mälestuse eesmärkidel.
Igatahes päädis õhtu täiesti surmväsinuna Eerosse kukkumisega ning pea hommikuni selles ülirahulikus  umbtänavas suikudes.


kolmapäev, 25. juuni 2014

Hiiumaale heidetud I

Sedasi siis sellesuvise reisiga. Start isakodust ning teekond Dagöle algas. Praam, mis võrdlemisi siledal merel minu jaoks liigagi kaua seilas. Sildumine ja seejärel võrratutest võrratuima loodusega saar. See õhk - kui seda saaks koguda ja kaasa viia. See oli esmamuljena jalutsrabav.
Kuidagi puhtad metsaalused, kergelt käänduvad, kuid head teed. Väheldane kesklinn, kus kellatorn, veider kompositsioon kahest kohvitavast naisest ja mannekeenmehest. Isapoolselt otseloomulikult kunagise koolivendadega kokkupuuteid ning õhtuks küllakutse.
Põhjatuulte kütkes sadamad, tutvumine Kärdlaga - vaikne, lihtne, puhas. Üksikute  eraldavate aedadega, pigem olid krundivaheliselt hekid need piiritõmbajad.
Majutuskohta jõudmine, kus eraldi ja sisuliselt kolmeks päevaks kodu aset täitev elamine kriitilise kamba vastu võttis.
Lehtma sadam, laevad, tuul, tuul, tuul.
Vapustavalt ilus saar. Kahtlemata üks kaunemaid. Oleks nahhaalne öelda, et terves maailmas, kuid just selliselt ma väidan.

laupäev, 14. juuni 2014

Õitest tulvil liinipidine verbaaltsivilisatsioon

Aegajalt on võimalik tunnetada ümbritsevat keskkonda mitte just kõige meelsamal viisil. Ning just sellest lähtuvalt, et Eesti on tilluke maakond, kus sisuliselt võõras inimene pole mitte ainult kuue lüli kaugusel, vaid märksa lähemal. Ja lülid suhtlevad ning annavad ahelavälist teavet nendele, kes absoluutselt asjasse ei puutu. Ning teada saades millestki midagi on võimatu vältida kunagiste telefoninumbrite meenutamist (mis on üllatuseks isegi peas) ning teiselpool kahiseb kõnetraadis inimene, keda võiks tinglikult nimetada arenenud isikule sarnaseks olevuseks (sest millega muidu seletada köögitädilikku eluviisi, ülendades samaaegselt ennast kõrgemaks olevuseks ning eriliselt kiirgava kultuuri kandjaks) ning kes hävitab kahe sõna jooksul kogu säilinud mõeldatava ning hüpoteetilise hinnatatavuse riismed (lähtudes lausungist hallpead austa ja kulupead kummarda). Võiks ju aeg-ajalt eeldada, et teatud vanusesse jõudes on inimesel väärikus olemas, aga nojah - kui inimene pole terve elu osanud ennast hinnata, siis ei saa seda ka teised teha (millega muidu seletada inimese teadlikku kolmnurksust ja seda ignoreerida ning leida, et mudel peaks sobima ka teistele omasookaaslastele). Kusjuures käitumismall on olnud kõrgimast kõrgim, kuna haridus on ülioluline, kuigi endal on kasinasti 10 klassi...
Nojah, mis sellistel puhkudel ikka teha. Haletsetakse neid, kes saavad ootamatu hoobi, tuntakse kaasa neile, keda elu on ebaõiglaselt kohelnud. Muretsetakse nende eest, kes ise ei suuda või ei saa või ei taha või ei oska. Eelnimetet inimesega polegi aga justkui midagi peale hakata. Kuidas peaks suhtuma kellessegi, kes ennast tähtsalt parimaks ja ülimaks peab? Õigustab tegusid ja viise, mille puhul ma ise poegade emana silmad peidaks ja ennast sotsiaalsusest tagasi tõmbaks.
Ometigi olen ma sarnast käitumist kohanud - paaril korral nendel kunagistel patsientidel, kelle haiguskaartidel oli diagnoos koodiga F22.9 (Täpsustamata püsiv luululine häire). No paralleele on palju. Kogenud silmale.

neljapäev, 12. juuni 2014

Triumf

Võidurikas pühitsemine. Joovastunud eneseimetlus, kui püstitatud eesmärk on saavutatud.... Milline vulkaaniline õnnetulv nii mentaalses kui füüsilises kehas. Kõik näib olevat parimatest parim.  Sa oled võimuvalitseja kireobjektiks. Ta kuldab sind üle, talle meeldib sinu keha ja lõhn ja intellekt.
Ta kutsub su oma lossi, sa oled temale see ja ainuõige. Sinu pärast luuakse uus kirik, sest katoliiklus ei tunnista lahutust, kuid eelmisest naisest lahku minema kuningas ju peaks, sest sina võidutsed.
Triumf. Võidukas hetk..Umbes selliselt talitas Anne Boleyn, kui Inglismaa kroonitud pea oma padjale puhkama sai.
Tänapäeval on selleks triumfeerimiseks meie pealtnäha sõbralik virtuaalmaailm, kus endised ja praegused ja tulevased etc. võivad üksteist klikkida ja silmitseda. Võidurõõmutsevad postitused, armumisest õnnhullunud pilk. Nooremapoolse naise imeline võit, kus eksponeeritakse oma püünissaaki - maja, auto, mõõdukalt hea positsioon. Hooldatud aed, mis sest, et sellest majast ja aiast pole mitte üks mullatera naisele kuuluv. Kuid ikkagi - see võidu tunne, see orgaaniline teadmine, et reisid ja aeg ja voodi kuuluvad selle mehega just sellele naisele. Sosinad, kõnelused, üksteisele heidetud looritatud pilgud, sest mõlemal lasub teadmine, mida hommikupoole ööd nurgapealses toas tehti..
Kuid nagu ikka on asjadel alati teine, pisut hämaram pool. Triumfeerida saab ühekordselt. Ja lühidalt. Halli, karmi ja igava argipäeva sisse sammumine katab alati uudsusevõlu ja triumfikaared kinni.
Eriti kui on teada, kuidas mees on minevikuga käitunud. Ning kui mehele satub ette uuem, noorem, parem kireobjekt, siis leiab mees musttuhat moodust, et naisest vabaneda ning äsjane triumfeerija võib sootumaks kaotada saavutatud positsiooni majas, autos ja mehe voodis.  Muidugi võib sündida imesid, kuid  lähtugem näidetest ajaloolises perspektiivis -  Henry VIII kas lahutas või kaksas pea otsast, kui objektist tüdinenud. Muutis seadusi, saamaks seda uut ja viimase peal.
Ka mitmed lähimineviku praktikad viitavad otseselt või kaudselt, kuidas mees käitub esialgu nagu pikki kuid vanglamüüride vahele sulgunud kotkas, saades sobiva lennukõrguse, muudkui tiirutab ja tiirutab ja tiirutab.. kuid ühel hetkel ta väsib ja tahab midagi.. loomupäraselt taga ajada.  Ja siirdub uuele territooriumile. Tiirutatud taevalaotus on juba nähtud, vähemalt siinkandis, läheks kuhugi edasi. Lisaks pole ju sellega naisega loodud väärtused kuigivõrd olulised ega määravad ega püsivad. Hoolimata sellest, et võis olla omamoodi huvitav mõttelend...
 
 
 

teisipäev, 3. juuni 2014

Ma olen enda üle uhke...

...sest tänasest olen ma magister. 
Kuna olen ateoreetiline ning vabastasin Prometit ideoloogiast (mis oli minu sihikindel vaatenurk asjadele), pälvis minu töö tulemuse HEA.
Ise olen ma täiesti teadlik enda kitsaskohtadest, kuid tulemusega olen enamgi kui rahul, sest:
ma olen sellega TOIME tulnud.
Vot nii. Tahaks helistada mõnele eksfaktorile (endisele õpetajale; endisele peaaegu ämmale) ja küsida - kuidas sellega ikkagi siis on? Kuidas nüüd lausungitega oleks.
Enda jaoks ma tean - pole piiri, mida ma ei ületaks. Mõeldud siis eesmärke.
Õnnitlen ennast.
Olen su üle uhke, mina.
Hariduskonto kahele BA-le lisandunud MA.
Ja papa; pojad; vend ja juhendaja - hea teekond oli ning see sai teoks teie abiga.

pühapäev, 1. juuni 2014

Nimepäevane esimese juuni tervitus

Kuu vahetus (jälle). Mitmeid asju toimus (jälle). Mitmeid asju hakkab toimuma (jälle) 
Palavad ilmad asendusid üprisjahedusega ning poegadel saab läbi neljas klass.
Igasugused tegemised ja toimetamised, mis nõuavad minu ja ainult minu tähelepanu.
Ületimmitud kitarrikeeltena pingul närvid, mis iga natukese aja tagant kipuvad omatahtmist elama.
Lühidalt öeldes - tere suvi, tere lemmikhooaeg.