Minu blogide loend

esmaspäev, 26. mai 2014

Pelgalt bioloogilise lõplik devalveerumine

Metafoorselt  - hiiglaslikud rätsepakäärid on lõiganud eluriidesse sügava(d) sälgu(d) ning enam ei näi oleva tasakaalu tegelike väärtuste ja pealesunnitud tolerantsi vahel.
Kõik on lubatud, kõik on õige, kõik võivad teha kõike ning sellesse peaks suhtuma tolerantselt.
Kinnitama innustunult, et inimeste vaba tahe otsustada, valida, õnne nautida on primaarsem, kui tegeleda selliste küsimustega, mis otseselt puudutavad neid inimesi, kes on kas adoptiivsete või tegelike sidemetega üksteisega seotud. Enesekeskne hedonism, epikuurlus, OMA NINA nägemine välistavad oskuse olla teadlik ning vastutustundlik. Tegelikult on aga ühisnimetajaks lihtviisiline pesupehmenduseta ajuloputus.
Millest ma räägin?
Sellest, et aeg-ajalt on vaja  elus otsustada, mis saab edasi. Kuna vahel ollakse perepea -ema ja-isa üheaegselt, siis tuleb teha kaalukaid valikuid, sest need puudutavad ka otseselt lähimasse pereringi ning sama katusealust jagavate teismeikka sisenejatega koosveetmist nüüd ja edaspidi. Mõned koosveetmised nüüd ja edaspidi võivad aset leida nt territoriaalselt kaugemates kohtades ning ühest paigast teise minek võtab aega, dokumente, energiat etc. Territoriaalselt kaugemas kohas on vaja elu sisse seada ning tõenäoliselt oleks seda teha oluliselt lihtsam, kui teismeikka sisenejad saaksid olla elu uute allüüride "väljakutseterohkes" nautlemises seikleva pelgalt bioloogilise vanema hoole all, samal ajal kui tegelik vanem asju ette valmistab. Selleks on tavaliselt vaja pelgalt bioloogilist vanemat teavitada ning..vastust ootama jäädagi.
Siit tuleb ka seos tänase peateemaga - kas tõesti on suvaline  pelgalt bioloogilise muidu kirka mõtlemise selliseks moonutanud, et enam pole võimalik mõelda rentaablilt ja asjalikult? Tahaks kommenteerida väljendiga, kus on kõrvuti jaapan, kopulatsioon ja rull, kuid ma arvan, et mõte on selge niisamagi.
Ma propageerin igasuguseid muutusi ja muudatusi ja talusin kaebusteta kolm kuud kestnud kaevetöid akna taga, sest parem ning uuem tee etc; ma olen selle poolt, et inimene teeb valikuid südamest lähtuvalt, järgib oma sisemist häält, kutsumst; ma leian, et inimesel on õigus olla õnnelik (muidugi mitte teiste õnne arvelt!!), kuid sealjuures on inimesel paratamatult ka neid hetki, kus tuleb leida lisaks ENDALE aega ka TEISTELE.
Loomulikult pidin ma oma kiire tegutsemisoskuse taaskord kasutusele võtma, otsustama ja asja organiseerima selliselt, et pelgalt bioloogiline võibki vastama jääda, sest teda pole vaja. Ja see on tegelikuks vanemaks olemise juures muutunud kuidagi rõhutatult esikohaliseks.
 
 

Kommentaare ei ole: