Minu blogide loend

reede, 9. mai 2014

Omamoodi protsessid

Nädala jagu päevi tagasi helistas mulle võrdlemisi õhtusel ajal poegade klassijuhataja. Oma lapsepõlvest mäletan taoliste kõneluste sisust, et ilmselt kitub õps emale seda ja toda...Poegadega tegelt muret pole - silm saab pidevalt õppimisel peal hoitud,hinded enam-vähem. Õpetaja kõne põhjuseks oli aga soov, et kaksikute ema tuleks reedesel päeval enne emadepäeva tundi ja räägiks sellest, mis on tervis.  Olin peale kerget põiklemist nõus, mis seal siis ikka, ega see mul ju tükki küljest ei võta. Koolis oli kõigepealt pisike näidend, seejärel tund. Vahetute elamustega, põnevil silmi kaasaelavad lapsed. Rääkisin nn kolmnurgast - maja, inimene ja tervis. Mis on vundament, mis on sein, mis katus. Pärast tundi sain südamliku kaardi, mille klassi parim joonistaja teinud ning pärast toimus veel õpilaste esitluses aktus - laulud, luuletused, klaveripalad. Omanäoliseks tegi aga  näidendijärgne  "puudujate" kontroll ja  aktusel  nende emade premeerimine, kes oma laste klassides kõnelemas käisid. Sain aukirja, koolisümboolikaga märgi ja pliiatsi.
Kuid soolavesi tõusis silmanurki, kui üks keskkoolitüdruk luges - häbi tunnistada, aga ma ei teadnud seda luuletajat, eesti fill nagu ma olen - Linda Ruudi luuletust emast. Sellest, et pole võimalik leida sõnu, mis kirjeldaksid sügavat tunnet, mida inimene oma ema (loe: traditsioonilise ja üldiste normide järgi hinnatud naissoost lapsevanema) suhtes tunneb. Koolist tulles oli aega jalutada ja koduteel ma siis kõrvutasin mingil põhjusel  peas keerlevat kahte homonüümi: ema seestütlevas käändes ja emane osastavas käändes, mis  kirjapildilt identsed - emast. Emaga on asi lihtne, see on ürginstinkt. Veidi teisem oli emane - munarakke tootvasse sugupoolde kuuluv või siis emasloom. Looduses.
Laias laastus on naised ka emased. Ja seda mitte halvustavalt.  Kuid tänapäeval on sellele sõnale selline halb maik juurde tulnud. Kui sõna ütled, siis suu täitub mingil põhjusel kala-oavormi (jaa, selline toit on olemas) maitsega. Ja see maitse on selline.. noh ebamugav. Emasega kangastub silme ette selline pealt-näha kasitud ja mõõdukalt hea välimusega, aga hingeliselt väärate tõekspidamistega, oma edus, ilus, seksapiilis, tarkuses veendunud naine, kellel on nt arvatav kontroll meespoole üle. Et kui emane ikkagi korrapäraselt meespoolega.. eee.. no arusaadav, eksole, siis on emane saavutanud mehe üle võimu.
Ning leiab, et ülejäänud sookaaslased on täiesti mõttetud ning tema on igati teistest parem. Muidugi nende emaste kõrval on neid täielikult väärivad kaaslased - eks ütelusel igale keedupotile on sobiv kaas, on ikka päriselust tulnud - isane hullub selle emase ...eee... teatud omadustest ning lõpetab igasuguse ratsionaalse eksisteerimise. Lõpuks kui  madalamal paiknevatest kehaosadest veri oma õigesse kanalisse tagasi voolab, olles möllanud - aasta, kaks, kolm, ning iha rahuneb (see sarnaneb kas näljatundest tekkinud tühjusega või lemmiktoidu kättesaamise efektiga. Oletame, et sa armastad väga virsikuid. Sa oled neid võimeline ära sööma 1 kilo järjest. Kuid sulle tundub, et sa ei saa sellest isu ikkagi täis. Ning sa sööd veel ja veel ja veel, kuid iga isu saab ükskord otsa ja lõpuks tuleb sul tülgastus peale), tuleb hinnata tekitatud kahjusid. Ja neid on...
Vot kuhu ma jõudsin oma mõttekäikudega - algas tervisetunnist ja päädis veidras nurgas.
Keeleeksami ma sooritasin, eilne seminar oli tõenäoliselt viimane seminar elus üldse, MA töö sain juhendajalt parandustega tagasi, esmaspäeval on print ja köitmine, poegadega tegime referaadid valmis (Uus-Meremaa ja Indoneesia), mõned eksamid sooritada...

Kommentaare ei ole: