neljapäev, 8. mai 2014

Mis oleks põhjus, mis oleks tagajärg

Kunagi oli Priit Aimlal, sellele ühiskonnakriitilisel ja erakordselt vaimuka sõnakasutusega humoristil üks naljalaast, kus otsiti ajalehe lugemise ja joomise vahelisi põhjuslikke seoseid.
Üks võimalus kahest - kas lehte loeti eranditult purjuspäi või loeti lehed läbi ja sealne pani inimesed jooma.
Lühikesest ja võrdlemisi täpsest lausungist on näha, kuivõrd keeruline on tegelikult mõista, mis oli enne ja mis tuli pärast ning miks mille tõttu juhtus. Kriminoloogias on selle kohta vist isegi mingi oma väljend, kuidas sündmuste sekundiline toimumine ja asitõendite paigale asetumine loovad järgmiste sündmuste jaoks soodsa tekkepinnase ning on tõestatav, et eelnev tingib järgneva. Kahjuks ei meenu, mis sõnaga tegemist oli.
Kes meist elus poleks selliseid asju teinud, mille kohta öeldakse, et kui ma poleks, siis..
Kuid põhjuse ja tagajärje puhul on veel üks komplitseeriv element - südametunnistus.
Vahel on inimestel  hinge mõistmisega äärmiselt keerulised eetilised arusaamad. Inimene tõdeb, et teda mitte ei häiri tegu, vaid see, et ta teoga vahele jäi. Selline suhtumine aga tekitab paratamatult kääre nendes, keda see konkreetne tegu on puudutanud. Et julgetakse midagi korda saata, aga vastutust tagajärgede eest ei võeta. Tundub, et isegi ei üritata mõista, mis on õige, mis on vale. Ning unustatakse ka selline pisikene kõrvalepõige nagu faktiline tuvastatavus. Tulemus, mis on nt sotsiaalselt, poliitiliselt, majanduslikult, füüsiliselt täiesti nähtav.
Kuid kahjuks on ka pealtnäha kõige tühisemad asjad omavahel ikkagi loogilis-põhjuslikkuses seoses.
Teooriatemittekesksena tuleb minulgi tunnistada, et tõekspidamised tehakse selgeks lapsepõlves. Kui pisikesele, ebaküpsele ning alles maailma avastavale inimesele ei tehta selgeks elementaarse tõe reegeleid, siis on midagi korrast ära. Sellel teemal kõnelesin paari päeva jagu aega tagasi oma kaasmagistrantidega, et mis on see õige ja vale.  Et minu õige ja vale arusaam ei pruugi ühtida kellegi teise õige ja vale arusaamaga. Ning nii banaalne kui see ka pole, siis tegelikult peitub baas, alus, tugisambad meile küll kristliku religiooni kaudu selgitatud, kuid siiski kõige tavalisemates asjades - ära valeta, ära varasta, kedagi ei tohi tappa, austa oma naist, vanemaid ja oma lapsi, ära himusta ligimese naist etc.  Muidugi mitte kõik kümme käsku pole tänapäevale rakendatavad, kuid nendes on peidus väga lihtsad eetilised tõekspidamised, kõige lihtsamad kõikidest lihtsatest reeglitest. Ning nendele rajatakse kogu ülejäänud tugisüsteem - õpi ja hari ennast, kasuta olemasolevaid teadmisi edumeelselt, märka enda ümber teisi inimesi, ära tee kellelegi seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära loobi sõnu, ära ründa endast nõrgemaid, võitle ausate relvadega, kaitse loomi ja loodust, jäta endast maha puhas ja turvaline keskkond, hoolitse järletulijate ja teiste pereliikmete eest. Hooli endast ja hoia lähedasi. Ära ehita oma õnne teiste õnnetuse varemetele. Ühesõnaga - ole inimlik (siinkohal inimväärikust austav), ära alanda ega ähvarda kedagi, mõtle loogiliselt, tee kalkuleeritud otsuseid ning julge vastutada, kui oled midagi korda saatnud.
Kahjuks ei ole paljud inimesed sellised. Mitmekesisus on iseenesest rikastav, kuid väga halb on kui kombineeruvad enesekesksed teod kiidukukeliku praalimisega+ebajulgus; enda "saavutusi" hinnatakse kellelegi ärategemise kaudu etc. Astutakse külmavereliselt peale inimesele, kelle kaitsepositsioon on haavatav, kellelegi, kes on hiljuti kogenud midagi halba. Kellega ei olda  nö ceteris paribus olukorras.
Nagu siis, kui ema surmast olid mõned kuud möödas ja mul oli tuline sõnavahetus endise kolleegiga, kes parastas, küll omal moel, aga siiski seisundit, millesse olin sattunud. Hiljem ta muidugi palus vabandust ning me saime jälle mõõduka mõistlikkusega hakkama, kuid okas jäi toonasest ütlemisest hinge. Ning pika vihaga nagu ma olen, kasutasin seda hiljem ära, tookord kolleegi õlavõpatust ja sünget pilku märgates mõistsin, et sõnum läks kohale.
Üldse võin öelda, et minu viimaste aastate põhiline teovahend - sulg - viib sõnumeid kohale. Ning eks siingi ole olemas põhjus ja tagajärg.
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...