Minu blogide loend

neljapäev, 1. mai 2014

Jaam kahele


Minu lapsepõlvest lemmikkuu on alanud.  Jahedalt. Petlikult suvesoojade aprillipäevade jooksul sai tehtud mitmeid asju - eelkaitstud magistritöö, lõigatud õunapuud, pea kahenädalaseks veninud vankuma löönud tervisega tuli tegeleda.  
Lisaks mõned uued raamatud loetud (võlutud Ülo Mattheuse "Kumast", eriti ühest sealsest targast ja mitmekülgselt asjalikust vanast naisest, Sigridist).
Hommikukohvi juues mõtlesin aga vaadata midagi sellist, mida vist olen näinud lapsena, kuid mitte midagi ei mäleta. No on mõned sellised asjad, mille kohta öeldakse, et vot see on asi, mida pead olema vaadanud/näinud/lugenud. Muidugi varieerudes vastavalt maitsele ja vanusele ja rahvusele ja riigile.
Nagu näiteks nüüdseks suht mõttetu tunduv, kuid omal ajal laineid löönud "Pulp Fiction", mis mõjus värskendavalt ja lennutas uuesti filmiareenile Travolta, kuid sisuliselt on see ju mittemidagiütlev vägivald. Või omamoodi elamuslik, kuid oma lõpplahenduse tõttu ainult korra vaadatav "Fight Club", millest läks käibele kild: "Kaklusklubis ei räägita ja kaklusklubist ei räägita." Või narruseni tobe "Bridgit Jones"'  -  seda vaatavad vist küll ainult sõna otseses mõttes armuvalus kanad (loe: noored ja kogemusteta naised, kes arvavad, et see ongi elu). Need näited on juhuslikud ning viitavad otseselt sellele, et inimesele on kombeks areneda ja märgata palju paremaid asju.
Ja nüüd siis vaadatud "Jaam kahele", millest ema mitmel korral rääkis.
Huvitava ülesehitusega, ladus ja südamlik lugu. Ja tõepoolest - kõik need punktid olid filmi ühendusjoonteks. Vana isa juurde kiirustav pianist Platon keeldub rongi vahejaama päeval-söökla/õhtul- restoran toidukoha puhvetis söömast suppi ja selle eest ka maksma. Pahased ettekandjad, nende seas kenake Vera nõuab supi eest 1.20. Platon keeldub maksmast ning käivituvad sündmused, mille tulemusena jääb Platon maha rongist,  annab oma passi pandiks, et valvata Vera kallima, vagunisaatja kahe kohvriga smugeldatud  meloneid, peab ööbima jaama ooteruumis, temalt varastatakse rahakott, ta suhtleb spekulantidega ja müüb meloneid turul. Kogu selle jandi käigus muutuvad Vera ja Platon teineteisele üha sümpaatsemaks ja lähedasemaks. Ettekandjana töötav Vera ei oska enda inimlikkust väärtustada, Platoni muusikuhing toob naises selle eheduse, kerguse ja siiruse välja ning nad aimavad, et midagi on nende kahe jaoks veel õhus. Platon, kellel on Moskvas ilmateadustajast naine ning kusagil õppiv tudengist tütar ning lahutatud ja pojaga eksämma-äia juures elav Vera on omammoodi peegeldavad läbilõiked nõukogudeaegsusest ja mõjuvad realistlike, võiks öelda, et mimeetiliste tegelastena - nendega on võimalik suhestuda.
Usutav mood, elu raudteedel ja pikkamööda selguv Platonovi rutt ja ärevus - pimeduses allalaetud teeline, roolis olnud Platoni naine, kuid Platon võtab süü enda peale ning teda ootab ees kohus - tõenäoliselt saab ta miinimumina 3 aastat poolkinnises vanglas. Ilmateadustajannast abikaasa hülgab mehe.
Stseen filmi viimastest kaadritestFilm muide algabki vanglas toimuva õhtuse loendusega, kus Platonov saab teada, et 10-kilomeetri kauguses külas ootab teda õhtul külla tema abikaasa. Muuhulgas palutatkse mehel ära tuua külas pillimeistri käes parandada olev akordion. Vahepeal on suvine tutvus Veraga. Filmi lõppedes kohtuvad Platonov ja Vera ning see on selge märk nende ühtekuuluvusest. Platonov peab hommikuseks loenduseks kella kaheksaks tagasi olema, kuid nad magavad sisse. Külmas talvehommikus vanglasse tagasi joostes - Platonov ees, Vera taga, selgub, et mees ikkagi loendusele ei jõua, neil jääb väga vähe vanglamüüridest puudu. Mees ja naine vajuvad päikesepaistelisele ja jäisele teele ning näivad lootusetud, kuid olukorra päästab akordion  - Vera käsib Platonovil seda mängida. Vangla komandant kuuleb akordionihelisid ja teab seetõttu, et vang pole põgenenud. Mees ja naine istuvad seljad vastastikku kõrgrõhulise päikesega talvisel teel ja mängib hingestatud muusika.  Lugu saab terviklikuks. Inimlikult looliseks.
Platonovit mängis Oleg Basilashvili, kes pea kolmkümmned aastat hiljem tegi "Meistris ja Margaritas" hiilgava etteaste Wolandina. Verat aga kehastas nüüdseks lahkunud Venemaa superstaar Ljudmila Gurtšenko, kes - tuleb tunnistada nägi filmis välja imearmas. Kuigi teda teadvad inimesed viimase adjektiiviga teda eriti ei kirjelda. Aga film on üks neid 'peab olema näinud' loominguid.

Kommentaare ei ole: