pühapäev, 18. mai 2014

Aiast ja selle pidamisest

Oleks mulle keegi 10 aastat tagasi öelnud, et mulle hakkab aiaga tegelemine meeldima, oleksin ma tõenäoliselt naerma pahvatanud ja ütlejat pika ning uuriva pilguga mõõtnud. Aial on oma hüved, kuid ema elu ajal oli see rangelt  ema pärusmaa, mina kandsin pigem abitöölise rolli ja mitte eriti hea meelega.
Kuid dekaadiga on nii mõndagi läinud teist rada ja tuleb tõdeda, et mulle meeldib aiaga tegeleda.
Märtsis saab alati üle vaadatud tööriistade seis - millist reha turgutada, mis seisus labidad, kus on kastekann, aiavoolik. Teritatud ja õlitatud heki-ja  oksakäärid. Aiakäru ratas ülevaadatud, kruvid kinnitatud, kummid pumbatud. Niiduk üle vaadatud. Siis veel mõned nädala kannatust ja algab - esmane korrastamine, sest talvekorda seatud õu saab ikka vatti ning rehadega roobitsemine on tegelikult parem füüsiline koormus, kui grupiviisiliselt metsaalustes võimlemine.
Sellel kevadel olen tegutsenud poegade jõudsal kaasabil ning korraldanud nurki ja servi, ääri ja keskpaika üsna omal nõul ja toel. Õppisin ära õunapuude lõikamise - viljapuudel peab olema teatav kuju, et ta kannaks, latv ei tohi taevasse tõusta ning õunapuud pakuvad lisaks silmailule ja sügisesele saagile ka varju - isapoolne kunagine kihlakingituseks mõeldud valge aiamööbel sobib suurepäraselt õhtusteks istumisteks just õunapuu alla. Muru hooldus, okste põletamine. Külvamine ja istutamine. Talvega läks välja üks mustsõstar - see tuli asendada. Päevalilled, tillid, petersellid said külvatud. Kõrvitsad, kurgid, paprikad ja tomatid istutatud. Ühele põõsale noorenduskuur tehtud. Ema rajatud igihaljad puud-põõsad hooldatud - ladvad lõigatud, tüved pritsitud, puude alusi puhtaks korjatud. Kuusehekk korraldatud.
Igaks vähegi kannatavaks päevaks pisike töö planeeritud.
Üldse on huvitav see oma aia perenaine olla. MINU maa, minu krunt. Heanaaberlikud suhted ümbritsevatega seatud, ühiste aiapiiride hooldus.
Ning õuekase küljes olev jämedaköieline ronimisvõimalus, mis poegade sõprade ning külaliste hulgas on alati olnud tõeliseks hitiks. Esmassündinu armastab kohe eriliselt teha peadpööritavaid sooritusi, hulljulge ja sportlik nagu ta on. No üldse on see meie aed üpris nõutud koht.
Möödunud suvel, kui vana aed tuli uuega asendada ja ma aialaudu õlitasin, siis tegin sellest terve etenduse - suviselt valges, kuid õliplekiliseks teisenenud riided, valge kaabu, õlised kindad ning mõõdukalt kuuldav rock, sinna juurde tantsiv õlitaja. Üks ameerika sõdurite grupp, kes krundist möödus, palus luba mind töötamisel pildistada: " Because this is something you cant see every day, dear lady!!" Õige kah.
Kuid millise mõnuga ma ootan neid sooje suvehommikuid, kui saan pikalt kohvi juua, topless päevitada ja vabalt valitud teoseid lugeda...Seda isiklikus aias.
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...