Minu blogide loend

teisipäev, 27. mai 2014

Linnaosa piire kombates

Eilne oli selles mõttes märkimisväärne päev, et minu ja hingesugulase esimesest väljaskäigust möödus täpselt 12 aastat. Esimene kohtumine toimus küll päev varem, kui juhuslikust tulesüütaja soovist sai nüüdseks tõusude, mõõnade ja mitu puuda soola koos söönud sõprus. Ilmselt, kui emb-kumb oleks olnud vastassooline, siis tõenäoliselt oleks see olnud armastus esimesest silmapilgust.
Tookord me läksime Keskturule mulle teatud tüüpi rahakotti ostma ja vestlesime nagu väga vanad tuttavad. Ilmselt olime me eelmistes dimensioonides kokku puutunud ja teadsime teineteist, sestap me sedasi ka sõbrunesime. Hingesugulane kutsus mind eilseks Tallinnat avastama - Koplisse. Mina olin seal varasemalt käinud - poegade isaga, taastussuhtega ja mitmetel kohtingutel. Leidsime, et peaks pisut liine avastama ja nägema ning kogetu üllatas sedavõrd, et näis uskumatu, et pelgalt mõne kilomeetri kaugusel keeb vanalinnapäevadeaegne laat, seiklused, tänavakohvikud, melu, turistide voorid ja tänavamuusika.
Meie avastasime iseenesest väga põneva arhitektuuriga, kuid nüüdseks lootusetult räämas puitelamuid, üks ilmselt kunagi tehasetöölistele ehitatud hoone oli silmaga mõõtes lahest nii 30 meetri kaugusel. Et sealne rand on hooldamata ja oluliselt käimata, on omamoodi korrelatsioonis minu ühe väikese hobiga - merelihvitud klaasikildudega ning sealsel mõõdukal liival oli neid ikka hulgi. Lausa nii palju, et tuleb uus klaaspudel kasutusele võtta. Loomulikult võtsin ma kaasa rannast ka mind kõnetanud kivi - seegi on sümboolne tegevus, olen igast Eestimaa rannast toonud endale mõne.
Üllatav oli munakivisillutisega siusliselt rannani viiv teerada, pelgalt kivitrepikodadeks kahanenud elamupiirid, väga reostatud maja, mille kõrval oli aknast välja loobitud nii rõivaid, jalatseid, nõusid, telekaid, mänguloomi, kui raamatuid. Umbes kaheksane kaserivi sirgus ühe baraki ees, mõned majad kandsid varisemis-ja tuleohu eest hoiatavaid silte. Ühe maja taga oli nii õites õunapuu, et see näis uskumatu. Kastanid kõrgusid, kajakad kisasid, kohalikud oded käisid ringi (tahtsime korra ka nendega pildistada, kuid see poleks vist sobilik).
Kui vastuolulistest liinidest  hakkas küll saama, otsustasime metsasalust läbi minna - seal leidsime rohtunud raudtee ning otse loomulikult tuli liipritel turnida. Metsas märkasime mitmeid rändrahne, reostatud võsalaust ja kännul istuvat kohalikku, kes pärastlõunase õllega maiustas. Otsapidi Kalamajani jõudnud, mõtlesime Boheemi minna, kuid mööda liikuvad trammid, naabrelaua küünarnukk, pealagi paistev päike ja taamal trimmerdavad töölised ei soodustanud just välitingimusi. Kultuurkilomeetrit läbides jõdusime hoopis vanalinna ja lõpuks Tammsaare parki, kus oli eine murul, pisarad ja naer ning lõpuks tundsime, et lastevaba, kohustustevaba, aiavaba päev on ennast kuhjaga tasunud. Ümberringi esmaspäevaselt tõttav argielu.

esmaspäev, 26. mai 2014

Pelgalt bioloogilise lõplik devalveerumine

Metafoorselt  - hiiglaslikud rätsepakäärid on lõiganud eluriidesse sügava(d) sälgu(d) ning enam ei näi oleva tasakaalu tegelike väärtuste ja pealesunnitud tolerantsi vahel.
Kõik on lubatud, kõik on õige, kõik võivad teha kõike ning sellesse peaks suhtuma tolerantselt.
Kinnitama innustunult, et inimeste vaba tahe otsustada, valida, õnne nautida on primaarsem, kui tegeleda selliste küsimustega, mis otseselt puudutavad neid inimesi, kes on kas adoptiivsete või tegelike sidemetega üksteisega seotud. Enesekeskne hedonism, epikuurlus, OMA NINA nägemine välistavad oskuse olla teadlik ning vastutustundlik. Tegelikult on aga ühisnimetajaks lihtviisiline pesupehmenduseta ajuloputus.
Millest ma räägin?
Sellest, et aeg-ajalt on vaja  elus otsustada, mis saab edasi. Kuna vahel ollakse perepea -ema ja-isa üheaegselt, siis tuleb teha kaalukaid valikuid, sest need puudutavad ka otseselt lähimasse pereringi ning sama katusealust jagavate teismeikka sisenejatega koosveetmist nüüd ja edaspidi. Mõned koosveetmised nüüd ja edaspidi võivad aset leida nt territoriaalselt kaugemates kohtades ning ühest paigast teise minek võtab aega, dokumente, energiat etc. Territoriaalselt kaugemas kohas on vaja elu sisse seada ning tõenäoliselt oleks seda teha oluliselt lihtsam, kui teismeikka sisenejad saaksid olla elu uute allüüride "väljakutseterohkes" nautlemises seikleva pelgalt bioloogilise vanema hoole all, samal ajal kui tegelik vanem asju ette valmistab. Selleks on tavaliselt vaja pelgalt bioloogilist vanemat teavitada ning..vastust ootama jäädagi.
Siit tuleb ka seos tänase peateemaga - kas tõesti on suvaline  pelgalt bioloogilise muidu kirka mõtlemise selliseks moonutanud, et enam pole võimalik mõelda rentaablilt ja asjalikult? Tahaks kommenteerida väljendiga, kus on kõrvuti jaapan, kopulatsioon ja rull, kuid ma arvan, et mõte on selge niisamagi.
Ma propageerin igasuguseid muutusi ja muudatusi ja talusin kaebusteta kolm kuud kestnud kaevetöid akna taga, sest parem ning uuem tee etc; ma olen selle poolt, et inimene teeb valikuid südamest lähtuvalt, järgib oma sisemist häält, kutsumst; ma leian, et inimesel on õigus olla õnnelik (muidugi mitte teiste õnne arvelt!!), kuid sealjuures on inimesel paratamatult ka neid hetki, kus tuleb leida lisaks ENDALE aega ka TEISTELE.
Loomulikult pidin ma oma kiire tegutsemisoskuse taaskord kasutusele võtma, otsustama ja asja organiseerima selliselt, et pelgalt bioloogiline võibki vastama jääda, sest teda pole vaja. Ja see on tegelikuks vanemaks olemise juures muutunud kuidagi rõhutatult esikohaliseks.
 
 

laupäev, 24. mai 2014

Saavutamise ja saavutada üritamise ämblikvõrkpeensus

Millal saab midagi nimetada saavutamiseks?
Kahtlemata on selleks hea haridus, mis viib eduka karjäärivõimaluseni, andes ühiskondliku positsiooni ja selle kaudu vahendid võimu, raha ning info hankimiseks.  
Kui inimese südamesoov võimaldab kõiki eelnimetet elemente omavahel kombineerides midagi tõeliselt suurt elus korda saata, siis on ilmselt tegemist väga õnneliku juhusega. Ning kui inimesel on sealjuures olemas nii mõistus, välimus kui tervis ja armastavad lähedased inimesed - siis on käes ilmselt suurim fortuuna võitüldse.
Saavutusteks võib lugeda mistahes vallas tulemuslikku tegutsemist, millel on olemas tagajärjed ning seda sugugi mitte negatiivses võtmes.
Üllatav on tõdeda, et vahel saab väga väikese vaevaga võrdlemisi palju korda saata. Kusjuures siinkohal ma ei peagi otseselt silmas ühiskondlikult nähtavaid tulemusi, vaid märksa väiksemal nivool kordaviidut.
Vahel võidakse kordaviidut tõlgendada kui ÜRITAMIST, kuigi tulemused on täiesti otsesed - klähvivalt poolmediteerivasse "dialoogi" astumine, millest võiks isegi rohkem säutsuda; mõistukõnelised tekstid; olematuks muudetavad selgitavad märkused. Tahaks uskuda, et ikkagi teatakse, mis vahe on saavutamisel ja saavutamise üritamisel. Mõjuulatus ju on silme all.
Miks selline teema? Mõned aastad tagasi oli PK-s üks teema, kus inimesed lugesid saavutusi - terved ja tublid lapsed, hea töökoht, hea auto, kindel abielu. Kõik iseenesest õiged. Osad lisasid juurde OMA KÄTEGA ehitatud kodu, enda loodud ettevõtet, mis pakkus tõesti vajalikke teenuseid (üks majandusharidusega tegelev anonüüm väitis, et kõige esimesena kaovad alati majandusraskuste tõttu ära igasugused koolitused, treeningud, iluteenused, ehitus - mõne aastatagune näitas selgelt sama momenti).
Veidi laiemalt vaatajad märkisid saavutuseks avalikus ruumis tegutsemist; sellist eriala, mis tõesti vajalik on ning globaalselt mõtlesid need, kes märkisid saavutustena väikesest sündinud suure ning üleilmse tuntuse (Krishnamuthi, Ema Teresa, Gandhi, Tesla, Edisson etc).
Need inimesed olid tõesti, kes saavutasid, mitte pelgalt ei üritanud.
 
 

pühapäev, 18. mai 2014

Aiast ja selle pidamisest

Oleks mulle keegi 10 aastat tagasi öelnud, et mulle hakkab aiaga tegelemine meeldima, oleksin ma tõenäoliselt naerma pahvatanud ja ütlejat pika ning uuriva pilguga mõõtnud. Aial on oma hüved, kuid ema elu ajal oli see rangelt  ema pärusmaa, mina kandsin pigem abitöölise rolli ja mitte eriti hea meelega.
Kuid dekaadiga on nii mõndagi läinud teist rada ja tuleb tõdeda, et mulle meeldib aiaga tegeleda.
Märtsis saab alati üle vaadatud tööriistade seis - millist reha turgutada, mis seisus labidad, kus on kastekann, aiavoolik. Teritatud ja õlitatud heki-ja  oksakäärid. Aiakäru ratas ülevaadatud, kruvid kinnitatud, kummid pumbatud. Niiduk üle vaadatud. Siis veel mõned nädala kannatust ja algab - esmane korrastamine, sest talvekorda seatud õu saab ikka vatti ning rehadega roobitsemine on tegelikult parem füüsiline koormus, kui grupiviisiliselt metsaalustes võimlemine.
Sellel kevadel olen tegutsenud poegade jõudsal kaasabil ning korraldanud nurki ja servi, ääri ja keskpaika üsna omal nõul ja toel. Õppisin ära õunapuude lõikamise - viljapuudel peab olema teatav kuju, et ta kannaks, latv ei tohi taevasse tõusta ning õunapuud pakuvad lisaks silmailule ja sügisesele saagile ka varju - isapoolne kunagine kihlakingituseks mõeldud valge aiamööbel sobib suurepäraselt õhtusteks istumisteks just õunapuu alla. Muru hooldus, okste põletamine. Külvamine ja istutamine. Talvega läks välja üks mustsõstar - see tuli asendada. Päevalilled, tillid, petersellid said külvatud. Kõrvitsad, kurgid, paprikad ja tomatid istutatud. Ühele põõsale noorenduskuur tehtud. Ema rajatud igihaljad puud-põõsad hooldatud - ladvad lõigatud, tüved pritsitud, puude alusi puhtaks korjatud. Kuusehekk korraldatud.
Igaks vähegi kannatavaks päevaks pisike töö planeeritud.
Üldse on huvitav see oma aia perenaine olla. MINU maa, minu krunt. Heanaaberlikud suhted ümbritsevatega seatud, ühiste aiapiiride hooldus.
Ning õuekase küljes olev jämedaköieline ronimisvõimalus, mis poegade sõprade ning külaliste hulgas on alati olnud tõeliseks hitiks. Esmassündinu armastab kohe eriliselt teha peadpööritavaid sooritusi, hulljulge ja sportlik nagu ta on. No üldse on see meie aed üpris nõutud koht.
Möödunud suvel, kui vana aed tuli uuega asendada ja ma aialaudu õlitasin, siis tegin sellest terve etenduse - suviselt valges, kuid õliplekiliseks teisenenud riided, valge kaabu, õlised kindad ning mõõdukalt kuuldav rock, sinna juurde tantsiv õlitaja. Üks ameerika sõdurite grupp, kes krundist möödus, palus luba mind töötamisel pildistada: " Because this is something you cant see every day, dear lady!!" Õige kah.
Kuid millise mõnuga ma ootan neid sooje suvehommikuid, kui saan pikalt kohvi juua, topless päevitada ja vabalt valitud teoseid lugeda...Seda isiklikus aias.
 

laupäev, 17. mai 2014

Värvilistesse rõivaisse riietatult, eriti roosasse

Vaadates pisikest tüdrukut, on tavaliselt (tunnistan, et see on meelevaldne, pealesunnitud ja tihtipeale konstrueeritud) üks rõivaosistest roosa. Miks? Roosa on leebe ja pehme värv, kehastab headust, ja teatava annuse lapsemeelsust. Väikestel tüdrukutel on see igatahes üdini armas.
No  ma mäletan samuti endal olevat kunagi lemmikvärviks roosat, kuid see aeg jäi sinna eelteismelise ikka. Lemmiknukul roosad rõivad, ema õmmeldud roosad kesapüksid, teisaldatavate varrukatega tuulejaki roosad hõlmad. Tõsiküll - tuleb pattu tunnistada, et kadunud ema õmbles mulle poegade ootamise ajal ühe roosast kudumist pluusi, järgides 70-ndaid (huvitav, kuhu see rõivatükk jäi? Ema õmmeldud kleidid, kostüümid, seelikud, jakid, pluusid, püksid on mul pakendatud ja ladustatud, üksikuid esemeid nagu nt seda täissiidist mürkrohelist kleiti kannan siis, kui on mõni ERITI tähtis üritus - pulm, kõrgkooli lõpetamine, ooperi esietendus, uusaastaball, üksikute aksessuaaridega saab seda vastavalt talviseks või siis suviseks ürituseks teisendada). Roosa kudumi õmbles ema, et ma ei näeks nii kalbe välja...
Veel meenub üks pisut skandaalsena mõjunud roosa top, mille kandmise keelas ära üks kunagine poissõber, väites, et see tõmbab liigselt tähelepanu..ee.. noh, teada värk, kui on kurvid, eksole?
Aga liikudes enda garderoobilt induktiivselt edasi, olen ma üllatunud kui täiskasvanud naistel on sagedasti seljas roosad riided. Roosad topid ja mütsid, roosad sokid ja püksikesed, roosad mantlid. Mõjub kuidagi titelikult. Nagu tahaks ikka veel olla väikene tüdruk, kuigi seda enam pole. Brünettidel  ja blondidel  (kes meist ei mäletaks Marilyn Monroe'd filmis Gentlemen Prefer Blondes, laulmas oma kuulsat "Diamonds Are a Girl's Best Friend", üll roosadest roosaim kleit) veel, aga mingid toonid ikka ei sobi, kui ollakse roostekarva ja seda mitte loodusliku valiku tulemil, vaid värvituna. 
Tõsiküll, üks  93-aastane kunstnik poseeris hiljuti tehtud intervjuu tarvis roosas ja ütlemata nägusas pontšos, kuid temale on selles vanuses teatud ekstravagantsus lubatud. Samuti on Elizabeth II mitmelgi korral olnud roosas kostüümis avalikkuse ees, kuid seep see ongi - nad kannavad oma väljapeetusega roosaga kaasneva alateadliku sümbolismi välja, tavaelus, tavalised naised seda aga ei tee. Daamidel on detailid viimseni paigal ja läbi mõeldud, kuid igapäeva elus...
Nagu šokolaadikarbi kaas, kuid veidi pornograafilise maiguga.
 
 
 
 

reede, 16. mai 2014

Suhted kui sellised

Ilmselt muigab nii mõnigi lugeja, kui blogi sissekandes taolist pealiskirja näeb. Blogija? Suhted? Millised? Kõik need ebaõnnestumised? Ha-ha-ha. Mina ja toimivad meessuhted tõstab eneselgi suunurgad ülespidi, mis siis teistest veel rääkida...
Tjah, tunnistan, et olen olnud imelikult lõppenud suhetes. Nagu ma varasemalt olen öelnud - vussis meessuhete olumpiamängude pronks, hõbe ja kuld. Minu käes.
Samas pole mul need ühendused olnud halvad. Ilusad, ladusad, toimivad, lojaalsed, seksuaalsed, kirglikud, intelligentsed. Suhete lõpud on lihtsalt.. nojah. Igatahes on mul olnud väga intensiivsed ja elamusterohked seigad ning meeldinud oma sisult väga. Ekskihlatu, sepp, poegade isa...Kõik omamoodi - kes vähem ja kes rohkem oma miinuste ja plussidega. Andnud mulle väga erinevaid teadmisi ning aimu.
Kuid mitte nende suhete taustal ei sooviks ma pisut mõtiskleda, vaid suhete toimimise osas üldse. Mis teeb suhtest suhte?
Sõnaraamat annab seletueks, et suhe on inimeste v. inimrühmade vastastikune vahekord, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises. Veidi põhjalikumalt vaadates ilmneb, et suhetes on algus, keskpaik ja lõpp, sellel on tõusud ja mõõnad. Pidulikumad päevad ja argipäevad. Kusjuures, vahel saabub argipäev ruttu ja vahel ei tulegi (üks endine kolleeg tähistas hiljuti 15 pulma-aastapäeva, olles elanud eraldi elamistes - neile sobib selline visiitabielu). Suhe, mis läheb sujuvalt üle kooseluks, hõlmab väga erinevaid nüansse. Kooselajate harjumuste, iseloomude, mõttekäikude ja elurütmide ühtlustamist, teineteise eest hoolitsemist, intiimset lähedust, mõistmist. 
Aga ka minevikuga arvestamist. Ning otse loomulikult tulevikuks ettevalmistamist - elukaaslase vanemate vanuriaastate organiseerimine (kes hooldab, kui vanemad enam ise enda eest hoolitseda ei saa); võimalike eelnevatest suhetest olevate järeltulijatega heade suhete säilitamine ja/või nende kindlustamine; suguvõsaüritustest osavõtmine; pulmad, matused, juubelid, kokkutulekud. Mitu last ja kas üldse saadakse. Millised on partneri tööalase edu võimalused. On võimalik töötada mujal.Kas minna kaasa või jätkata suhet visiitkooseluna?
Pereelu traditsioonide juurutamine; pereelu sotsiaalsete aspektide planeerimine; millised on võimalikud terviseohud perekonnas, millega võiks arvestada. Kuidas suhtuvad elukaaslase vanemad ekskaaslastesse, kuidas nood jagavad oma vanavanema rolli ning uue minia/väimehe saabumist lapse ellu etc, etc, etc. 
Iseenesest mõistetavad on ka sellised nüansid nagu vaimselt ja materiaalselt ühel tasemel olemine, siduv hobi, eriala, lugemus, huvid. Elu näitab paraku alati seda, et isegi kui esialgne keemia ja tõmme võtab pildituks, hingetuks ja meeletuks, siis varsti toimub rahunemine ning uksest astub tiidsal sammul sisse asine argipäev.
Suhtes olemine pole ju pelgalt ühiselt elamine, remontimine, tervislik toitumine, autosõitudel seiklemine   ja treeningutel käimine etc, seal on sadu ja sadu lõngu, mis pereelu vaibaks nimetuvad. Vahel on oluline ka elukaaslaste erinevatesse põlvkondadesse kuulumine - üks pooltest on tunduvalt vanem (enda jaoks olen selleks piiriks määratlenud +/- 5 aastat, üle nende piiride ma tunnen, et ei kuulu ühte generatsiooni, teismeliseaastad ja isikuks kujunemise vahel on tuntavad erinevused,  sama argumendi käisin ma välja 23-aastasele koolivennale, kes sügisest alates mitmel korral kohtama kutsus. Temapoolne väide: "Mind see ju ei häiri!" pani suud maigutama - teda ei häiri? Mind segab ja kõik.). Olulised on ka elukaaslase varasemad sõprussuhted (meenub jällegi öökapiraamat "Niguliste", kus Toomas oma uue elukaaslase viib sõpruskonda, kus kõikidel on naised; selgub, et naised Enet väga ei talu, jäävad tema suhtes reserveerituks), eriti kui uus suhe on tekkinud möödunud suhte arvelt.
Ühesõnaga võib suhetest kui sellistest kirjutada ja analüüsida ca 100 MA töö ulatuses, kuid ikkagi jäävad need näiliselt lihtsateks, sisuliselt keerulisteks.

esmaspäev, 12. mai 2014

Õpe kui 39+6

 Njaa... alates 1983. olen ma olnud pidevalt kusagil hingekirjas. Koolis ma mõtlen. Põhikool, TTK, siis uuesti TTK (tasemeõpe katkes), siis TLÜ baka, siis TLÜ magistrantuur (katkes), uuesti TTK (edukalt  möödununud aastal lõpetatud) ja nüüd siis TLÜ magistrantuuri finišijoon paistmas.
Täna andsin oma MA köidetud töö käest ning adusin tõsise selgusega, et ma tõepoolest lõpetan õppimise ära. Koolitused ja täiendused tulevikus, aga seda, et ma kusagil veel midagi õpiksin - ma kahtlen selles.
Vaimselt tunnen ennast nagu tookord 2003. suvel, viimastel sünnituseelsetel nädalatel, kui ei saanud istu ega astu, olin pakkpaistes ja surmani väsinud. Nii otsas omadega, et sellele polnud vist sõna välja veel mõeldud. Samas on mõtted peas keerlemas, mida edasi?
Selline omamoodi kergus ja näriv mure - nagu siis kui pojad lähevad ratastega kooli - tean ju küll, et sõita oskavad, aga....Sõnaga, siin ma nüüd siis olen.
Oma pideva kaaslase - sülearvuti - olen pea viimseni ära kurnanud, riiulitele ei mahu köited ära. Lisaks panen ma aluse veel ühele kogumisele - prometoloog nagu ma olen, kavatsen soetada kõik Prometi teosed, mis Eestis trükitud ja eestikeelses kirjandusruumis avaldatud.
Ohh, Lilli, Lilli, ilmselt ei aimanud sa veel kümme aastat tagasi, et ühe MA töö uurimisobjektiks muutud ning sinu looming kui põnev seiklus ennast uurija ellu heidab.
Kõik need teosed ja retsensioonid, arvustused ja intervjuud, kõik kuuldav, nähtav ja muu kirjapandu.
Uskusid sa, et AD 2014 on olemas inimene, kes sinu unustatud romaane võib peast tsiteerida? Kaldun arvama, et mitte. Ning see mahukas MA töö oleks kui neljas laps, kelle endast välja poetan - kaks oma isiklikust emakojast, kolmanda oma belletristilisest poolusest ja nüüd neljanda oma akadeemilisest peanupust.
 
 

reede, 9. mai 2014

Omamoodi protsessid

Nädala jagu päevi tagasi helistas mulle võrdlemisi õhtusel ajal poegade klassijuhataja. Oma lapsepõlvest mäletan taoliste kõneluste sisust, et ilmselt kitub õps emale seda ja toda...Poegadega tegelt muret pole - silm saab pidevalt õppimisel peal hoitud,hinded enam-vähem. Õpetaja kõne põhjuseks oli aga soov, et kaksikute ema tuleks reedesel päeval enne emadepäeva tundi ja räägiks sellest, mis on tervis.  Olin peale kerget põiklemist nõus, mis seal siis ikka, ega see mul ju tükki küljest ei võta. Koolis oli kõigepealt pisike näidend, seejärel tund. Vahetute elamustega, põnevil silmi kaasaelavad lapsed. Rääkisin nn kolmnurgast - maja, inimene ja tervis. Mis on vundament, mis on sein, mis katus. Pärast tundi sain südamliku kaardi, mille klassi parim joonistaja teinud ning pärast toimus veel õpilaste esitluses aktus - laulud, luuletused, klaveripalad. Omanäoliseks tegi aga  näidendijärgne  "puudujate" kontroll ja  aktusel  nende emade premeerimine, kes oma laste klassides kõnelemas käisid. Sain aukirja, koolisümboolikaga märgi ja pliiatsi.
Kuid soolavesi tõusis silmanurki, kui üks keskkoolitüdruk luges - häbi tunnistada, aga ma ei teadnud seda luuletajat, eesti fill nagu ma olen - Linda Ruudi luuletust emast. Sellest, et pole võimalik leida sõnu, mis kirjeldaksid sügavat tunnet, mida inimene oma ema (loe: traditsioonilise ja üldiste normide järgi hinnatud naissoost lapsevanema) suhtes tunneb. Koolist tulles oli aega jalutada ja koduteel ma siis kõrvutasin mingil põhjusel  peas keerlevat kahte homonüümi: ema seestütlevas käändes ja emane osastavas käändes, mis  kirjapildilt identsed - emast. Emaga on asi lihtne, see on ürginstinkt. Veidi teisem oli emane - munarakke tootvasse sugupoolde kuuluv või siis emasloom. Looduses.
Laias laastus on naised ka emased. Ja seda mitte halvustavalt.  Kuid tänapäeval on sellele sõnale selline halb maik juurde tulnud. Kui sõna ütled, siis suu täitub mingil põhjusel kala-oavormi (jaa, selline toit on olemas) maitsega. Ja see maitse on selline.. noh ebamugav. Emasega kangastub silme ette selline pealt-näha kasitud ja mõõdukalt hea välimusega, aga hingeliselt väärate tõekspidamistega, oma edus, ilus, seksapiilis, tarkuses veendunud naine, kellel on nt arvatav kontroll meespoole üle. Et kui emane ikkagi korrapäraselt meespoolega.. eee.. no arusaadav, eksole, siis on emane saavutanud mehe üle võimu.
Ning leiab, et ülejäänud sookaaslased on täiesti mõttetud ning tema on igati teistest parem. Muidugi nende emaste kõrval on neid täielikult väärivad kaaslased - eks ütelusel igale keedupotile on sobiv kaas, on ikka päriselust tulnud - isane hullub selle emase ...eee... teatud omadustest ning lõpetab igasuguse ratsionaalse eksisteerimise. Lõpuks kui  madalamal paiknevatest kehaosadest veri oma õigesse kanalisse tagasi voolab, olles möllanud - aasta, kaks, kolm, ning iha rahuneb (see sarnaneb kas näljatundest tekkinud tühjusega või lemmiktoidu kättesaamise efektiga. Oletame, et sa armastad väga virsikuid. Sa oled neid võimeline ära sööma 1 kilo järjest. Kuid sulle tundub, et sa ei saa sellest isu ikkagi täis. Ning sa sööd veel ja veel ja veel, kuid iga isu saab ükskord otsa ja lõpuks tuleb sul tülgastus peale), tuleb hinnata tekitatud kahjusid. Ja neid on...
Vot kuhu ma jõudsin oma mõttekäikudega - algas tervisetunnist ja päädis veidras nurgas.
Keeleeksami ma sooritasin, eilne seminar oli tõenäoliselt viimane seminar elus üldse, MA töö sain juhendajalt parandustega tagasi, esmaspäeval on print ja köitmine, poegadega tegime referaadid valmis (Uus-Meremaa ja Indoneesia), mõned eksamid sooritada...

neljapäev, 8. mai 2014

Mis oleks põhjus, mis oleks tagajärg

Kunagi oli Priit Aimlal, sellele ühiskonnakriitilisel ja erakordselt vaimuka sõnakasutusega humoristil üks naljalaast, kus otsiti ajalehe lugemise ja joomise vahelisi põhjuslikke seoseid.
Üks võimalus kahest - kas lehte loeti eranditult purjuspäi või loeti lehed läbi ja sealne pani inimesed jooma.
Lühikesest ja võrdlemisi täpsest lausungist on näha, kuivõrd keeruline on tegelikult mõista, mis oli enne ja mis tuli pärast ning miks mille tõttu juhtus. Kriminoloogias on selle kohta vist isegi mingi oma väljend, kuidas sündmuste sekundiline toimumine ja asitõendite paigale asetumine loovad järgmiste sündmuste jaoks soodsa tekkepinnase ning on tõestatav, et eelnev tingib järgneva. Kahjuks ei meenu, mis sõnaga tegemist oli.
Kes meist elus poleks selliseid asju teinud, mille kohta öeldakse, et kui ma poleks, siis..
Kuid põhjuse ja tagajärje puhul on veel üks komplitseeriv element - südametunnistus.
Vahel on inimestel  hinge mõistmisega äärmiselt keerulised eetilised arusaamad. Inimene tõdeb, et teda mitte ei häiri tegu, vaid see, et ta teoga vahele jäi. Selline suhtumine aga tekitab paratamatult kääre nendes, keda see konkreetne tegu on puudutanud. Et julgetakse midagi korda saata, aga vastutust tagajärgede eest ei võeta. Tundub, et isegi ei üritata mõista, mis on õige, mis on vale. Ning unustatakse ka selline pisikene kõrvalepõige nagu faktiline tuvastatavus. Tulemus, mis on nt sotsiaalselt, poliitiliselt, majanduslikult, füüsiliselt täiesti nähtav.
Kuid kahjuks on ka pealtnäha kõige tühisemad asjad omavahel ikkagi loogilis-põhjuslikkuses seoses.
Teooriatemittekesksena tuleb minulgi tunnistada, et tõekspidamised tehakse selgeks lapsepõlves. Kui pisikesele, ebaküpsele ning alles maailma avastavale inimesele ei tehta selgeks elementaarse tõe reegeleid, siis on midagi korrast ära. Sellel teemal kõnelesin paari päeva jagu aega tagasi oma kaasmagistrantidega, et mis on see õige ja vale.  Et minu õige ja vale arusaam ei pruugi ühtida kellegi teise õige ja vale arusaamaga. Ning nii banaalne kui see ka pole, siis tegelikult peitub baas, alus, tugisambad meile küll kristliku religiooni kaudu selgitatud, kuid siiski kõige tavalisemates asjades - ära valeta, ära varasta, kedagi ei tohi tappa, austa oma naist, vanemaid ja oma lapsi, ära himusta ligimese naist etc.  Muidugi mitte kõik kümme käsku pole tänapäevale rakendatavad, kuid nendes on peidus väga lihtsad eetilised tõekspidamised, kõige lihtsamad kõikidest lihtsatest reeglitest. Ning nendele rajatakse kogu ülejäänud tugisüsteem - õpi ja hari ennast, kasuta olemasolevaid teadmisi edumeelselt, märka enda ümber teisi inimesi, ära tee kellelegi seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära loobi sõnu, ära ründa endast nõrgemaid, võitle ausate relvadega, kaitse loomi ja loodust, jäta endast maha puhas ja turvaline keskkond, hoolitse järletulijate ja teiste pereliikmete eest. Hooli endast ja hoia lähedasi. Ära ehita oma õnne teiste õnnetuse varemetele. Ühesõnaga - ole inimlik (siinkohal inimväärikust austav), ära alanda ega ähvarda kedagi, mõtle loogiliselt, tee kalkuleeritud otsuseid ning julge vastutada, kui oled midagi korda saatnud.
Kahjuks ei ole paljud inimesed sellised. Mitmekesisus on iseenesest rikastav, kuid väga halb on kui kombineeruvad enesekesksed teod kiidukukeliku praalimisega+ebajulgus; enda "saavutusi" hinnatakse kellelegi ärategemise kaudu etc. Astutakse külmavereliselt peale inimesele, kelle kaitsepositsioon on haavatav, kellelegi, kes on hiljuti kogenud midagi halba. Kellega ei olda  nö ceteris paribus olukorras.
Nagu siis, kui ema surmast olid mõned kuud möödas ja mul oli tuline sõnavahetus endise kolleegiga, kes parastas, küll omal moel, aga siiski seisundit, millesse olin sattunud. Hiljem ta muidugi palus vabandust ning me saime jälle mõõduka mõistlikkusega hakkama, kuid okas jäi toonasest ütlemisest hinge. Ning pika vihaga nagu ma olen, kasutasin seda hiljem ära, tookord kolleegi õlavõpatust ja sünget pilku märgates mõistsin, et sõnum läks kohale.
Üldse võin öelda, et minu viimaste aastate põhiline teovahend - sulg - viib sõnumeid kohale. Ning eks siingi ole olemas põhjus ja tagajärg.
 

kolmapäev, 7. mai 2014

Kolme kombinatsioonist

Mõnikord on mõistusel valus, kui kohtan inimesi, kes püüavad oma sulaselgelt vähest adumist/tajumist/lugemisvõimet võõraste tsitaadidega (seejuures täpselt mäletamata, kes nii ütles) "vürtsitada".
Hiljuti sain teada põneva elutõe - inimesed, kes teistest inimestest midagi kõnelevad, olevat väikesed inimesed ja eriti väikesed olla need inimesed, kes lugusid välja mõtlevad. Selle käigus vaatasin oma seinatäit raamaturiiuleid ja pidasin hetkeks mõttepausi - kas kõik need raamatute autorid on väikesed inimesed? Enamik lugusid on ju kirjutistes fiktsioonid (siinkohal - väljamõeldis).
Heidegger ja "Kunstiteose algupära" - see on ju lugu, mis välja mõeldud. 21.sajandilgi  loetud ja käsitletud....
Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra"; "Ecce Homo" - lood, mille mõtles välja väikene inimene? Imelik, aga praegugi veel sagedasti käsitletav....
Neid näiteid võib tuua lõpmatuseni ja veelgi kauem. Ilmselt on erakordselt raske olla mõistusepärane, kui lugemus on väike, silmaring piiratud, huvid ühekülgsed ja lastetuba kui hüaanipojal. Ning siis selle deklaratsiooni kitsa ja siledapinnalise aju omaniku eputav toon sealjuures... Nojah, elus ei anta kõike võrdselt. Nagu selles kunagises pilapalas:
On kolm omadust - parteiline, aus ja tark:
Kui sa oled tark ja parteiline, siis sa pole aus
Kui sa oled parteiline ja aus, siis sa pole tark
Kui sa oled tark ja aus, siis sa pole parteiline.
Muidugi vajab see tekst natuke süüvimist, tõenäoliselt võivad mõned sõnadki tunduda uudsed selles loos. Vahel on ju nii, et eelmiste või üle-eelmiste, isegi üle-üle-eelmiste nullindate mõistmiseks peaks ajaloolist raami tunnetama, kuid see on jällegi küsitav koht. Kas inimene viib ennast ajaloolisesse konteksti? Kas ta teab nendest asjust midagi? Oskab ta informatsiooni otsida, leida, analüüsida ja sünteesida?
Kas inimene üldse teab, mida kontekst tähendab?
Kas inimene teab selliseid adjektiive nagu aus ja tark? Haridust näikse olevat. Selliste mõttevalduste juures ei saa mainimata jätta, et avaldus järgnes ühele tekstile, milles oli ee...eluline info. Aga seda teadis juba vana eestlane, et eks see koer kiunub kõige kõvemini, kes kiviga pihta saab.
 

 

teisipäev, 6. mai 2014

Kumb siis - vabadus versus tung?

Elu on nagu omamoodi energiarõngas, mis ei lase sul mitte kuidagi meelest minna inimestel, kellega kunagi oled kokkupuutes olnud. Paar kuud tagasi põrkasin ülikooli ees kokku kunagise kolleegiga, kes võrdlemisi ahnelt ja närviliselt  e-sigaretti tõmbas. Kui oled aga kellegagi pikalt tööpostidel olnud, siis saad ju aru, et tumedad rõngad silme ümber ja käestlastud soeng tekitavad mitmeid küsimusi. Mida mina siis oma kirjaniku fantaasiast lennutatult ja endise meediku treenitusest ka esitasin. Endine kolleeg ohkas sügavalt ja pihtis mulle, et tema 23-aastane tütar oli kokku kolinud mitu korda lahutatud mehega, kellel eelmisest suhtest lapsed. Oli kolinud mehe majja elama ja nüüd on kõrvuni armunud. Väitis, et on mehe hingesugulane ja eluarmastus. Oli öelnud, et nii võimas tunne peal, et meeled suisa sassis.
Mina kuulasin vaikselt ja kibrutasin omaette kulmu. Seda lühinägelikku hormoonimöllu küll, ma ütlen!!
Küsisin, kui vana mees on, selgus, et saab kohe 40.  Lohutasin teda, ütlesin, et no ikka juhtub ju, kui seotud inimene leiab endale kellegi teise ja selles pole mitte midagi hullu ju.
Kolleeg põrnitses mind pika pilguga ja pahvatas: "Sinu meelest on see normaalne, et vaba neiu sebib kolmanda ringi mehega? Tal on mitu last!!"
Ütlesin, et noh, päris normaalne just pole, aga on ju hullemaidki asju. Endised vangid ja prostituudid ja igasugused metroseksuaalid ja põhupäised kangivenitajad. Kolleeg hakkas nutma, ainus tütar ju, eksole? Ütles, et kuidas sai tema muidu arukas tütar sellise valiku teha.
Minu meelest pole seal ju mingit koledust, kui soliidne härrasmees endale noorema naisterahva võtab. On tuttavaid paare ja pean ütlema, et on väga vahva näha kahte inimest koos. Härrasmehel muidugi lapsi vähem ja juba oma elu peal, vanust rohkem ning esimesest naisest ammugi lahus. Ja tunduvad koos õnnelikud olevat. Igatahes on nii mees kui naine selles paaris oma valikutega rahul ja suhe toimib juba mtimeid aastaid.
Kolleeg aga ütles, et ei, tema meelest on tütar oma elu krussi keeranud. Oma kätega on ennast hukatusse tõuganud. Mina siis ikkagi, et mis siis nii katastroofilist on, kui noor naine pagasiga mehe sai. Pruugitud mehe, täpsustas kolleeg.
Lõpuks selgunud  - tütar osutunud perelõhkujaks. Väitnud, et saanud alguse metsik armumine, seiklused ja üha süvenevad tunded, et enam ei suutvat teineteiseta elada ja tütar imestanud siiralt, miks mees oma pere juurest ära ei tule, kui nood kokku loodud.
Kolleeg õnnetu, ütleb, et tütar ajab seksi ja tunded segamini, ütleb, et ei tea kuidas edasi toimida, sest mehe minevik on igal nädalavahetusel tema tütre olevik ja argipäev. Küsis, et mida sina samasuguses olukorras teeksid, sa arukas naine. Hetkeks süüvisin mõtetesse ja nendesse umbes samasse vanusesse jäänud seiklustele seotud meestega, aga tuleb tunnistada, et need pelgalt seiklusteks jäidki. Edasi ei arenenud ja tänaseks on nendest saanud ainult mälestused ajapeeglil. No teatud reservatsioonidega nendin, ühe looga läks võrdlemisi ..ee. noh nii, et praegused olukorrad oleksid vast olnud teised.
Mida ma ütleksin? Parafraseerides "Forrest Gumpi": "Run, Forrest, run!"
Miks? Vabu mehi on küll ja küll. Pagasiga ei viitsiks ma sellises vanuses jännata ja imestasin noore ja vaba naise valikute üle. Selles vanuses oli kuramaaž kohustuslik eluosa - flirt, kerged armumised, pöörased sekeldused ja olukorrad, kuid seda siiski vabadust käest mitte andes. Minevikuga mehed muutusid igavaks. Milline vaba naine ikka viitsib jännata enda jaoks sisuliselt võõraste lastega, kui samal ajal tahaks tegelt kallima tähelepanu. Kui mehe minevik on tema tütre olevik, siis tähendab see seda, et minevik on pidevalt silmapiiril. Ilmselt on siis mehe lapsed sagedased külalised. Aga mehega värskelt kokkukolinud, tahaks mehega ikka rohkem kahekesi olla...Nautida teineteise lähedust. Ahh, eks ole varemgi olnud tormi ja tungi keermeis imelike valikute tegemist ja hilisemat vaadet, et kas tõesti olin ma nii lähedal enda kaotusele, enda nooruse ja vabaduse maha matmisele?
Kuid ma ei osanudki lõpuks lohutada, ütlesin ainult Kaarel Irdi sõnadega, et elus peab igaüks ise oma püksid täis tegema, siis saab alles aru, mis on õige ja mis vale.
Kolleeg väga ei rahunenud, kuid ohkas siis resigneerunult, et jah, eks tütar täiskasvanu ja peab ise oma elu elama. Mis on ka täiesti õige.
Kahju muidugi, et selliseid asju juhtub. Südamest kahju.
Teisalt üllatab mind, kui vähe muutuvad aegade jooksul suhtedraamad.  Mitmel pool loetud ja nähtud. Aimee Beekmanni romaan  "Loobumisvõimalus" (1985), mis räägib petmistest ja ülelöömisest. Truudusest ja perekriisidest. Väärtustest. Südametunnistusest. Südamest. Inimesest, kellel on haavatud hing. Ja naistest, kes nendest välja tulevad.

 

pühapäev, 4. mai 2014

Toidu-ja trennipildistamise vajalikkus

Vahest teen oma mõtetega kellelegi liiga, aga ma olen alati üllatunud inimestest, kes oma toitusid pildistavad ja  neid siis paari minutiga pärast toidu valmimist kusagile üles riputavad. Ok, kui on kokandusblogi vms - saan aru, aga FB-sse?
Mida see näitab? Et inimene (loe: naine)  oskab süüa teha? Oskab fotokat kasutada? Oskab pilte üle laadida? Kas siis nii põnev ongi elu? Maailmale jagamiseks, et näed vot tegin nii ja tegin naa.
Vaatan neid kontosid ja püüan aimata hinge selle taga. Kes on see veidi igav ja naiivsevõitu inimene, kes oma energia ja toitainete vahenduseks mõeldud toiduesemeid usinalt üles võtab. Ja sellest veel mujal pikalt ja laialt kirjutab.
Teine võimalus on muidugi, et pildistaja on nii kehv kokk, et ta on õnnest krussis, kui midagi õnnestub.
Siis veel mõned sellised persoonid, kes igast oma sammust annavad mingi proge vahendusel märku - olin siin ja olin seal - rattamatkal, kala püüdmas, peikaga piknikul vms. Ühtesid või teisi asju me muidugi jagame maailmaga, aga pidevalt uuendada kontot? Nagu  häda oleks maailmale kuulutada, et näe püüdisn mehe võrku ja nüüd saan regulaarselt..ee.. kohtingutel käia.
Lisaks on mind surmani ära tüüdanud igasugused  tervisliku eluviisiga tegelevad rühmad, asutused, firmad, treeningud etc. Mingi kuri katk oleks inimeste meeli vallanud. Et peab ikka nii vormis olema ja peab ikka selline välja nägema. Et seda ei söö ja toda ei puutu. Need on head ja need on halvad toiduained. Ja samas tuleb tunnistada, et nende tervislike eluviiside "tervitajate" propageerijad küll eiriti tervislikud välja ei näe. Ok, figuur on enam-vähem, aga näonahk õlitav ja ebaklaar, juuksed kuidagi hõredad ja läiketa ja ületreenitud ja väsinud veenidega käed....Silmad tuhmid. Treeningvideosid vaadates  jääb küsimus, kas tegemist on noore naise või puusaliigeshaigega. Mis teema selle nõtkusega on? Liigesed kruviti enne trenni kinni või? Tuima emotsionaalsusega ja igasuguse entusiasmi ja igasuguse naiselikkuseta veiklemine ju.
Ilmselt olen ma siiski osapidi  eelmisest põlvkonnast, et jäävad asjad kummaliseks - miks on vaja oma hommikusööki pildistada? Ja sildistada? Ja postitusi muuta.
Samas on ju elu tavaallüürid siiski ühesugused, liigist oluliselt sõltumata - söö, sigi, teosta ainevahetust.
Osasid asju tuleb teha rangelt tsivilisatsiooni norme järgides - näiteks seda, mis puudutab ee..hooramist. Üks kahest - kas teha nii salaja, et keegi midagi ei tea või teha kõike nii avalikult, et inimestel on ükskõik. 
 
 
 

neljapäev, 1. mai 2014

Jaam kahele


Minu lapsepõlvest lemmikkuu on alanud.  Jahedalt. Petlikult suvesoojade aprillipäevade jooksul sai tehtud mitmeid asju - eelkaitstud magistritöö, lõigatud õunapuud, pea kahenädalaseks veninud vankuma löönud tervisega tuli tegeleda.  
Lisaks mõned uued raamatud loetud (võlutud Ülo Mattheuse "Kumast", eriti ühest sealsest targast ja mitmekülgselt asjalikust vanast naisest, Sigridist).
Hommikukohvi juues mõtlesin aga vaadata midagi sellist, mida vist olen näinud lapsena, kuid mitte midagi ei mäleta. No on mõned sellised asjad, mille kohta öeldakse, et vot see on asi, mida pead olema vaadanud/näinud/lugenud. Muidugi varieerudes vastavalt maitsele ja vanusele ja rahvusele ja riigile.
Nagu näiteks nüüdseks suht mõttetu tunduv, kuid omal ajal laineid löönud "Pulp Fiction", mis mõjus värskendavalt ja lennutas uuesti filmiareenile Travolta, kuid sisuliselt on see ju mittemidagiütlev vägivald. Või omamoodi elamuslik, kuid oma lõpplahenduse tõttu ainult korra vaadatav "Fight Club", millest läks käibele kild: "Kaklusklubis ei räägita ja kaklusklubist ei räägita." Või narruseni tobe "Bridgit Jones"'  -  seda vaatavad vist küll ainult sõna otseses mõttes armuvalus kanad (loe: noored ja kogemusteta naised, kes arvavad, et see ongi elu). Need näited on juhuslikud ning viitavad otseselt sellele, et inimesele on kombeks areneda ja märgata palju paremaid asju.
Ja nüüd siis vaadatud "Jaam kahele", millest ema mitmel korral rääkis.
Huvitava ülesehitusega, ladus ja südamlik lugu. Ja tõepoolest - kõik need punktid olid filmi ühendusjoonteks. Vana isa juurde kiirustav pianist Platon keeldub rongi vahejaama päeval-söökla/õhtul- restoran toidukoha puhvetis söömast suppi ja selle eest ka maksma. Pahased ettekandjad, nende seas kenake Vera nõuab supi eest 1.20. Platon keeldub maksmast ning käivituvad sündmused, mille tulemusena jääb Platon maha rongist,  annab oma passi pandiks, et valvata Vera kallima, vagunisaatja kahe kohvriga smugeldatud  meloneid, peab ööbima jaama ooteruumis, temalt varastatakse rahakott, ta suhtleb spekulantidega ja müüb meloneid turul. Kogu selle jandi käigus muutuvad Vera ja Platon teineteisele üha sümpaatsemaks ja lähedasemaks. Ettekandjana töötav Vera ei oska enda inimlikkust väärtustada, Platoni muusikuhing toob naises selle eheduse, kerguse ja siiruse välja ning nad aimavad, et midagi on nende kahe jaoks veel õhus. Platon, kellel on Moskvas ilmateadustajast naine ning kusagil õppiv tudengist tütar ning lahutatud ja pojaga eksämma-äia juures elav Vera on omammoodi peegeldavad läbilõiked nõukogudeaegsusest ja mõjuvad realistlike, võiks öelda, et mimeetiliste tegelastena - nendega on võimalik suhestuda.
Usutav mood, elu raudteedel ja pikkamööda selguv Platonovi rutt ja ärevus - pimeduses allalaetud teeline, roolis olnud Platoni naine, kuid Platon võtab süü enda peale ning teda ootab ees kohus - tõenäoliselt saab ta miinimumina 3 aastat poolkinnises vanglas. Ilmateadustajannast abikaasa hülgab mehe.
Stseen filmi viimastest kaadritestFilm muide algabki vanglas toimuva õhtuse loendusega, kus Platonov saab teada, et 10-kilomeetri kauguses külas ootab teda õhtul külla tema abikaasa. Muuhulgas palutatkse mehel ära tuua külas pillimeistri käes parandada olev akordion. Vahepeal on suvine tutvus Veraga. Filmi lõppedes kohtuvad Platonov ja Vera ning see on selge märk nende ühtekuuluvusest. Platonov peab hommikuseks loenduseks kella kaheksaks tagasi olema, kuid nad magavad sisse. Külmas talvehommikus vanglasse tagasi joostes - Platonov ees, Vera taga, selgub, et mees ikkagi loendusele ei jõua, neil jääb väga vähe vanglamüüridest puudu. Mees ja naine vajuvad päikesepaistelisele ja jäisele teele ning näivad lootusetud, kuid olukorra päästab akordion  - Vera käsib Platonovil seda mängida. Vangla komandant kuuleb akordionihelisid ja teab seetõttu, et vang pole põgenenud. Mees ja naine istuvad seljad vastastikku kõrgrõhulise päikesega talvisel teel ja mängib hingestatud muusika.  Lugu saab terviklikuks. Inimlikult looliseks.
Platonovit mängis Oleg Basilashvili, kes pea kolmkümmned aastat hiljem tegi "Meistris ja Margaritas" hiilgava etteaste Wolandina. Verat aga kehastas nüüdseks lahkunud Venemaa superstaar Ljudmila Gurtšenko, kes - tuleb tunnistada nägi filmis välja imearmas. Kuigi teda teadvad inimesed viimase adjektiiviga teda eriti ei kirjelda. Aga film on üks neid 'peab olema näinud' loominguid.