Minu blogide loend

teisipäev, 22. aprill 2014

1826 päeva

Tuhat kaheksasada kakskümmend kuus päeva tagasi oli võrdlemisi päikesepaisteline, aga siiski jahedavõitu ilm. Ning selles mõttes on alati väitjatel õigus olnud, kes leiavad, et mingi asja lõppedes, ühe ukse sulgudes avaneb teine uks. Või aken vms.
Igatahes tookordne mälestustesse sööbinud, aga ilmselt mitte kunagi ajatolmuga kattuv päev on meeles sama selgelt, kui hommikune kohvijoomine. Sellesse kuupäeva mahtus nii palju sündmusi, et kui me aeg-ajalt pereringis oleme vestelnud, siis oleks nagu toimunud mitu eraldi päeva. Surma aja kindlaks teinud kiirabiarsti pealiskaudne kõrvalpilk ja  pihku pistetud matusebüroode žurnaalid ja brošüürid; perearsti mitte nõustumine lahanguga, sest kes selle küll kinni maksab; saatekirja kättesaamine ja suund patoloogikumi, kus sealne juhataja kutsus sündmusega ja lahkunuga tegelema minu poegade isa. ID kaardi ära andmine ja  surmatunnistuse saamine. Matusebürood, kus nägime ikka väga imelikku käitumist. Lisaks lakkas perioodiliselt töötamast venna auto. Pankades ja telefonilevi operaatorfimades polnud probleeme, seal sai kiiresti asjad korda.
Kõige hullemad olid matusebürood - mitte mingisugust lähenemist lahkunu omastele, vaid pelk soov müüa maha kõige kallim kirst, hauaplats, auto ja kivi - saateks bürootöötaja nina luristamine, kuna tollel oli nohu. Teises matusebüroos läksid asjad libedamalt, kuid seal pakuti meile sõrmenipsuga pronksurnile kõige kallimat, toona 6000 krooni maksnud, eset. Riided, lilled, muusika, teatamised, peielaud - ohh. Õnnes olime kõik sellel keerulisel hetkel olemas, kuid see päev - see polnud mitte ainult ema kaotamise päev, vaid tõdemine, et meie ühiskond pole suuteline mõistlikult ja leinavale inimesele asjalikult tuge pakkuv olema.
1826 päeva - ja selle aja sees on nii palju muutunud, juhtunud ja toimunud. EMATA.

Kommentaare ei ole: