Mustanahaliste raske ja karm saatus - olla ostetav ja müüdav. Seda loomulikult enne mõistlikke aegu, enne ameeriklaste kodusõda, enne kui negrusid (vabandan, pole minu väljend) hakati võrdsustama heledamat nahatooni inimestega. Filmis on üks tubane orjaturustseen, kus osad mehed ja naised paljad ning orjakaupleja iseloomustab noort mustanahalist naist - sellel on huuled õhukesed, nina peen ja nahavärv heledam, pole nagu enamik paksuhuulelisi eitesid...
Lugu iseenesest selline - Solomon on vaba mees. Tal on vabaduskiri olemas. ta on abielus pereisa. Päris õnnelik teine. Mängib imeliselt viiulit.
Talle tehakse ettepanek liituda 2 nädalaks tsirkusetuuriga reisima. Solomon on õnnelik, teenib pisut raha. Tsirkuseomanikud aga uimastavad Solomoni ja röövivad ta ära st. müüvad ärakaranud orjana maha. Algab sünge ja rõõmutu orjapõli. Kuna tema eneseteadvus on silmnähtavalt kõrge, sotsiaalsed oskused tislerina etc, satub ta otse loomulikult mitmesse halba olukorda nagu piitsutamine (korduvalt, kuna ta ei korja puuvilla 200 naela päevas nagu nõutud), tundideks peaaegu pooduna rippuma jäämine, edasimüümine. Kuni lõpuks satub ta valge mehega, vabahingelise puussepaga kõrvu töid tegema, kes saadab Solomoni nimel (orjana kasutatakse nime Platt) kirja tema kodulinna ning saabub vabastaja, kes viib mehe kaasa. On möödunud 12 aastat, vahepeal on lapsed suureks kasvanud, tütar abiellunud ja saanud väikese poisi, kes on vanaisa järgi Solomoniks nimetatud.
Solomoni loo kaudu avaneb mitu kurba saatust - ema, kes lahutatakse lastest, noor orjatar, kes pakub voodirõõme valgele istanduse härrale ja on omamoodi tema armastuse objektiks, pahandades sellega oma prouat. Ja palju muid tegelasi, kelle 21.sajandi mõtlevale naisele tundub ümbritseva adumine eriti tobe.
Ei saa öelda, et film mind oluliselt oleks mõjutanud. Tean nende ajalugu eeskätt "Tuulest viidud" põhjal" loetu põhjal. Muidugi on oma osa lapsepõlve "Onu Tommi onnikesel" ja praegu loetaval Toni Morrisoni "Armsal" - kõikides on ühiseks nimetajaks kurb ja traagiline saatus.
Samas - lugedes Eesti kirjandust, siis ega seal suurt vahet ju pole. Jõukas valge ja kapitalistlik isand peab ennast kultuurrahvaks (kuigi Ameerikas olid sisserännanud ühteviisi valged ja mustanahalised, reservatsioonidega muidugi - ühed läksid ise, teised viidi kaasa). Aadlik ülitsab ennast ja põline maalane peab kannatama piitsa, rasket tööd, alandust ja ärakasutamist.
sama oli Venemaal, sama oli Hispaanias - vaene inimene versus rikas jõudeelaja.
Aga lugu lõppes iseenesest küsitavalt - Solomoni, kui tegelikult eksitseerinud inimese edasine saatus jäi teadmata. Pärast kohtuprotsesse, mida ta ei võitnud ega kaotanud...
Kurb elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar