Poliitikast relvade abil - st sõjast

Kunagi rääkis mulle üks nüüdseks kadunud vanema generatsiooni esindaja  ühe nalja: "Sõitnud rongikupees hästi riietatud daam. Lugenud lehte. Vastas istunud härra märganud, et daamil on leht tagurpidi ees, kuid daamike lugenud ikka õige hoolega. Härra küsinud: "Mis siis ilmas ka uudist" Tülpinud daam visanud lehe kupeeistmele ja öelnud: "ahh sõda ümberringi."

Vot, praegu heidan mina sama tülpinult käega ja nendin, et ahh, sõda ümberringi - eelmisel nädalal esinesin konverentsil ja rääkisin sõjaainelisest filmist, eile osalesin eksamil ning käsitlesin..... arvake mida? Loomulikult rindekunsti.

Seiklen magistritöö tekstirägus, analüüsin sõjatemaatika avaldumist, vastandan sõda inimesele. Ja nendin, et sama abitu, kui inimene on looduse ees, on ta abitu sõja ees. Võidud vaenlase üle ei tule hinnata - vere, inimkaotuse, hävitatud riikide ja linnade, kodude, materiaalsete väärtusteta.

Soovite II MS kronoloogiat? Vahest huvitab teid Eestis toimunu? Kuidas nägi sõja eripildilisust inimene, kes selle kirja pani või lõuendile joonistas? Tahate teada, kuidas kirjaniku sule kaudu keegi kannatas? Ma võin sellest kõnelda.. ja loodan, et hääl ei murdu.

Kuid selle kurva teema juures on üks asi veel, mis mulle on hakanud meeldima - mulle ei esitata lisaküsimusi. Inimesed vaikivad. Kohmetunult. Üllatunult. Imestunult. Pisut veidralt ja võõristavalt pilke heites. Eilsel eksamil üks üpris sõnajulge ning muidu kõiki ettekandeid ohtralt kritiseerinud eksamineeritav mainis mulle: "Kõik, millel on ajalooliselt objektiivne väärtus, saab vaadelda semiootika või strukturalismi seisukohalt. Lugege neid asju ka". 
Mina naeratasin armsalt vastu: "Ma tean, olen  kursis. Kuid kõike siin elus ei pea ainult teooriatega seletama. Mõnikord piisab ka lihtsalt kirjeldusest. Nagu nüüdki näha on."

Sõjaga on ilmselt nagu surmaga - kõik teavad, et ta oli või on, aga aktiivselt kommenteerida ei soovi. Kui olen oma kirjanikutee algusteose kohta öelnud: "See pole kerge lugemine, see kõneleb surmast," siis märkan teatut ebamugavust. Nihelemist. Heitumist. Üks juhuslik lugeja küsis, et miks see teema puudutab, te olete ise ju nii elus. Sama selle sõjateemaga. Et miks puudutab?

Selleks on palju põhjuseid, kuid domineeriv on üks - tänapäeval olen märganud, et sellele perioodile on kergelt laskunumas selline teatud romantiline vari. Tegeletakse erinevate aspektide konstrueerimise ja analüüsiga. Kuid kuulge inimesed, tahan ma oma uurimusega öleda - siin pole midagi konstrueerida - see toimus, selline asi oli olemas. Inimesed kannatasid. Ja ma olen piisavalt vapper, et need kannatused uuesti päevakorda tuua. Meie ajal on elu raske? Aga üle-eelmise inimpõlve elu - kerge? lihtne?  
Praeguste  kümnendite ohukollete teadvustamine ei luba just mainida, et seda konstrueeritakse - ei see on olemas, see on siin. Nagu oli minevikus. Nende inimeste igapäeva elus osaks. Nii nagu ta kadunud vanavanemate juttudest meenub ja loetust kummitama jääb.