kolmapäev, 5. märts 2014

Mina ja Kibuvits. Mina ja Promet.

Bakaajal, eesti filioloogiat õppides lasin ma sõna otseses mõttes liugu Leida Kibuvitsa lobedal loomel. Vaatasin ainekaarti aukartustäratava siirusega ning nentisin, et ligi 35 AP tuli mul seoses temaga - küll eesti kirjanikku uurides, küll feministliku kirjandust teostades, küll novelle vaadeldes ja nii edasi.
Töögi kaitsesin temateemaliselt "Naiskarakterid Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukus".
Kaitsmine oli omamoodi üritus. Pidi algama toona 18.01.2006 10.00. Kõigidele kaitsjatele olid ammu antud kätte lubavad retsentsioonid,
 oponeeringud ja juhendava viimased soovitused. Toona närveerisin selles külmas jaanuaripäevas kella neljast alates (siis algas kestvalt tänaseni painav unetus). Läksin juba kella üheksaks keeeletmajja, kus kunagises kahte maja ühendavas galeriis ma oma ainsat pattu lunastasin. 
Seirasin juhuslikult kaitsmisruumi aknaid ning auditooriumis 236 nägi püstiseivat kursusekaaslast, kolmest komisjoni ja närvilist tema juhendajat. Kulmud tõusid juuksepiirile ja ma kiirustasin loengusaali ukse taha. Selgus, et kaitsmine oli tunnivõrra ettepoole toodud ja puhtjuhuslikult olin ma kohal. Kutsusin komisjoniesimehe välja ning palusin luba liituda. Küsisin ka pahasena, et kuidas nii, meile saadetud kirjas seisis selgelt 10.00.
Esimees noogutas ja ütles, et eelmisel õhtul olla kogu õppeosakond vallandatud ja keegi ei saatnud uut teadet välja. Sellele vaatamata sai töö kaitstud ja närveerimisest kangete jalgadega oli raske trammitreppidest üleskõndi.
Nüüd on uurimisobjektiks sõda ja inimene Lilli Prometi loomingus. Pealesunnitud eksistentsialistlik suund sai mõni aeg tagasi oma südamelähedasse voolusängi - 44.nda aasta suve ja sügist käsitlev puht-eht sõjakirjandus, kus pea igalt lehelt on võimalik lugeda ja kogeda Prometi enese läbielamist.
Tema ja ta mehe päevikud, mälestused, olemasolev kirjavahetus, mõeldavad artiklid, tehtud intervjuud, lugemine, lugemine, lugemine...
Pähekulunud tekstid, milel süvaanalüüsini pole veel jõudnud.
Raamistan tööd - II MS maailmas ja Eestis (kusjuures Mart Laari ajaloo nägemus erineb suuresti 1977. aasta käsitlusest, kuid mis on tõde - seda ma mainida ei oska), sõjakirjanduse määratlus, Lilli Promet inimesena, tema bibliograafiline genealoogia, teoste tekstivaatlused. Tekste on kaks  - "Tüdrukud taevast", mis vaatab luurajat ning "Pimedad aknad", mis vaatab juuksurit.
Ajaline ühtsus, Lilli Prometi autorlus, kuid kaks äärmiselt erinevat lugu.
Nüüd loen kõigele lisaks Prometi "Aheldatud muusat" ning märkan tema prometiinides midagi sarnast oma sissekannetega - hüplikult kultuurielamuslikest minutitest perenaiselemisele ja inimestele enese ümber. Oma mõtetele ja mälestustele. Nii ma isegi - pole ju sellel virtuaalpäevaraamatul mingeid kindlaid teemasid ja mõõdistatavaid teooriaid - ikka mina. Mina ja pere ja pojad. Loomingust ja õppest siin ja seal.
Promet puutus oma ajal kokku Kibuvitsaga. Kirjanike Liidu kaudu.
Hiljuti intervjueerisin mina Prometi kooliõde Lember-Bogatkinat, tema tundis Lillit, Lilli intervjueeris Minni Nurmet, kes omakorda küsitles Leida Kibuvitsa. Nagu mingi nõiduslik ring, kuidas üks või teine pidevalt minuni naaseb.
Näitekirjanduses sain Karusoo "Misjonärid", mis just Afganistanis osalenutest kõneleb ja jälle on mu kireval minevikul paljastada seiku - kunagine venemaalasest poissõber Sergei, kes ainsa korra oma meeletut iseloomu põhjendas - verisulis poisikesena sõjakoledusi näinud, sunniviisilisest olemisest osa saanud. Ja jälle sõjatemaatika.
Üllatavaid sarnasusi ja jooni, mis ette paiskub, ole ainult varmas neid korjama ja kasutama.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...