Minu blogide loend

teisipäev, 25. märts 2014

Elo Tuglase päevikust

Njahh.. kuidas suhtuda - kirjanduskriitiliselt või eluliselt? Või kuidagi neist kahest sümbioosi moodustades? On see võimalik?
"Elukirja" ilmudes kaasnes raamatule kiidulaulude sadu -nagu sõõm värsket allika vett, huvitatud pilk elule ja kultuurilukku etc.
Jaa, ma möönan, et seal on informatsiooni. Ka minu magistriks vajalikku kraami, nähes uurimisobjekti kuidagi teisalt, aga seal näeb autor padupahaselt teisigi tegelasi. Isemoodi lugemine on kindlasti - kuidas ma nüüd viin olnud inimeste, kunagiste areenikangelaste nimed, näod, loomelood ja eraelud ühte. Mõistan maja lugu paremini. Adun kunagiste kultuurijüngrite heitlusi nendel aegadel, kui minu vanavanemad samal ajal kolhoosidega jändasid, soo peal hundijalavett ajasid, mööda raudteed kõndides kliendile kaupa kätte toimetasid, kodukandi metsavendadega jahmerdasid, heina tegid, normipäevi töötasid. Katuseparandajat tikutulega taga ajasid, elektrita maanurgas petrooliumlambivalgel lehti lugesid.
Põnev oli küll, aga... lisaks sellele kultuuriloolisele pärandile nägin ma veel liskaks midagi. Midagi, mida saab tinglikult nimetada kunagise seltskonnadaami äratõukamisjärgseks kibestumiseks, hüpohondriaks, ebajumala kummardamiseks. Ilmeslt on ikka nii, et kui mees ja naine kaua koos on, siis saavad nad kuidagi ebatavaliselt üheks ning liituvad läbi, aga mulle ei jäänud lugemisest head maiku.
Kui mahategevalt räägib autor majakaaslasest, pilkega vaatab ta neid, kes on võimutsemas (ma mõistan, et aegade nõuded olid tõesti tobeda, ideoloogiline paisutus ülevoolav - aga siin ma tõmban paralleele eestlastele omase käsuliinile allutatuse ja saksa korralikkuse vahel. Pole ju võimalik sedavõrd tihedalt ühele rahvale mitu korda olla  orjatatava osatäitmises ja mitte midagi sellest õppida, kas pole nii?) ja samas, näiliselt, väga näiliselt olla nn positiivse ellusuhtumisega.
Veel üks kummaline seik, mis mulle kui kunagi tervishoidu süüvinud inimesele kuidagi silma jäi - inimesed vananevad erinevalt, seda ma tean, aga ma ei leidnud vananenud kirjahärras eriti neid jooni, mis temas noorena olid. Kas tõesti võib inimene sedasi muutuda, et isegi kõrvakuju pole enam sarnane? Võib-olla....
Üldmuljena on muidugi päevik tõhus lugemine ja fotomaterjal hea ning koostaja on tubli töö ära teinud. Kuid see nuripidine halamine tervise üle ja ilma üle ja olude üle ja "pahade inimeste" kirjeldamine ning see, et mitte keegi ei tohtivat Meistri töid redigeerida....
Ma mõistan muidugi seda tervisele keskendumist - see ongi oluline, aga mõneti jäi mulje, et kõige olulisem asi kõikidest olulistest asjadest üldse. Samas oli meditsiinilistest heietustest omalaadset nostalgiat minule, kes ma nendest arstidest kõikidest koma ja teist kuulnud olin. Schotter, Mardna, Sõrmus - kõik kuidagi legendaarsed ja kõneldud inimesed. Kunagise teise suurkuju Seppo üks õpilastest rääkis nendest.
Samas - kas peaksin oma töösse panema juurde leitud  päevikutõed?
Mäletan oma psühholoogiaõpingutest, et tegelikult pole miski subjektiivseim, kui tagantjärele loetava päeviku üle lugemine - me ei mäleta, et me nii mõtlesime, me pelgalt arvame, et me nii mõtlesime.

Kommentaare ei ole: