Minu blogide loend

reede, 28. märts 2014

Võimule allutatud elukeermete värvigammad

Mõned asjad edenevad. Nt magistritöö, ilm, ülikooliga loodetav ühele poole saamine.
Mõned asjad ei edene. Nt oma poja pangakonto kasutamine. Selgub, et lapsevanemaks olemine pole piisav põhjus arve aktiivseks kasutamiseks. Tuleb omada lapsepoolset volitust. Sest pangapoliitika näeb nii ette.
Akna taga toimub pidev mürgeldus. Kaevatakse maa-aluseid elektrikaableid. Kolm nädalat on liiklus olnud häiritud, aknaid avada ei saa, kõnniteed koristada ei saa. Liikluskorraldajate eredad vestid kõnnivad ja viiplevad värvas. Väravast sissegi ei saa korralikult. Autod sõidavad vastavalt märguannetele ühes suunas, sest üks sõidurada on kitsendatud. Nädalavahetuseti sama teema. Möödunud laupäeval ma palusin töölisis, et nad alsutaksid vähemalt pühapäeval oma tegemistega kella kümnest. Tuldi vastu ja mõisteti elanike muret. Ühel päeval oli veeavarii. Vesi ära. Pesu pesta ei saa. Süüa teha ei saa - no elu paratamatus, kui ootamatused ennast õuele lükkavad.
Saatsin ühele kirjanduslikule ajakirjale novelli - sellise hingest ja südamest kirjutatud loo kõige naisemaks olevast tegemisest. Kirjandustoimetajad leidisid asja sellise olevat: "Erakordse tähelepanuvõime ja avalusega kirjutatud jutt./---/See oli huvitav lugemine, nagu öeldakse -- jutt ühe hingega läbimiseks, käest panemata./---/Nii tõsise elumuutuse keskmes viibides, nagu seda kogeb Teie jutu peategelane, kõik muu maailm ja sidemed sellega taanduvadki kõrvalisteks. /---/ Sisendus Teie jutust on mitte niivõrd kirjanduse valda kuuluv kui just apellatsioon naiste vahelisele mõistmisele ja osadusele, millele ainult naistel ongi juurdepääs. Selles on Teie jutt vaieldamatult tugev."
Pika põhjendusega viisakas äraütlemine. No aga nendepoolne valmisolek minu kirjutatut lugeda - see neil siiski säilis.
Üks inimene sai hiljuti tõsise diagnoosi, SM. Nüüd vajab minult veidi konsultatsiooni - elukvaliteedi muutmise osas.
Vanatädiga kõnelesin pikalt-pikalt. Sellest sõjaaegsest Tartust. Panin asju illustratsiooniks paberile. Teatas muuhulgas, et tema poeg suri möödunud aastal vähki. Samal ajal, kui mina "Estonias" oma teist diplomit sain, toimus tema elus suur tragöödia.. Oehh, kui polegi enam poega...
Surm võtab, pank ei anna, toimetus lükkab tagasi, masinad ikka mürisevad. Naabrikoer haugub hullunult.

teisipäev, 25. märts 2014

Elo Tuglase päevikust

Njahh.. kuidas suhtuda - kirjanduskriitiliselt või eluliselt? Või kuidagi neist kahest sümbioosi moodustades? On see võimalik?
"Elukirja" ilmudes kaasnes raamatule kiidulaulude sadu -nagu sõõm värsket allika vett, huvitatud pilk elule ja kultuurilukku etc.
Jaa, ma möönan, et seal on informatsiooni. Ka minu magistriks vajalikku kraami, nähes uurimisobjekti kuidagi teisalt, aga seal näeb autor padupahaselt teisigi tegelasi. Isemoodi lugemine on kindlasti - kuidas ma nüüd viin olnud inimeste, kunagiste areenikangelaste nimed, näod, loomelood ja eraelud ühte. Mõistan maja lugu paremini. Adun kunagiste kultuurijüngrite heitlusi nendel aegadel, kui minu vanavanemad samal ajal kolhoosidega jändasid, soo peal hundijalavett ajasid, mööda raudteed kõndides kliendile kaupa kätte toimetasid, kodukandi metsavendadega jahmerdasid, heina tegid, normipäevi töötasid. Katuseparandajat tikutulega taga ajasid, elektrita maanurgas petrooliumlambivalgel lehti lugesid.
Põnev oli küll, aga... lisaks sellele kultuuriloolisele pärandile nägin ma veel liskaks midagi. Midagi, mida saab tinglikult nimetada kunagise seltskonnadaami äratõukamisjärgseks kibestumiseks, hüpohondriaks, ebajumala kummardamiseks. Ilmeslt on ikka nii, et kui mees ja naine kaua koos on, siis saavad nad kuidagi ebatavaliselt üheks ning liituvad läbi, aga mulle ei jäänud lugemisest head maiku.
Kui mahategevalt räägib autor majakaaslasest, pilkega vaatab ta neid, kes on võimutsemas (ma mõistan, et aegade nõuded olid tõesti tobeda, ideoloogiline paisutus ülevoolav - aga siin ma tõmban paralleele eestlastele omase käsuliinile allutatuse ja saksa korralikkuse vahel. Pole ju võimalik sedavõrd tihedalt ühele rahvale mitu korda olla  orjatatava osatäitmises ja mitte midagi sellest õppida, kas pole nii?) ja samas, näiliselt, väga näiliselt olla nn positiivse ellusuhtumisega.
Veel üks kummaline seik, mis mulle kui kunagi tervishoidu süüvinud inimesele kuidagi silma jäi - inimesed vananevad erinevalt, seda ma tean, aga ma ei leidnud vananenud kirjahärras eriti neid jooni, mis temas noorena olid. Kas tõesti võib inimene sedasi muutuda, et isegi kõrvakuju pole enam sarnane? Võib-olla....
Üldmuljena on muidugi päevik tõhus lugemine ja fotomaterjal hea ning koostaja on tubli töö ära teinud. Kuid see nuripidine halamine tervise üle ja ilma üle ja olude üle ja "pahade inimeste" kirjeldamine ning see, et mitte keegi ei tohtivat Meistri töid redigeerida....
Ma mõistan muidugi seda tervisele keskendumist - see ongi oluline, aga mõneti jäi mulje, et kõige olulisem asi kõikidest olulistest asjadest üldse. Samas oli meditsiinilistest heietustest omalaadset nostalgiat minule, kes ma nendest arstidest kõikidest koma ja teist kuulnud olin. Schotter, Mardna, Sõrmus - kõik kuidagi legendaarsed ja kõneldud inimesed. Kunagise teise suurkuju Seppo üks õpilastest rääkis nendest.
Samas - kas peaksin oma töösse panema juurde leitud  päevikutõed?
Mäletan oma psühholoogiaõpingutest, et tegelikult pole miski subjektiivseim, kui tagantjärele loetava päeviku üle lugemine - me ei mäleta, et me nii mõtlesime, me pelgalt arvame, et me nii mõtlesime.

reede, 21. märts 2014

Poliitikast relvade abil - st sõjast

Kunagi rääkis mulle üks nüüdseks kadunud vanema generatsiooni esindaja  ühe nalja: "Sõitnud rongikupees hästi riietatud daam. Lugenud lehte. Vastas istunud härra märganud, et daamil on leht tagurpidi ees, kuid daamike lugenud ikka õige hoolega. Härra küsinud: "Mis siis ilmas ka uudist" Tülpinud daam visanud lehe kupeeistmele ja öelnud: "ahh sõda ümberringi."
Vot, praegu heidan mina sama tülpinult käega ja nendin, et ahh, sõda ümberringi - eelmisel nädalal esinesin konverentsil ja rääkisin sõjaainelisest filmist, eile osalesin eksamil ning käsitlesin..... arvake mida? Loomulikult rindekunsti.
Seiklen magistritöö tekstirägus, analüüsin sõjatemaatika avaldumist, vastandan sõda inimesele. Ja nendin, et sama abitu, kui inimene on looduse ees, on ta abitu sõja ees. Võidud vaenlase üle ei tule hinnata - vere, inimkaotuse, hävitatud riikide ja linnade, kodude, materiaalsete väärtusteta.
Soovite II MS kronoloogiat? Vahest huvitab teid Eestis toimunu? Kuidas nägi sõja eripildilisust inimene, kes selle kirja pani või lõuendile joonistas? Tahate teada, kuidas kirjaniku sule kaudu keegi kannatas? Ma võin sellest kõnelda.. ja loodan, et hääl ei murdu.
Kuid selle kurva teema juures on üks asi veel, mis mulle on hakanud meeldima - mulle ei esitata lisaküsimusi. Inimesed vaikivad. Kohmetunult. Üllatunult. Imestunult. Pisut veidralt ja võõristavalt pilke heites. Eilsel eksamil üks üpris sõnajulge ning muidu kõiki ettekandeid ohtralt kritiseerinud eksamineeritav mainis mulle: "Kõik, millel on ajalooliselt objektiivne väärtus, saab vaadelda semiootika või strukturalismi seisukohalt. Lugege neid asju ka". 
Mina naeratasin armsalt vastu: "Ma tean, olen  kursis. Kuid kõike siin elus ei pea ainult teooriatega seletama. Mõnikord piisab ka lihtsalt kirjeldusest. Nagu nüüdki näha on."
Sõjaga on ilmselt nagu surmaga - kõik teavad, et ta oli või on, aga aktiivselt kommenteerida ei soovi. Kui olen oma kirjanikutee algusteose kohta öelnud: "See pole kerge lugemine, see kõneleb surmast," siis märkan teatut ebamugavust. Nihelemist. Heitumist. Üks juhuslik lugeja küsis, et miks see teema puudutab, te olete ise ju nii elus. Sama selle sõjateemaga. Et miks puudutab?
Selleks on palju põhjuseid, kuid domineeriv on üks - tänapäeval olen märganud, et sellele perioodile on kergelt laskunumas selline teatud romantiline vari. Tegeletakse erinevate aspektide konstrueerimise ja analüüsiga. Kuid kuulge inimesed, tahan ma oma uurimusega öleda - siin pole midagi konstrueerida - see toimus, selline asi oli olemas. Inimesed kannatasid. Ja ma olen piisavalt vapper, et need kannatused uuesti päevakorda tuua. Meie ajal on elu raske? Aga üle-eelmise inimpõlve elu - kerge? lihtne?  Praeguste  kümnendite ohukollete teadvustamine ei luba just mainida, et seda konstrueeritakse - ei see on olemas, see on siin. Nagu oli minevikus. Nende inimeste igapäeva elus osaks. Nii nagu ta kadunud vanavanemate juttudest meenub ja loetust kummitama jääb.

kolmapäev, 5. märts 2014

Mina ja Kibuvits. Mina ja Promet.

Bakaajal, eesti filioloogiat õppides lasin ma sõna otseses mõttes liugu Leida Kibuvitsa lobedal loomel. Vaatasin ainekaarti aukartustäratava siirusega ning nentisin, et ligi 35 AP tuli mul seoses temaga - küll eesti kirjanikku uurides, küll feministliku kirjandust teostades, küll novelle vaadeldes ja nii edasi.
Töögi kaitsesin temateemaliselt "Naiskarakterid Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukus".
Kaitsmine oli omamoodi üritus. Pidi algama toona 18.01.2006 10.00. Kõigidele kaitsjatele olid ammu antud kätte lubavad retsentsioonid, oponeeringud ja juhendava viimased soovitused. Toona närveerisin selles külmas jaanuaripäevas kella neljast alates (siis algaski mul pikalt paiananud unetus, milelst tõsiküll nüüdistundideks olen ma vabanenud). Läksin juba kella üheksaks keeeletmajja, kus kunagises kahte maja ühendavas galeriis ma oma ainsat pattu lunastasin. Seirasin juhuslikult kaitsmisruumi aknaid ning auditooriumis 236 nägi püstiseivat kursusekaaslast, kolmest komisjoni ja närvilist tema juhendajat. Kulmud tõusid juuksepiirile ja ma kiirustasin loengusaali ukse taha. Selgus, et kaitsmine oli tunnivõrra ettepoole toodud ja puhtjuhuslikult olin ma kohal. Kutsusin komisjoniesimehe välja ning palusin luba liituda. Küsisin ka pahasena, et kuidas nii, meile saadetud kirjas seisis selgelt 10.00.
Esimees noogutas ja ütles, et eelmisel õhtul olla kogu õppeosakond vallandatud ja keegi ei saatnud uut teadet välja. Sellele vaatamata sai töö kaitstud ja närveerimisets kangete jalgadega oli raske trammitreppidest üleskõndi.
Nüüd on uurimisobjektiks sõda ja inimene Lilli Prometi loomingus. Pealesunnitud eksistentsialistlik suund sai mõni aeg tagasi oma südamelähedasse voolusängi - 44.nda aasta suve ja sügist käsitlev puht-eht sõjakirjandus, kus pea igalt lehelt on võimalik lugeda ja kogeda Prometi enese läbielamist.
Tema ja ta mehe päevikud, mälestused, olemasolev kirjavahetus, mõeldavad artiklid, tehtud intervjuud, lugemine, lugemine, lugemine...
Pähekulunud tekstid, milel süvaanalüüsini pole veel jõudnud.
Raamistan tööd - II MS maailmas ja Eestis (kusjuures Mart Laari ajaloo nägemus erineb suuresti 1977. aasta käsitlusest, kuid mis on tõde - seda ma mainida ei oska), sõjakirjanduse määratlus, LIlli Promet inimesena, tema bibliograafiline genealoogia, teoste tekstivaatlused. Tekste on kaks _"Tüdrukud taevast", mis vaatab luurajat ning "Pimedad aknad", mis vaatab juuksurit.
Ajaline ühtsus, Lilli Prometi autorlus, kuid kaks äärmiselt erinevat lugu.
Nüüd loen kõigele lisaks Prometi "Aheldatud muusat" ning märkan tema prometiinides midagi sarnast oma sissekannetega - hüplikult kultuurielamuslikest minutitest perenaiselemisele ja inimestele enese ümber. Oma mõtetele ja mälestustele. Nii ma isegi - pole ju sellel virtuaalpäevaraamatul mingeid kindlaid teemasid ja mõõdistatavaid teooriaid - ikka mina. Mina ja pere ja pojad. Loomingust ja õppest siin ja seal.
Promet puutus oma ajal kokku Kibuvitsaga. Kirjanike Liidu kaudu.
Hiljuti intervjueerisin mina Prometi kooliõde Lember-Bogatkinat, tema tundis Lillit, Lilli intervjueeris Minni Nurmet, kes omakorda küsitles Leida Kibuvitsa. Nagu mingi nõiduslik ring, kuidas üks või teine pidevalt minuni naaseb.
Näitekirjanduses sain Karusoo "Misjonärid", mis just Afganistanis osalenutest kõneleb ja jälle on mu kireval minevikul paljastada seiku - kunagine venemaalasest poissõber Sergei, kes ainsa korra oma meeletut iseloomu põhjendas - verisulis poisikesena sõjakoledusi näinud, sunniviisilisest olemisest osa saanud. Ja jälle sõjatemaatika.
Üllatavaid sarnasusi ja jooni, mis ette paiskub, ole ainult varmas neid korjama ja kasutama.

laupäev, 1. märts 2014

Kätlema kärmelt kohal kevadkuuga

Niisiis koidab päike varasemalt ning märts on värava taga.
Vaatab nõudlike silmadega koltunud muru, mis tõenäoliselt kohe-kohe tahab omamoodi kammi ja palsamit saada, kevadtööde tung mühiseb võimsa lainena tuppa.
Eelmisel aastal olime perega kõvade miinustega Viljandit avastamas, nüüd aga hoopiskion napp talv möödunud. Kaks või kolm korda saigi lund roogitud.
Kuid mine sa veel tea - mäletan vähemalt kahte aprillituisku.
Kuid selle kiire 28 päeva jooksul, mis möödudnud sissekandest on kulgenud, on tulnud mitmeid huvitavaid aspekte.
Esiteks muutus juhendaja soovitusel töö teema uuesti ja tagasi südamelähedaseks sõjaaineliseks uurimuseks. Ei pea enam selle eksistentsalistliku joonega jändama.
See muudatus aga tähendas seda, et jäin oma tööplaanis graafikust maha ning pidin ümber vaatama kõik senised kirjapandud tekstid. Sukeldusin (ja see pole üldse mingi metafoor, vaid sõna otseses mõttes sukeldusin) raamatute vahele, ajakirjade vahele, ajalehtede vahele ning alustasin kirjandusdetektiivi tööd.
Olen intervjueerinud oma uurimisobjektiga seotud isikuid, viibinud tunde raamatukogudes - kus mind konsultandid ja turvamehed lahkelt teretavad ja kauneid nädalalõppe soovivad, sest ma olen neile juba vägagi tuttav.
Reorganiseerisin mõned riiulid ümber, et mahuks ära see laenutatud ja muus osas juurdesoetatud raamatute hulk.
Lisaks on tekkinud veel üks põnev nüanss - majapidamistöödes on tulnud kergendust - pojad kasvavad. Ja ka seda mitte kuidagi ülekantult mõeldes, vaid sõna otseses mõttes - põlvepikkusest, siis puusa- ja lõpuks keskkoha pikkustest meestest on kuidagi märkamatult rinnakõrgused mehed saanud.
Fookused paika, eesmärgid terendama. Tööle.