Minu blogide loend

laupäev, 1. veebruar 2014

"Pilveatlase" doomino ja teretus veebruarile

Aasta esimene kuu möödus kui kali kerisele ning saabunud on 28-päevane periood, mida ma märgin enda jaoks sellega, et tuleb esitada deklaratsioon ja on aastapäeva üritused.
Hoogustan tihedas magistrantuuri viimasel semestril töö kirjutamist, mille teemavaliku kohta Tõnis Kask kostis: "Mõtlete seda ikka tõsiselt või? Kuidas te sellise asja peale tulite?"
Sügissess sai enamvähem edukalt selja taha, pesumasin läks katki, triikmasin plahvatas, Elioniga oli probleeme, külm kraapas põski, lumi kogunes hoovile.
Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida, hoopis ühest päris huvitavast filmikogemusest, mille vaatamine oli seotud ühe sellesessise ainega, mis kätkeb endas põhiliselt teisikumotiivi. See on laia hõlmeulatusega kirjandusmotiiv. Üks selle tahkusid on hingede rändamine või uuesti sünd.
Loengust jäi meelde õppejõu küsimus filmist "Pilveatlas". Olin kuulnud mainitavat, kuid mind eksitas filmi reklaamplakat, arvasin selle mingil põhjusel  midagi LOTR ja Potteri hübriidiks olevat.
Film ise koosneb proloogist ja epiloogist, kus alustatakse ja lõpetatakse lugu, mida räägib postapokalüptilises, pärast LANGEMIST, maailmas üks mees nimega Zachary ning kuuest omavaheliselt haakuvatest paladest, milles on tegelased, kellel on  kummalise kujuga sünnimärk. Tegelaste sood vahelduvad, kuid kui täpsemalt nende vanuseid jälgida, siis selles mõttes on nad ilmselt kõik üheealised - noored, tulised, hakkajad, täis tahet midagi ära teha ning riskivad millegagi.
1849.aasta loos kirjutab asumaadest San Fransiscosse laevaga suunduv, oma arsti poolt mürgitatud noor ja abielus advokaat Adam päevikut, mida loeb 1936. aastal Inglismaal maamõisas elava tujuka helilooja assistendina tööleasunud biseksuaalne Robert, kes oma elamustest kirjutab meesterahvast kallimale noorele Rufusele. Robert loob äärmiselt köitva muusikapala "Pilveatlase sekstett".
1973. aastal on  San Fransisco noor ja uljas ajakirjanik Luisa seotud vana Rufusega, saab temalt Rufuse ja Roberti vahelised kirjad, kuuleb plaadipoes "Pilveatlase sexstetti", satub igasugustesse ebameeldivustesse seoses ühe tuumaenergiat tootva ettevõttega ning otsustab oma kogemusest kirjutada raamatu.
2012.aasta loos satub 65-aastane kirjastaja Timothy võlasissenõudjate survel ja vennapoolse laenuta Inglismaal kunagisest maamõisast ümberehitatud vanadekodusse, kust puudub võimalus välismaailmaga ühendust võtta. Timothyl õnnestub siiski põgeneda ning tuginedes Luisa raamatule, kirjutab stsenaariumi, millest vändatakse film.
2144. aasta Soulis, automatiseeritud/mehhaniseeritud/kloonitud maailmas, asub mässma ühe toiduketi ettekandja Sonmi. Muuhulgas vaatab ta kunagi vändatud filmi, mis baseerub Timothy käsikirjal. Sonmist saab enselegi ootamatult inimkonna märter, ikoon ja nagu hiljem selgub, ka jumalus.
Kuues lugu aga on aeg pärast  LANGEMIST, kus inimkond on laialipaisatud maavälistele kolooniatele, sest Maal valitseb julmade kannibalide klann. Maapealse koloonia liige Zachary ja maavälise koloonia liikmel Meronymil, kelle hõim kasutab ainsana moodsat tehnoloogiat, õnnestub kannibalidest jagu saada. Selle seikluse käigus selgub, et LANGEMISE järgses ühsiskonans kummardatakse Sonmit.
Selles kummalises ajaplaanide lõikumises ja ühtimises on üks põnev aspekt - ühed ja samad näitlejad mängivad mitmeid erinevaid osi, olles ühes loos kõrvaltegelaseks ning teises loos peategelaseks.
Kummalise kujuga sünnimärk rändab läbi aja tegelastel  siia ja sinna, kuid ilmselgelt  on üks viide nn uuestisündivale hingele, sest neid sünnimärgi omanikke ühendab lisaks piirsituatsiooni sattumisele (Adamit mõrgitab arst, kuna tollel on raha ning ta sõbruneb piinatud orja Autuaga ning lõpuks naaseb asumaadesse orjust kaotama; Robert teeb enesetapu; Luisa pääseb mitmel korral napilt eluga; Timothy on tunnistajaks maffiakangelsasest kirjaniku julmusele, kohtub oma noorepõlvearmastusega ning kirjutab suurepärase stsenaariumi, Sonmi osutub ülivapraks eestkõnelejaks ning Zachary, kes alguses on Vanajüri mõju all ning osutub päris julgeks meheks) veel mingi seletamatu viide sellele, kuidas üks väike tilk ookeanis, üks inimene paljude seast mõjutab oma tegudega minevikku, olevikku ja tulevikku.
Pisut keeruline jälgida, kuid põimlõimunud lugu pakkus pinget ning ütles, et tõepoolest, on näitlejad, kes on igakülgselt väärt saadud tunnustusi.

Kommentaare ei ole: