Igal majal, kus on püsielanikud, eksitseerib postkast. Sinna topitakse reklaame, lehti, teatiseid, tegelikke kirju (mida saab väga harva), postkaarte, valimislubadusi ning veel mingeid sedeleid, mille sisu ma tegelikkuses ei uuri.
Kaks viimast nullindat aga on ulatanud inimestele lisaks olemasolevale paberpostile ka selle virtuaalse kirja võimaluse ning sisuliselt ei erine see sugugi pärispostist - enam-vähema sama.
Lisaks veel arved, listide informatsioon ning... siiralt üllatamapanevad sõnumid ja teadasaamised inimes(t)elt, kes kunagi on olnud kardinaalselt olulised, kuid nüüd muutunud mustaks täpikeseks mälupeeglil.
Lugu iseenesest lihtne - esimesel jaanuaril muutuvad alati mingid asjad - töökohad, kokkulepped, lubadused, seadused, määrused, rongiliiklus etc.
Osade seadusmuudatustega teisenevad ka teatud senikehtitnud rahalised väärtused. Keda need otseselt puudutavad, on paremini kursis kui need, kes sellega kokku ei puutu.
Paremini informeeritute kohustuste hulka kuuluvad väheminformeeritute teabeküllastamine.
Ning väheminformeeritute reageeringud pole üldse olnud sellised, kui oodata võinuks.
Järgnenud diplomaatiliste nootide vahetamine tõi ilmsiks olematuid fakte - mõned inimesed olevat sappipritsivad vanatüdrukutest üksikemad, kes võrdsustuvad narkaritega, kes teevad lapsi selle õnnetu 19-eurise toetuse tõttu. Need samad sappipritsivad üksikemad olevat oodanud enda juurde tagasi roomamist. Kui tõik kinnitust ei leidnud, selgusid mõistete "mingi kohusetunne", iseseisvus etc retseptsiooniteooria seisukohalt vägagi põnevad tõlgendused.
Mul hakkas hale. Väga, väga hale. See tunne, kui nägin tänaval kerjavat asotsiaali, kes just nüüdsama prügikasti visatud pooliku hamburgeri ära sõi. Meie silmad ristusid põgusaks hetkeks ning ma nägin seal hirmu, ahastuse, lootusetuse morfeeme ja lekseeme. Samalaadne poeetiline ahastus torkas nendest nullindate kirjakastivõimalustest teravalt kõrva.
Kunagi küsisin endalt - mida teha tarbetuks muutunud armastusega? Nüüd saan vastata - mitte midagi pole vaja teha, sest kõik kulub aegamööda maha. See kestab pikalt, see on närvesööv, see võtab aega, energiat, pisaraid, kehakaalu jo-jotamisi, kuid see läheb mööda.
Lihtsalt ühel päeval märkad, et kunagiste nimede ja adressite nägemine ei jõnksuta meeli, ei pane näppe värisema, ei põrista rinnakus südant. Alles on uskumatuna näiv ükskõiksus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar