kolmapäev, 31. detsember 2014

Üle 31 miljoni elatud sekundi katkematu perioodi põim - 2014 tiksub viimaseid tunde

Nii ta on.
Aeg asuda kokkuvõtet tegema. Niisiis:
*jaanuar - magistrantuuri sügissemestri eksamisessioon. Teraapia
*veebruar - magistriõppe kevadsessiooni algus, tõdemus, et töö suunda tuleb muuta, intervjuu Valli Lember-Bogatkinaga
*märts - väga hoogne magistritöö kirjutamine, ühes aines terve päeva kestnud eksam; esinemine emakeelepäevale pühendatud konverentsil
*aprill - magistritöö eelkaitsmine, närvesööv talumine tee-ehitustest
*mai - magistritöö esitamine, poegadele tervisetunni andmine, poegade poolõdedega kohtumine, tööintervjuudele minek; päev Koplis, artikli kirjutamine; eksamite tegemine; kaitsekõneks valmistumine; retsentsiooni saamine
*juuni - magistritöö kaitsmine; tööintervjuud; magistrantuuri lõpetamine; jaanid isa juures koos L perega; Hiiumaa reis; tööpakkumise vastu võtmine; omanäoline..eee... suhteasjandus tantrateemadel; jahedus, jahedus, jahedus
*juuli - sünnipäev, laulupidu, tutvumine Tallinna vaatamisväärsustega, mitmed näitused, väga palju merd ja randa; suvepäevad Võrtsjärvel; merepäevad Tallinnas, palavus, palavus, palavus
*august - artikli ilmumine; uue raamatulepingu saamine, biograafilise artikli kirjutamine; poegade sünnipäev; alustamine uues töökohas
*september - uus algus õpetajana; spordipäev; kooliellu sisseelamine; arhiivides töötamine; heki istutamine
*oktoober - esimene täispalk üle aasta; töö arhiivides; sügisene koolivaheaeg; boilerivahetus, teatrietendused, muuseumid ja näitused; arenguvestlus koolis.
*november - pereliikmete sünnipäevad; esimese trimestri lõpp; L juures soolaleival.
*detsember - raamatukäsikirja üle andmine; biograafilise artikli ilmumine, jõulupöörasus istumiste, pidude, kontsertide, etenduste näol.
Torkas eneselegi silma, et palju keerles esimesel poolaastal MA ümber, kuid midagi pole teha, see oli üks neid, mis tuli ära teha.
Ja saigi üle rehitsetud. Närvesöövate ja ülendavate hetkedega võidu lainetades möödunud ja muutusi külvanud aasta, mille kohe-kohe lukku keerame ja kunagi ainult tagasivaateliselt mõtteisse võtame. Üle 31 miljoni sekundi elatud ja kogetud. Jälle....

teisipäev, 30. detsember 2014

Kuhu kõik on jäänud?

Eelistan alati tegusid sõnadele. Suure ja särava, mentaalselt vaimuka ja näiliselt kõneka teksti vahendamine on kahtlemata vahva tegevus, kuid prkatikuna tahan ma ka suurte ja vaimukate sõnamullide taga/ees/kõrval/vahetus läheduses  midagi teha. Ilmekaid kirjalikke ja suulisi teksti..eee prügisid on vahva lendu lasta nt kultuuriloolise tegevuse, hoidmise, kaitsmise ja säilitamise egiidi all.
Tegelikkus aga on sootumaks teine. Millest aga selline blogi sissekanne?

Oleme kõik ju kuulnud räägitavat, et vot see õppejõud ja see tegelane tegi minust selle ja tolle, vot too oli ikka väärt inimene, kes mitte ei lahmanud sõnadega huupi, vaid oli täpse käega snaiper, kes tulistas otse ja väärikalt. Osasid tegelasi, kes taolisi väljendeid on kasutanud, võiksid tinglikult koonduda ühise õppeasutuse ja nüüdseks jäädavalt mälestusteks vermitud õppetooli lähedusse. Ja ikka sellisest kultuuriloolisest kontekstist, kuid... kui kultuuriloolisesse mällu ka midagi tegelikku juurde teha, siis tegijaid pole kusagil. Et nii üldjoontes mälestada ja mäletada, selleks on ühe võimalusena kalmistu kui selline. Nt Kuperjanovi haud, millel käimine veel 80.ndatel oli tegelikult rangelt keelatud ja hoolega valvatud tegevus, sest mine tea, mis mõtteid võib kunagine sõjapealik ka hauatagusest ajast kalmulekogunejatele pähe panna. Toomas Liiviga õnneks seda häda pole. Käi ja kogune, süüta küünlaid ja loe luuletusi palju kulub, ainult et... lugejaid polnud. Pikale eelteatamisele vaatamata ei tulnud mitte kedagi.
Kalmul oli lisaks minu küünlale veel vaid üks. Kuid vaatamata sellele tutvustasin oma järeltulijatele enda ja Toomas Liivi seoseid, rääkisin tema olulisusest Eesti kirjandusloos ning pidasin mõttes maha ühe sisutiheda kõneluse.
Meenutamaks teda seminaridest, kus ta saksakeeli lasi meil analüüsida teada-tuntud lugu: "Sag mir wo die Blumen sind?", siis nüüd ka pealkirja analoog või parafraseering: "Kuhu kõik suured sõnaseadjad jäid?"
Hüva, elavaid tuleb lahkunutele eelistada, kuid siiski, see pool tunnikest oleks võinud ju leida ja mäletada? Mälestada. Nojah. Mina igatahes olin kohal. ja olen ka järgmisel aastal ja ülejärgmiselgi. Vaatamata kõigele. Ja mäletan edasigi.
Püüan hoida kirjandusteadlaste lippu nii kõrgel, kui seda ma suudan, sest tänu Toomas Liivile (vaatamata Sinu hoiatusele mitte võtta "Pimedaid aknaid" oma MA uurimisobjektiks, sest: " Oi, Sirly, te astute kaunis libedale ja õhukesele jääle, ma ei tahaks, et teid hakataks kuidagi vääriti tõlgendama!!", tegin ma seda siiski) sai minust fill ja teadlane. Analüüsiv ja täiesti teisiti mõtlev olend, kui ma seda 14 aastat tagasi, 10 aastat tagasi ja veel viis aastat tagasi olin.

laupäev, 27. detsember 2014

Oma kandamit sülest nii lihtsalt ei poetata


Kunagi räägiti raadios mingit lugu, kus mitme lapsega lesknaine läinud jumala juurde paluma, et ta ei jaksa enam seda risti kanda, mis talle antud on - mees surnud, lapsed väikesed, jõudu ei olel, et maad künda ja vilja koristada. Jumal öelnud, et mine võta siis endale uus rist. Naine valinud endale uue risti, kuid see olnud hirmus raske ja ta ei suutnud seda liigutadagi. Valinud siis järgmise, kuid seegi olnud hirmus raske. Kolmanda ja neljanda ristiga kordunud sama lugu. Viimaks märganud ta aianurgas ühte teistest palju väiksemat risti ning katsunud seda. Rist tundus kerge ning naine olnud väga õnnelik, et saab endale nüüd kergema kandami. Jumal aga lausunud, et naine võtnud endale kanda selle sama vana risti, mille naine liiga raskeks tunnistanud.
Sõnaga-loo moraal seisnes selles, et iga inimene jaksab kanda täpselt nii palju keerukusi, kui talle ette nähtud on ning viriseda ei maksa.
Üldjoontes on elus asjad kenasti korrelatsioonis - kui õpid ja töötad, siis on ka tulemused vastavad. Sama tõik kehtib kõikides suhetes - kolleegidega, perekonnasiseselt ja sotsiaalsema keskkonnaga. Neisse tuleb panustada energiat ja aega ning tulemused on võrdlemisi käegakatustavad.
Ometigi nöörib perioodiliselt inimesi hirm. See on väga subjektiivne ning kõikuv, sest oleneb selle hirmu põhjustamisest. Nt hirm jääda töötuks, vigaseks, kaotada lähedane, kiljuda paaniliselt ämbliku nähes.
Tihtipeale on hirm lähisuhetes inimestel - kas mu kallim ikka austab mind, ega ta kellegi teisega koos olla ei taha, kas ma olen ikka piisavalt hea kaaslane.  On iseenesestmõistetav, et  sellist hirmu tunnevad eriti need persoonid, kes on tükkinud mõnda suhtesse kolmandaks osapooleks ning enda meelest triumfeeriunud  (vt minu postitust 12.06.2014) ja seda võidukalt.
Kuid vahel võib elu teha oma kentsakaid nükkeid ning mõnes suhtes olnud kolmas osapool, kellest saanud eelmise suhte buldooser, hakkab tundma seletamatut hirmu, sest metsikust armumisest ja seiklustest alguse saanud kõrvalsuhe on kuhjatud minevikust tulevate elusate elementidega nagu lapsed ja mittemeeldivad vanemad ning üldse sellised kohustused, millega ei tahaks üldsegi mitte kokku puutuda. Ja tuntaksegi paanilist vajadust rangelt ning reglementeerivalt meelde tuletada oma võitu kui sellist. Elukogenult tahaks ohata ja sõbralikult naiivsuse verstapostile õlale patsutada, kuid...see on rist, mida tuleb kanda. Asjad pole ikkagi nii lihtsad kui näivad. Igast püherdamisest saab kord villand ning iga isik võib kaotada lõpuks oma senise võluva salapära. 
Nagu ma kord oma blogis olen lausunud - igast homsest saab täna eile. Selline filosoofilisem aastalõpumõtisklus. Iga kunagi uus saapapaar võib leida kasutust just sellisena - hüljatuna trammipeatuses:

pühapäev, 21. detsember 2014

Hüsteeriliselt ja mõttepausideta

Esimesel detsembril  otsustas ajameister saduldada Kiiruse, anda kannuseid Rutule ning segada tegutsemistuhinat Paljuga.
Pea kolme nädala sisse on mahtunud mitu jõulupidu, kirikukontsert, teatrikülastus, kokteilikoolitus, kaheksa kontrolltööd, kohtumine H-ga, raamatu käsikirja üleandmine, klassi kaunistamine, aktuse ettevamistamine, iga-aastane kirjanduslik istumine Antoni juures.
Lillist on kerge küllastumine, kuid ootan huviga, kes saab sisutoimetajaks. Pildimaterjali osas lubas aidata üks tolle aja kirjanikke uuriv koolivend.
"Kuldses Lurichis" arvasin ma enam-vähem täpselt ära, kes on vargad.
Loomuliku lisandusena tulid piparkoogitamine ja kuusepaine.
Suurpuhastusest üleväsinuna ei saanud kuuske kuidagi otse. Pingutused, nutt, vihastamine, kuusejala väljavahetus ja siis kui kuuske sai uuritud pisut korralikumalt, selgus asümmeetrilise kuusejussi viltusaetud ots. Kas ma oskan saagida? Ikka. Käsisaekene välja, tsiuh ja tsäuh ning kuuseots sai sirgeks. Küünlad, kard ja ehtekesed, kõik hops ja hops peale - lapstööjõudu kasutades.
Punamütsilised kaaselanikud voolisid  valmis kõik ahjuvajalikud koogikesed. Pärastine glasuurimöll, mille tulemusena on nüüd kauss kuhjas sürrealistlikke, ütleks et Dali unenäolaadseid piparkooke.
Vilistalsena Antoni juures istudes oli kuidagi hea ja kindel tunne olla, sest  magistrantidel olla ka üks väljend käibele tulnud - Sirlyt tegema. See pidavat tähendama magistrantuuri ühe aastaga lõpetamist. Rangelt meelde tuletades, ma siiski olin eelnevalt ju õppinud, kuid tõesti-tõesti enamiku rabelemisest tegin ma ära ühe aastaga.
Abistajad
Neljapäevasele kirikukontserdile palus mind ühe õpetatava klassi juhataja olema see kontrollorgan, kes lapsed kohale transpordib ja korrale kutsub. Õnnestus hästi. Pärast tuli, tõsiküll, ainult autoga liikunud ja igasuguse seesmise suunatajuta lapsed juhtida õigetele bussidele.
Nõks hiljem aga istusin ma taaskord Õpetajate Majas ja ühel põnevaimal koolitusel üldse - kuidas teha klassikalisi kokteile. Baarmenile kõige lähema laua ääres istujana, saime alati kõige esimesena jooke proovida ning tegin endalgi käe valgeks. Muuseas väga põnev oli, mulle väga meeldis. Teha ja mekkida. Igatahes olime kõik õhetavad ja svipsus.
Reedel olin värvatud jõuluaktuse korraldusliku poole meeskonda ning seejärel tuli tõdeda, et pool aastat sai läbi.
Ja nüüd on kõik toomapäevased ettevalmistused tehtud, et hakata pöidlaid rullitades seirama sobivat kalendrit uueks aastaks - aja-aasta 355 päeva on tiksunud armutult üheks sündmusteahelaks. Veel ainult kümme päeva ja longub kõik, et täpselt samasuguse saduldatud Kiirusega järgmisesse ketasse hüpata.



esmaspäev, 1. detsember 2014

Et siis talsipühakuuga kõneldes

Nii ta on. Kuu blogitamiseta möödunud, sest - pole lihtsalt aega. See kulub mujale ja nii ära, et  ei saa arugi, kui hommikust saab õhtu ja päevadest nädal ja ongi kuu otsas.
Õpetamine pole kõige lihtsam viis leiba teenida, kuid kahtlemata on ta üks kütkestav amet.
See püsiv ärevus, hommikupoolikuti unised silmad, kuid päeva jooksul  hämmastavalt ergastuv õpilaskond.
See sage kisa ja kära ja lärm, mis kella helisedes vallandub ja siis need lõputud küsimused, mida mulle esitatakse. Hinded ja kontrollimised ja arutelud ja korralekutsumised. Ning rääkida, rääkida, rääkida.
Ja kolleegid - mulle meeldivad mu kolleegid. Nende omanäoline huumor ja samas väga kohusetundlik suhtumine oma töösse.
Ühes klassis oli ülesandeks kirjeldada õpetajat ning nii pool klassist kirjeldas mind. Ja üllatusega sain teada, et ma olen vanamoeline.  Palusin täpsustust. Poiss selgitas: "Selles mõttes vanamoeline, et teiega tuleb silme ette selline vana kooli õpetaja - sirge seljaga, range, kuid silmad on ometigi naerused. Ja te teate ka nii palju."
Kontakt on vist klassidega olemas. Ja mulle tõesti meeldib õpetaja olla.
Lisaks ootab nüüd ees kooli jõulukuu - ukse kaunistamise võistlus, kirikukontsert, jõuluõhtu kolleegidega.
Sellega meenub, et ka päris isiklik maja tahab reglementeerivat hoolt. Samuti oma pojad, keda muuseas minu kooliõpilased teavad kui neid "Kristiine kaksikuid".  Vahel läheb õpe pisut kipakalt, aga enamjaolt siiski on asjad õige joone peal. Ju jutsu trenn edeneb, kimonod näivad olevat mõnusad.
Talv on samuti hoogustunud. L tegi nädalapäevad tagasi väga terase tähelepaneku - käisime Öökulliakadeemia raames ühel Loodusmuuseumi avatud õhtul kuulamas filosoofi ja muusiku etendust - mees matkis flöödil järele lindude hääli ja tutvustas putukate häälitsustest kokkupandud muusikapalu, näitas filmi, kuidas vaalaga ühes musitseeris - et sulle oli vaja õiget tööd ning sotsiaalne aktiivsus taastus täiel määral. Depressioonist, mis mind nüüd ikka mitu head aastat püsivalt jälitas, on hetkel saanud võrdlemisi väheldane seik. Tõsiküll, unetus püsib.
Isa suur ja ümmargune sünnipäev möödus rahulikult - vana merekaru oli reisil.
Kuna nüüdne töötrajektoor viib mind hoopis teisele poole, siis kohtun inimestega, keda pole aastaid näinud.
Ja üldse olen ma üle mitme aasta väga rahul, et on tulnud jõuluaeg ja talv ja päris huvitav elujärk.

laupäev, 1. november 2014

Tervitades mardi- ja kooljakuud!

Mõnusalt rutiinne rütm raputati üles -  dramaatilise pöördepunktiga Eesti koolide ajaloos. Miks, mis ja kuidas - kas peab neid küsimusi esitama? Taoliste sündmuste edaspidiseks vältimiseks kahtlemata.
Kaks kuud sai mööda sellest, kui seni lõbusana tundunud töösse on tekkinud mõned sellised seigad, et - sa ei tea kunagi ette. Eriti, kui sa näed mõne õpilase silmades seda psühhodeenilist pilku, mis tulid ette eelmise eriala praktikas.
Puud on oma rüüdest alasti võetud, külmunud kuhilad lehelasusid ootavad kotti ajamist.
Käsikiri ootab viimaseid peatükke. Leidsin uurimisobjekti taustauuringuteks veel mitmeid intervjueeritavaid.
Oktoobris sai oldud väga kultuurne - üks põnev musueumikülastus, üks näitus, kus said tõdetud eestlaste kunstitemaatika süngust. India restoran, kus oli omanäoline atmosfäär ja võrdlemisi maitsev toit heas seltskonnas, teatrikülastus poegadega ja seejärel taaskord restoraniskäik. Ütleme nii, et mulle meeldib minu elu hetkeline seis.
Kibekiirelt kulgevate tööpäevade vaheldumine mõnusalt koduste askeldustega, mis hõlmavad ühteviisi nii aeda kui maja.
Ning mõtisklust - kuhu ometigi kaovad helkurid? Kas kooliteel tegutsevad mõned salalikud trollid, kes neeed ära nihveldavad - küll koolikottide, küll jopede küljest?
Suhtlus laste klassijuhtajaga, kes tunneb ilmselget sümpaatiat vennakeste suhtes.
Umbes nii nagu minul on üks õpilane, kes on lihtsalt keevend ja jõrmerts, aga ometigi arukas poiss - pruunides särasilmades tihtipeale vanema pojaga sarnane elav helk ning sarnane käitumine.
Ning käes on kuu, kus paljud pereinglased oma sünnipäevi tähistavad.
 

teisipäev, 28. oktoober 2014

Üheks sekundiks ristunud hetk

Äratuskell. Kell kinni. Tekk pealt, istukile, sussid jala otsa. Vannituba, siis köök, kohv hakkama. Tagasi vannituppa. Muerlik pilk kellale - varsti peaks abikaasa ärkama, tahaks enne teda tagasi jõuda. Nojah, hiljuti olime ju nii mõnusalt koos soojade veejugade all, aga praegu on kiire-kiire. Põhjalik pesemine, seejärel kõik need föönitamised ja kreemitamised, hommikumantel selga, mees üles.
Kiire eine lauale, kohvid tassidesse. Mees on vannitoas.
Pilk aknast välja - ahah tuul ja ilmselt vihm ka tulemas. Ohh, uus veerand algas - tunnid ettevalmistatud, töökavad salvestatud. Nii täna on pikk päev ja palju teha. Kui nüüd uus vaheaeg tuleb, siis on juba jõulud käes - tütardele peaks kingid vaatama, enne peaks küsima, mida nad tahavad. Õele samuti vaja, mehel juba ammu olemas - ta ei aimagi, et suviselt reisilit talle üllatuse ära ostsin. Lastelastele ka vaja, aga enne vaja  vanematelt üle küsida.
Hmm, kohv on päris maitsev. Kus see mees nüüd nii kaua on? Nii, sealt ta tulebki.
Peaks teatrisse minema, viimati sai suvel käidud. Kavas palju uusi tükke, tahaks üle vaadata. Nii varsti peab seltsile vastuse saatma, jaanuaris tuleb ikka minna Saksamaale.
Nii. Kohv joodud, hommikumõtted vahetatud. Varsti minek käes.
Pime ja sombune linn. Küll on õnn, et linn on väike ja vahemaad jalgsi käidavad.
Koolimaja tuled juba paistavad. Nii. Riided garderoobi, pilk peeglisse, sall ilusasti. Trepist üles. Õpetajate tuba. Kolleegid vestlevad - koolivaheajast.
Silmad puhanud. Varsti on tunnikell. Seejärel kulgeb päev sellises tempos, et ei saa arugi. 45-minutilised intervallid vahelduvad üksteise järel.
Viimane tund. Tahvlile kodune ülesanne. Mingi ootamatu klõks, ühteaegu tuttav ja samas ka harjumatu klassiruumile - kus seda küll kuulda on olnud? Ümberpöördumisel kõrvetab miskit rindu ja tasakaal kaob...
 
*******
Hommik. Neetud äratuskell. Hakkab peale. Vara üles. Tekk pealt. Pimeduse põrnitsemine. Hüva, nüüd üles. Sõjaväelase kett kaela. Pesema? Ei, alles käidud. Peaks sööma? Vaatab, mis seal köögis ka lauale pandud on. Eile mäng jäi pooleli. Peaks seisu vaatama. Ahh ei, süüa ja kooli minna. Nii hambad pessu. Kott. Aga seal on ju.. Nojah, kooli igahates. Ja nüüd peaks tegema sotid sirgeks ka SELLEGA. No ei jää mulle need käänded ja eessõnad pähe, no ei jää. An, auf, hinter, neben in, über, unter, vor und zwischen. Ahh kellele seda vaja on.
Kuid täna on üldse kuidagi kummaline olla. See seesimne ärevus, see veider tunne on jälle peal. See soov, et peaks midagi tegema. Huvitav, kas isa teab juba? Märkas ta?
Ahh, pohlad. Pea külmetab. No jah, juukseid pole ju.
Tuleb minna. Aga see ärevus ja tunne seest peaks kaduma, sellest peaks vabanema. nagu siis, kui... nagu siis, kui saab täiesti piiramatult lõpetada mängus elusid, see joovastumine, kui ümbrus on ainult ühe mängija, VÕITJA päralt.
Et see pimedas linnas just jalgsi peab koperdama, aga lubadeni on veel aega. Koolimaja tuled paistavad. Hakkab peale. Jube kool, tahaks ära, saaks minema.
Tunnikell heliseb jõhkra valjusega.  45 minutit venib ikka väga-väga  aeglaselt. Aeg-ajalt tuleb sõrmed üle kotipõhja libistada- metalli kumerad küljed on tunda. Millal need neetud tunnid lõppevad?
Nii viimane tund. Esimene koolipäev hakkab otsa saama. Iga jumala vahetund räägitakse eelmise nädala neljapäevasest USA värgist, ei suuda enam taluda, kuid.. pea pea, kas seal ei saadud probleemist lahti? Äkki saaks siin ka probleemist lahti. Pole inimest, pole muret? Haa. Metall kotist välja.  Õpetaja on seljaga, sirgeldab oma saksakeelseid mõttetusi, nii üllataks ah? Kaitseriiv pealt. Tuleb ainult täpselt sihtida. Ja ühe sekundi pärast kaotab ta tasakaalu...
 
******
Umbes nii võis eilne päev välja näha, umbes selliselt kulgeda. Vahepealsed ja moodi läinud jää-ämbri väljakutsed, aga märksa suurema äratushelinana....
 

teisipäev, 21. oktoober 2014

Kui täitunuks VI kümnend...

Selline pisut melanhoolne taevas ja vastu maad suruv lehelasu tänavatel. Nagu ikka, kui on 21. oktoober. Nagu ikka, kui oli ema sünnipäev. OLI
Seep'see ongi, kui peab kasutama lihtminevikku oleviku asemel.
Ema sünnipäevad oli mahukad ja suurejoonelised. Alates nendest üksikutest mälukildudest, mis mulle sähvatavad, kui vanemad kunagi ammu-ammu ühiselt 25-sünnipäeva tähistasid kuni nende hetkedeni, mil ema 20 aastat tagasi viimasel minutil enne külaliste tulekut endale kleiti selga õmbles - ootel olid lookas lauad ja avatav näitus.
Kümme aastat tagasi, kui me remondieelse Teletorni sügisvaatelises panoraamis meeleolukat õhtut veetsime.
Viis aastat tagasi, kui ma nutmist ei saanud pidama, sest see oli esimene ematu ja emata tema sünnipäev.
Mida mu ema oleks teinud? Täna?
Ilmselt oleksime tellinud kodusele õhtule kitarrimängija (ma ei ole tänaseni seda unustanud, kui peretuttavatest kitarrimängijad - kaks meest ja üks naine - küünlavalguses mängisid "Tasa heliseb kelluke väljal". Tõsiküll, see polnud sünnipäev, vaid mingi muu istumine, spontaanselt kujunenud, aga möödas on ligi 30 aastakümmet ja mäletan muusikute kinniseid silmi ja kokkumängu, või kuidas see muusikaalane termin peaks olema. Samade helide saatel algas aastaid hiljem ema matusetseremoonia - ema nõue oli kunagi, mingis jutuhoos, et tema matustel peab seda lugu mängima).
Toad oleksid täis mõnusas meeleolus, gurmeeliku laua tagant tõusnud ja naerust lõkendavaid külalisi. Ilmselt oleks lisaks tellitud muusikule olnud ka midagi veel meelepärast tubades voogamas - Goya?
Vaase poleks jätkunud, kuhu lilli panna ning ema telefon ja lauatelefon oleksid võidu helisenud. Kaardid ja telegrammid oleksid kuhjas laual. Vahuveini paugatused kõlanuksid, sekka naerupahvakud - meie juures olnuks alati lõbus...
Vaatasin täna tema maalialbumit, tema fotosid ja kladesid, kus ema ilmvõimatult kalligraafilises kirjas olid näiliselt seostamatus ja ainult emale omases loogilises järjepidevuses tõeterasid, retsepte, luuletusi, anekdoote, jutukesi, viiteid, mõttehetki, telefoninumbreid ja meeldetuletusi.
Kuidas ema kunagi kirjutas endale sajasse kohta ühe märguande, mille ta kindlasti pidi selle päeval ära tegema ja rahuliku südamega teatas järgmisel hommikul, et kuule, see jäi ju ikkagi tegemata. Nüüd ma meenutan neid mälestusi.
Kord veetsime emaga ühes kübarakaupluses hüsteeriliselt lõbusa pärastlõuna, kui ema oma loomupärase näitlejasoonega mitmeid peakatteid demonstreeris. Või ta hasarti sattus, kui mulle mingit uut riideeset õmbles, et ohoo, nüüd läheme kingaotsingule ja siis peavad veel siia juurde olema selline käekott ja selline peleriin.
Või kui me kohvikus istusime ja möödujaid vaadeldes nendele elulugu kaasa mõtlesime.
Või kuidas ema neiuikka jõudes mulle kategoorilises toonis lausus, et naine on alati nii puhas ja korras, et ei häbene ennast paljaks võtta kasvõi presidendi ees.
Kuidas ta mu vanema poja vastsündinuna üles turgutas ja kuidas ta poistele õhtuti laulis. Või kuidas ta meile vennaga kunagisel ajal näärikommipakke loovalt meisterdas.
Või kuidas...
Ohh, ema. Neid meenutusi ei jõua ära mäletada. Need kestavad kuidagi ikka veel ja eredalt. Umbes samasuguse põlemisega nagu sina, kui su temperament välja lõi ja enam pidama ei jäänud.
Sa saanuks täna 60.

laupäev, 18. oktoober 2014

Luksuslikust laupäevast lummatud

Istudes hetkel veel hämaruses,  aeda avaneva köögiakna ees ja laupäevast pikka hommikut enesest läbi lastes, mõlgutan siin mõtteid.
Igasuguseid. Kodust ja tööst ja käsikirjast, mis justnagu edeneb ja kohati jääb jälle mingi kontrollimist vajava fakti taha kinni.
Õpilastest, kes minu juurde tulid ja head vaheaega soovisid ja üks Tilleprintsessi meenutav tüdruk mind kallistas.
Poegadest, kelle tunnistusi vaadates tõstab pead täiesti iselaadne uhkustunne.
Igapäevasest töörutiinist, mille sisse on hakanud lõikuma väga korrapärased kultuurielamused - uus väljapanek Ajaloomuuseumis, kus relvaväljapanekutest tundsin ära veel eelmisel suvel Orlovi lossi relvakambris olnud püsse ja mõõku - see relvakamber, kuhu saime sisse tänu sepale; teatrietendus Draamas; kunstinäitus Vabaduse väljakul; pärastlõuna Linnarahiivis.
Lonksan lemmikut ja meenutan kohtumist kunagise..eeee...eee.. no tuttavaga, hokimängijaga, kes aitas omal ajal üle ühest teisest saada. A on nüüd vist füsioterapeut, kui internet just ei valeta ja tal nimekaimu pole tekkinud. Põgus viiv mõttevahetuseks ühiskondlikus liikuvuses.
Vahepealne kohtumine poegade klassijuhatajaga, ettevalmistused oma õpilaste kontrolltöödeks, lugemiskontrollideks, esitlusteks, seinalehtedeks. Vastamine küsimustele - kuidas te nii palju asju küll teate.
Raamatutest, mida ma loen, kuna kohustuslikud nimekirjad on pisut teised keskkoolides kui ülikoolides. Arhiiviallikate uurimised, kus ma tüütu järjekindlusega lappan tolmuvate hiilgelkaustade vahel ja uurin ning uurin.
Ainult kuus nädalat on jäänud käsikirja esitamiseni, aga teha on veel kaks peatükki.
Istutatud hekk, mis vist sai vajaliku juurdumiseks kätte, järjest pudenevad lehed, mida ma kerge ohkega peaksin minema roobitsema, aga mitte veel...
Mahedamaitseline kohv,  küdev kamin, pöördeid tegev pesumasin, varsti on vaja asutada söögimeisterduslikele radadele.
Lihtsad mõtted, mis luksuslikule laupäevale oma aegruttamatu lumma annavad. Selle seletamatult ainukordse hõngu, kui sa puhanult saad olla mõned põgusad hetked enda sees ja tunda mittekiirustavat algust, mittekellaaegset pöörlemist.
 
 

reede, 26. september 2014

Pedagoogilise põhimõttega

Nii. Neljas nädal saab koolis läbi. Sisseelamist ja kohanemist. harjumist ja uudistamist.
4, 5, 6, 10 ja 11 klassid. Õpikud,  töövihikud, vihikud, tunnikontrollid, etteütlused, iseseisvad tööd. Kas ma olen kuri õpetaja? Küllap vist, vastaksin. Distsipliiniga on enam-vähem. Klassid on energilised ja koostööaltid, vahel rahutud, kuid enamjaolt toimivad nipid, mida oma kooliaegsest õudusunenäost matemaatiku näol mäletan. Veider, aga töötab. Tõeliselt töötab. Vaikimine, hukkamõistev ja kogu klassile heidetud pilk. Veidi iroonilise alatooniga tekst. Samas annavad lapsed nii palju energiat (muidugi võtavad ka, aga ikkagi - kahepoolne vahetus)
Rõõm on klassides kohata selliseid lapsi, kelle sõnavara näib küündivat kaugemale kui mõnel põhupäisel meesisendil, kes järjekindlalt telefonitsi piirab.
Kolleegidega on .. eee nii ja naa. Sisering, kuhu pääseda on võrdlemisi keeruline. Üks uus kolleeg, kellega ühiselt rada asusime astuma ja kellega meil tunnid mitmel päeval samaaegselt päädivad. Noor ja hakkaja ning teotahtleine naine.
Ujula, kus saab kahel päeval nädalas lõõgastuda.
Koolivorm, mille olemasolu peame kontrollima.
Vahetusjalatsid, korrapidamine, rangel toonil meeldetuletus, et koridoris ei kakelda, ei joosta, ei kisata. Ootamatult antud kallistus ühelt viienda klassi tüdrukult. Selline armas ja soe koolipäeva alguse lapselik sülelus.
Testosteroonieelsed poisid, kellel on eeldusi tulevikus olla tõelised mehed. Ja minupoolse panuse andmine tulevikku. Mis võiks olla veel parem?
Üks asi kindlalt - teadmine, et järgmine raamat võtab väga realistlikke tuure üles, vahel õhtul silmitsen murelikult senivalminut ja seiran silmadega kalendrit - tähtajani on küll aega, aga teha on ka priskelt.
Novembris ilmuva artikli jaoks fotomaterjalide hankimine, mis osutus kulukamaks ja keerulisemaks, kui seni arvata võinuks, sest mõni aasta tagasi hävis ühe perekonna fotoarhiiv peaaegu täielikult ja no ühesõnaga tuli otsida teisi kanaleid.
Ootamatult talviseks keeranud hommikud.
Ju-jutsuga tegelevad pojad. Ajaloos erakordselt teravad, loodusteadust hästi jagavad.
Aed, millega üksjagu tegeletud - vana heki välja juurimine ja uue heki istutamine. Palju-palju raamatuid, mida olen pidanud lugema.
Nii see voolab, kooliaasta.
 
 

esmaspäev, 1. september 2014

Tere, muutustekuu!

Tere, september!
Jälle oled Sa siin. Alles see ju oli, kui väsinudilmelised lapsed tunnistustega koduteele tõttasid ja tolmused klassid enda selja taha jätsid, sest ees oli ootamas suur ja seiklusrohke suvi - päike, vesi, valmivad viljad, põnevad reisid ja mängud, üritused ja pikem pikutus.
Nüüd aga... Nüüd astuvad Sinu ajarattas mõned inimesed viiendasse klassi õppima ja mõned inimesed viiendasse klassi õpetama. Ja mitte ainult viiendasse. Neljandasse ja kuuendasse ja terake gümnaasiumigi.
Mitmete töökohapakkumiste vahel seistes, pärast MA-d, kui võimalusi avanes palju ja igale poole, osutus valituks just see kool oma läheduse tõttu - mõelda vaid, ainult kümne minutiga saab kohale.
Pärast kevadisi õietamisi avaldasid pojadki soovi minu käe alla õppima tulla, kuid esialgu on see järgmise septembri muusika.
Iseenesest võtab väikese võdina siia rinnaku juurde, kätesse ja põlveõnnaldesse - minna seisma nõudlike laste ette ja anda neile edasi mõistuseterasid (see pole ikka sama, mis toatäie inimeste ees võimelda ja vehelda - ajudega leivateenimine on ajudega leivateenimine). Klass sai korda - muide poegade tõhusal toel. Aga eks näis, kuidas koolmeisterdus olema hakkab. Kas meisterdan hoolega lähemad aastad ja kirjutan või avaneb ammuse unistusena lõplik kirjanikuleib.
Samas olen ma endaga väga aus ja ootan tööleminekut väga - õpetaja olla on auasi ja ma loodan, et saan ametilippu kõrgel hoitud. Tahaks uskuda, et vahepealsed muud tegemised on andnud oma osa ning mõned muserdavad vahepealsed aastad viinud vähemaks äkilist meelt, toonud tasaseid toone.
Ning mida peab üks tõeline ja õige naine suutma teha? No lisaks majapidamisele ja lastele? Parandama niidukit, kontrollima saaki, tegelema prügimajandusega, panema kokku toole, kontrollima üle seinakontakte ning lahendama tehnoloogilisi kitsaskohti.
Ja jälle oled Sa siin, september. 
 
 
 

esmaspäev, 25. august 2014

Hingehõivajate 11 aastat

Isaga esmassündinu ja emaga teisena sündinu
Mõnes mõttes täidan siinset tänasel hommikul sügava ohkega. 11-aastased pojad pole enam tillukesed ega märgi ka veel suure inimese algust, kuid ometigi - 11-aastased?
Kuidas see nii ägeda kiirusega toimus? No see fakt, et nende sünni (tuse)st on kõik see aeg möödunud kuidagi kontsentreeritult, kuidagi kuhjunult, aga ometigi mäletan ma täpselt seda hetke, kuidas hingehõivajad ja südamesüütajad pärast sündi oma puhaste ja selgete paledega ning suurte tumedate silmadega alatiseks mind muutsid. Nii põhjalikult ja jäädavalt. Mitmel korral olen mõelnud, kui veider on see  ilmselt mitte pelgalt verehääle kõnelus, mis hingehõivamises nii oluline on. See on veel midagi. Suurt. Olulist. Absoluutset.
See võimalus olla koos oma järeltulijatega, näha tegemas esimesi füüsilisi sooritusi kaelahoidmise näol alates ning iseseisvate rongisõitudega risti üle Eesti - midagi taolist ei paku ükski muu asi.
Vaatan nende käsi ja näojooni, kõnnakut ja rühti, kehakuju ning jalapikkust, juuksepööriseid ja sünnimärke ja kõrvakuju  - mida päev edasi kulgeb, seda enam isa moodi lähevad.
Õhtuti, kui oma päevategemistest puhates üksteisele olulistest asjadest räägime, siis istuvad pojad tihedalt minu vastas ja avaldavad soovi, et ma räägiksin neile - enda ja nende isa seiklustest; töötamistest; tegemistest; reisidest, vees hullamistest, ühistest üritustest. Soovivad ja mina jutustan.
Esimesest kohtumisest, esimesest kohtingust, esimesest suudlusest, armastuskirjadest, pikkadest telefonikõnedest, sms-dest, mida me teineteisele lahusolekuvalu leevendamiseks saatsime. Muuseumitest ja näitustest, etendustest, mida külastasime. Sünnipäevadest, jõuludest, Raasiku majas veedetud puhkustest, vana-aasta õhtustest, kinoskäikudest, meelislauludega lindistatud kassettidest, randadest, ristsõnadest ja arbuusisöömistest, noppapelist (täringumäng, mis meid ühel suvel vallutas). Öövalvetest ja osakonnajuhataja arvuti kokkujookustamisest, kuna meile tuli ühe khm-khm teatud saidi vaatamisest kaela intensiivne kirjapomm. Arvuti ei saanudki korda...Kuidas me tema koduküla peaaegu hüljatud istanduses omamoodi tagaajamist mängisime ja kuidas piljardisaalides käisime. Pirita kloostri varemetes kolasime, Maardu kandis öid veetsime. Rongides sõitsime, puid ladusime. Kuidas nende isa mulle lilli ulatas või kuidas ta esimeste jõulude aegu kauni ja tänaseni allesoleva käeketi kinkis. Kuidas ta ükskord mererannas jalutades mulle pihutäie kividelt korjatud lepatriinusid sülle puistas.
Sellest, kuidas isa käised üles kääris ja poegadele  vanni tegi. Kuidas mööda Kadriorgu laiakärurallit veebruarilibedatel teedel ajas.  Tema kui arsti praktiliste oskuste omandamiseks vajalikuks uurimisobjektiks olemisest. Meie lahkarvamustest. Meie tülidest. Meie lahkuminekust. Nüüd on need kõik ilusad mälestused. Üks meie lahkarvamustest on praeguste asjaolude seisuvalguses eriti paradoksaalne, kuid mõni muu kord...
Kuidas isa esmakordselt oma poegi nägi ja kuidas tal silmanurgast pisar jooksis. Kõigest olen jutustanud.
Ja imelikult hästi jooksid asjalood Eesti Naises ilmunud lühijutuga - ma enne isegi ei mõelnud selle peale, kui endine kolleeg küsis, kuidas õnnestus sul poegade sünnikuusse nende sünnipõhjaline lugu saada? Hmm, see vist oli küll suur juhus.
Täpselt samamoodi, nagu aastad tagasi, kui ühes kirjastuses veidramaitselist teenistusleiba tarbisin ning meeskonnaga liitus just augustis kirjanik Olivia Saar, kelle südamesõbratariks oli Heljo Mänd ja kelle autogrammidega karu-aabitsad ma  siis lugemisõpetusealistele poegadele sain...
Ning nüüd on me pojad 11-aastased. Õnnelikkust teile, me lapsed!

reede, 1. august 2014

Reipa vaimuga sibulakuule vastu

Ajakirjast Eesti LoodusÜhel mitmetest rannapäevadest, pärast  sukeldumist ning möllu vees linal pikutades küsis vanem poeg, millest ma mõtlen. Millest ma mõtlesin sellel hetkel? Kummaline, aga täiesti mitte millestki.
Peas ei liikunud ühtegi ülekannet ning oli vist üks esimesi kordi elus, kus ma füüsiliselt tundsin, et ei mõtle.
Päike ja rand. Vesi ja värske tuul. Suvele tähtsad osised arbuusi ja päevituse näol käepäraselt.
Lõõgastunud ja lõõgastuvad inimesed. Pikutine suikumine soojuses. Rannast naastes teatasid pojad, et nad tunnevad ennast puhanuna. Ja sama tuleb ka enesele tõdeda. Mõne nädala möödudes saab suvest mälestus - algamas on uus etapp meie perele ning ma ootan seda aega pikisilmi. Saab alustada väga värskelt ja jõuliselt. Ma ei mäletagi, millal ma sain sisuliselt terve suve tegeleda niivõrd süvendatud tööväljase lülitusega. Ja endaks tagasi saamisega.
Kirjutamine sujub mõõdukalt. Kellegi elulugu koostada on märksa keerulisem, kui lasta klahvidel vabalt ilukirjanduslikel maastikel plagiseda. Kaevata suurtes kuhjades teabes ning noppida seda kõigemat, mida sisse panna ja mida välja võtta ja tunda neis ridades möödunud aegade laineid ja mõtlemisi. Lugeda kirjaniku päevikust katkendeid lõikuskuu kohta, augusti kohta. Tegelikult on see huvitav mõelda ennast tagasi nendele päevadele, kui kusagil kirjutas autor asju ühtemoodi ja samal ajal, kui kirjanik neid ridu sisse kandis, olin mina maakohas parmudele pureda ja vaatasin valmivate ploomide ümber tiirutavaid herilasi oma lapsesilmade ja -südamega ning talletasin mälestusi tulevikuks koormatavatesse salvedesse.
Maasuve augustites oli põlislaante sügavust, valmiva viljapõllu tasast kohinat ning jahedamate hommikute omamoodi virgemist. Peenralt kahmatavate porgandite magusat maitset ja värskete kartulite keemisauru. Pärlipriskete sõstarde mahlu ning veel veidi hapude õunte mekki huultel. Suvised heinateod olid möödas ning maakohas puhastati laavitsaid - sibulaoopus oli algmas.
Rehealusi ja hooviti korraldati asju - vaadati üle korvid ja kärud, nõeluti sibulakotte, puhuti võrgud kaaluvihtudelt. Lambakäärid teritati ja kinnitati uute nööridega, sest nendega oli hea kaksata sibulavuntse ja rohelisi pealseid ning visata mugul mugula järel korvi. Ohjahh, need pikad vaod, millelt suure saagi saamiseks oli kogutud armaada talgulisi. Tööjaotus, korje ja seejärel sibulate kuivatamine, mille ümber käis tants - päikese kätte kuivama pandud sibulad kaeti öösel eterniitidega, et ei läheks hukka korralik teenistus. Hommikul aga vastupidi. Seejärel - kuhu saab sibulad turustada? Mäletan oma vanemaid kunagi Leningradiski käinud olevat - sibulaid müümas.
August,  mille võiks lisaks lõikuskuule, põimukuule, viljakuule ja hallituskuule nimetada minu mälestustes ka lihtsalt sibulakuuks.
Niisiis - tere, august!  

laupäev, 26. juuli 2014

Võrtsjärve lõõsas II

Kell kahest pärast saunu (tavaline ja tünni) ning tantsu ja meremehelikult hoogsat pidutsemist tuli kuumas öös pisut magada ja ärgata ühe esimese inimesena. Näha juba hõbesäras Võrtsjärve kõrgest vaatetornist, juua poegadega seal kohvi ning tunda leitsaku saabumist.
Olen paadiga sõitnud jõel; purjeka ja laevaga merel, kuid purjekaga järvel polnud ma varem olnud.  Seltskond, vesi 23+, ujumine ja väga põnev uudseinfopaadiehitusest, Viljandi hansalinlusest ning Võrtsjärve kalaliikidest.
Põrgulik kuumus jätkus spuhkeküla basseinis lebades ning meremehi naerutades. Õhtul aga pandi emasüda tõsiselt proovile - puhkeküla seiklusrada kõik kolm rada müttasid ja sõitsid ahviraudteega mu pojad läbi. Mingit kõhklust, kartust, allavandumist polnud kuulda ega näha. Basseisnist sai neid välja kõige viimasena ning Võrtsjärvel ujusid nad purjekast kõige kaugemale.
Kuum õhtu suubus kuidagi aeglaselt kuumaks õhtuks ning erakordselt põnevateks juttudeks. Sisutihedaks. Infoküllaseks.
Aga öösel selgusid, et tubades olevad narid vajaksid lisaks laiusele ka ääri - mõlemad pojad proovisid gravitatsiooni.
Kuid suvi on niivõrd intensiivne ja puhkuseküllane, et kui eile küsiti kuu-ja nädalapäeva kohta, siis pidin ma sügavalt mõtlema, et mis siis...
Ja de jure peaksin ma kirjutama nii biograafiat kui tellitud artiklit, kuid de facto ma jaotan töötamise jahedate hommikute ja õhtute vahele, sest mingil kombel ei suuda ma 30+ temperatuuridega olla kuigivõrd kreatiivne - arhiivimaterjalide ja uurimisobjektide eeltööd sõnastada eesmärgipäraseks sisutiheduseks on kuidagi ..eee.. noh aeganõudev.
Kuid virisemiseks pole enam küll põhjust.  
Suvi annab oma tulised paled igapäevaseks katsumiseks...

reede, 25. juuli 2014

Võrtsjärve lõõsas I

Põrgukuumuses kulges tänane tee sedapuhku suvepäevadele Võrtsjärve maile. Seiklusparki. Hotell-motelli, kus parmud (mitte mingi metafoor, vaid pesuehtsad ja järveäärsetest elanikest priskeks toitunud hammustavad tigedikud) tahtsid ära süüa kõik kehaosad, mis vähegi vesisemast pinnasest välja ulatusid.
Õhtu algamas - lubatakse sauna ja bändi ja tünni. Palavaid aegu olen nõus taluma juba ainuüksi seetõttu, et õhtu toob tinglikku leevendust.
Seikluspargil on ka kõrge vaatetorn ning sinna ronides sai taaskord kiljatatud reklaamidest kuuldud ": NII ILUS!"
Kahtlemata tuleb tekstile muljetäiendust ja sulenobedat sõnajõudu.

pühapäev, 6. juuli 2014

Kohustus, vajadus, ühtekuuluvus?

Eestlane on loomu poolest privaatne persoon. Ajab oma asja ja oma jonni ja oma põldu, vahel ajab humal vere vemmeldama ning naabriga tuleb tingimata pikka vinna kiskuda.
Kuid aja praktika on näidanud, et eestlane oskab välja näidata kuuluvust oma maa, rahva, juurte ja iseenda südamega. Koguneb kokku ja kasvõi laulab ennast vabaks.
Kümme aastat tagasi poleks ma kahe imikuga ilmselt just kõige paremini toime tulnud ja viis aastat tagasi oli, nojah, viis aastat tagasi. Et ma aga oma poegadele ikkagi ühtsustundest aimu tahtsin anda, siis oli kohustuslik vajadus minna ja vaadata.
Võrldemisi spontaanselt sündis otsus, et sama ajal kui liigub rongkäik laululava poole, liigun mina rahva seas sammu pidades kaasa.
Draamateatri juurest alates. Ja pagan võtaks seda naisterahva silma küll - soolast sirises silmanurki, kui poegadele lauluisade kaarikut näitasin. Samas jagasid nad uudset infot - kui laulupeo tuli, mis sedakorda Eestimaad mööda pikemalt rändas, papa sünni,-ja kodunurgast möödus ja nad seda vaatamas käisid, avanes poegadel võimalus laulupeotõrvikut korraks käes hoida. 
Ilmselt oleme ka meie üks nendest vähestest laulupeo tavakülastajatest, kes saavad öelda - me nägime kõiki koore.
Laulutaadi ausamba kõrval muruplatsil oli optimaalselt parim paik istumiseks ja olemiseks ning ümberringi kogunevatele inimestele oli keeruline selgeks teha, et vabana hoitav laipike mahutab kahte peret - meie ja sõber L oma. Vaheaegadega viibis meiega ka üks.. eee.. tuttav, kellega näib olevat midagi hõrku toimuvat. Igatahes poegadega tegin tuttavaks ja mehemoodi nad kätlesid.
Kooride kogunemine, lainetused (mida tegid algusest koor rahvale ja siis rahvas koorile - see meeldis poegadele enim), tule süütamine, hümn ja siis... suurte intervallidega laulmine. Ja siis lõppeks väsinult inimmurrust Oru väravasse murdmine ja kojutulek.. ja spontaanselt tekkinud pidu aias...
Ja neid muljeid kogunes ühe päeva kohta nii palju ning hea tõdemus, et ma sain järeltulevat põlve valgustada ühtlasi nii laulupeo ajaloost (juba enne, kui seelaulupeone kontseptsioon kohale jõudis), kui Russalkast ja Kadrioru pargi tekkeloost ja Pirita tee sünniloost.
Laulupeost osavõtt on nüüdseks tegelikult kohustus - milleks muidu see poistekõrvane eesti filli BA ja humanitaarteaduste MA, kui ma seda sihtotstarbeliselt ei realiseeri? Kultuuriteadlikkuse edasi andmine, unikaalsest sündmusest osavõtt vajadus, kunagi saan oma lapselapselastele rääkida, kuidas ma nende vanaisadega rongkäigu kõrval tee läbi tegin, vahel emba-kumba kukil kandsin. Ning midagi pole öelda - vähemalt ajutiseltki tekkis ühtne tunne, tõdemus, et ka mina olen juuripidi siinne ja saan rääkida nii inglise, saksa, soome ja vene keeli (täpselt nendes keeltes ma sattusin peo jooksul inimestele rääkima asja mõttest ning mind üllatas enim üks ameeriklastest vanapaar ja ühed.. eee aafriklased, kes olid väga teadlikud selle tilluke paepinna iseärasustest ja eriti kulutuuri vallas. Ameerilastest vanapaar olid oma penisonipõlve selle-aastase puhkuse nimme sättinud nii, et saaks eestlaste jaanipäevast ja laulupeost osavõtta), miks meile üritust vaja on.
Aga viie aasta pärast ma osalen ja selelks ajaks ma ostan endale ja perele A-sektroi piletid. See on lubadus, mille ma annan. Täpselt niisamuti nagu selle-aastasel külajaanikul sündinud kihlvedu L-ga. Nimelt saab L oma 35. sünnipäevaks minu tehtud käsitööliku rahvariide mütsi Tartu maakonnast.
Ning lisan ka pihutäie fotografeeritud mälestusi. Endale ja kunagistele põlvedele.





 

reede, 4. juuli 2014

Varjamatu 38 saabumine

Mõnes mõttes nagu unenägu. 38 aastat olen ma igal hommikul ärganud, märganud, tärganud.
Mõned asjad on südantpuudutavalt muutlikud.  
Pojad
viisid sünnipäevakingitusena vanalinnas vahakujude näitusele (polnud sarnasust, halva kvaliteediga, kuid mõjusid ikkagi häirivalt oma inimsuuruse ja kuju poolest. Poolhämarad ruumid, kahtlane muusika ). Nemad polnud käinud, kuid mina olin läbinud need "Kuulsused" ja "Friigid". Lisandunud olid multifilmidetegelased (Shrek,  ja Eesel; Jääaja Virsik ja üks Opossumitest) ja  filmitegelased ("Kariibi mere piraadid" ja "Harry Potter").
Mõtteis lendlen ma aga mälestustelademe vahel (mul pidi olema absoluutselt hämmastav mälu - hiljutisel koolikokkutulekul olin võimeline mäletama täpselt isegi seda, kus keegi istus, millal koolivorm enam kohustuslik polnud ja kes kokandustundides nn peresid moodustasid) - pisikestele postkaartidele on talletatud tohutud teabehulgad ning nende vahel sõites meenutan ma ühte või teist, mis kunagi oli või on olnud või oli olnud: sõltuvalt sellest, kaugele aeg tegelikust hetkeajast jääb.
Lapsepõlv ja kooliskäik, treeningud ja rahvatants, põlatud nipeldus (selle alla koondan ma kõik käsitööga seonduva ning ei halvusta üldsegi, neid kes seda teevad, vaid kommenteerin enda suutmatust tegeleda naiselike meisterdusprotseduuridega), põgusad kohtinugud, esimesed armumised, mõningad reisid, seiklused, uued õpingud. Uued armumised, pojad. Nende kasvuaeg. Vaidlused, talgud, majapidamine.
Lugemine; kirjutamine; lugemisest kirjutamine; kirjutamisest lugemine.
38 aastat.
Ühe ajaloo jaoks on seda vähe, universumi jaoks peaaegu nanosekund (kui nt arvestada, et uue liigi areng kestab nii 200 aastat (?), siis olen mina hetkel sellises keskmises algme staadiumis), kuid ühe inimese jaoks on seda mõõdukas maht. Välimus ja tervis pole veel kuhtunud, kuid mõistuses esineb perioodiliselt säravaid hetki ning elukogemus annab igal sekundil endast rohkem märku.
Nii ma siis õnnitlen, sina, mina.

teisipäev, 1. juuli 2014

Esimesel juulil peaks päikesest pruunina....

...õhtuti aias jahtuma, aga mitte kaminasse puid viskama, sest on niiske hommik.
Kuid looduses kehtib alati tasakaal - soojale talvele ning aprillilõpu soojalainele järgneb vihmane ja jahe suvi. Nagu aamen kirikus. 1993, 1998, 2004 on aastad, mis meenuvad enam-vähem samasugustena.
Kuigi jah...tavaliselt langevad aasta parimad ilmad just juuli algusesse, kuid nüüdne tihe taevalaotus ei paku just palju võimalusi eeldatavaks kauniks päevaks.
Meelistegevus - rand, vesi, raamat ja kohv ei tulegi vist sellele aastal kõne alla. Ja kuivõrd kurnatud on need inimesed, kellel suvel ülinapilt puhkust päikesevaesel perioodil...
Mäletan ühte möödunud suve, kus ma ei puhanud mitte ühtegi päeva (jätsin puhkuse järgmisesse suvve reservi),  ilmad olid aga nii joovastavad, et ma sisuliselt rannas oma päevi elasingi ning kuni järgmise suveni pidasin kenasti vastu.
Kuigi nüüd võiks loodus näidata pisut heldemat palet ja ma maitseksin heal meelel mereõhku.
Aga, tere juuli!

reede, 27. juuni 2014

Hiiumaale heidetud III

Täna lahkusime toredast peatuspaigast. Kontrollisime korduvalt üle kõik ruumid ja vaatasime, kas jäi maha kultuursema isiku maine.
Suundusime käänulist ja remonditavat teed mööda Sõrru - üks neid kohti, kus papal veel käimata ning sadam kaemata. Loomulikult tegime seda. Loomulikult oli seal muuseum, mida pidime külastama. Loomulikult oli seal laevu ja vanapärast Hiiu elu. Sadam on iseäralik ka seepoolest, et praam viib edasi-tagasi Saarde ja Hiidu reisijaid ja rändureid küll mootorratastel, lihtsalt ratastel, autodel ja haaigisuvilates.
Kummalise seaduspärasusega kohtasime meiega Hiide sõitnud praamilviibinuid pea igas vaatamiskohas.
Orjaku pubis tegime peatuse ning taaskord merepäraselt - kerge eine ning minu tungiv tahe ja soov näha Aino Kallase suvilat. Kuid nagu ühest varasemast anekdoodist - läksime muuseumisse, kuid see oli kinni, Aino oli vist välja läinud (tegelikult hooldab ka suvilat keegi Aino ning ka meil ei õnnestunud Koidula-uurija suvekodu seespidiselt näha)
Enne olime Hiiumaa Muuseumi filiaalis, kus nägime ära kuulsa hundi topise (millest ma olin nii palju lugenud ja kuulnud). Lõpuks otsustasime minna varasemale praamile ja sõita koju. See, mida näha, see oli ka nähtd. Kohaliku autolavkaga, kadakate, metsmarjade, rannajoonte, kaunite metsade ning huvitavate meenetegea tutvutud. Käsitööd kiidetud ja peenraid vaadatud. Arteesiakeavust (paepinnasest ise ülespoole tungiv vesi, millest voolab karge, külm ja selge parimatest parim vesi) rüübetki kaasa võetud.
Kuid nii üldiselt - hiidlased on väga kenad ja usaldavad, töökad ning kõnelevad ilusat eesti keelt. Kohtas ka põgusalt elusheitunuid, kuid vähe. Ning mis meeldis ja peamine - MITTE kordagi ei kuulnud ma ei minnes ega tulles ega Hiius viibides, et eestlaste seas elab ka muukeelset rahvast slaavikeelse kõnelejaskonnana.
Igatahes üks Eestimaa paikkondade (ja minu andmeil viimane) vallutus ning esimene sellesuvereis lõppes.
Miks ma blogi nö tagantjärele täidan - internetiga on seal lood veidi nii ..eee.. häirivad. Kuid väärt koht. Väärt kultuuriloo ja loodusega nurk.

neljapäev, 26. juuni 2014

Hiiumaale heidetud ll

Hommik algas varakult. Tavapärane rutiin, ajutine ase korda ning teine päev Hiiumaaga tutvumiseks algas. Kui ma napid aastapäevad tagasi lugesin Aino Kallase "Reigi õpetajat" ja mõtisklesin loo üle (vt blogi sissekanne 22.06.2013), siis nüüd astusin ma Reigi kirikaias ning mõtisklesin toimnud loo tagamaade üle otse kunagisel sündmuskohal.
Järgmisena vallutasime Kõpu tuletorni ja vapra ronijana (keda ma tegelikult pole) ka Ristna majaka. Keerdtrepist üles läksin ma silmad kinni - nii polnud see karussellide ja merevastane mina vastuvõtlik oma pea mitte kannatamisele - piisab teadupärast pelgalt sõnast 'lainetus', kui pea ei kanna...
Ning isa õde külastasime ja tema suvilalähedast randa külastasime. Otse loomulikult püsis meil kohustus viibida Hiiumaa Muuseumis ning sealt lahkudes näha kõikvõimalikke muinsuskaitsealuseid maju Vabriku väljaku ääri ning meie pere poleks meie pere, kui poleks toimunud sündmust nimega  - kellele kuulub see iiri setter? Teile? Ei, meiega ta pole. Kondasime ka kõik keskväljakuäärsed kauplused läbi (mida pole palju) ning silmitsesin lohutumatult ooma auklikuks kulunud käimasid  - jalatsid on minuga kõrgunud Narva kindluses ja kaevunud Kohtla-Järve kaevandustesse, mõõtnud Otepää tantsupõrandaid, tatsunud Varbla liivades ning tammunud Sibulateel. Kõndinud ITK koridorides ning TLÜ auditooriumites. Kohtingutel Türisallu ja kõrkjatesse.  Nüüdne Hiiumaa kadakaste niitude ja tuletorni keerdtreppide kivipindade puude jääb tõenäoliselt viimseks. Varsti on pidulikud matused ning nii pühalt ustavaid jalavarje pole mul vist varem olnudki. Siinkohal juba nuuksun. Ja ustavad tennised on fotografeeritud igavese mälestuse eesmärkidel.
Igatahes päädis õhtu täiesti surmväsinuna Eerosse kukkumisega ning pea hommikuni selles ülirahulikus  umbtänavas suikudes.


kolmapäev, 25. juuni 2014

Hiiumaale heidetud I

Sedasi siis sellesuvise reisiga. Start isakodust ning teekond Dagöle algas. Praam, mis võrdlemisi siledal merel minu jaoks liigagi kaua seilas. Sildumine ja seejärel võrratutest võrratuima loodusega saar. See õhk - kui seda saaks koguda ja kaasa viia. See oli esmamuljena jalutsrabav.
Kuidagi puhtad metsaalused, kergelt käänduvad, kuid head teed. Väheldane kesklinn, kus kellatorn, veider kompositsioon kahest kohvitavast naisest ja mannekeenmehest. Isapoolselt otseloomulikult kunagise koolivendadega kokkupuuteid ning õhtuks küllakutse.
Põhjatuulte kütkes sadamad, tutvumine Kärdlaga - vaikne, lihtne, puhas. Üksikute  eraldavate aedadega, pigem olid krundivaheliselt hekid need piiritõmbajad.
Majutuskohta jõudmine, kus eraldi ja sisuliselt kolmeks päevaks kodu aset täitev elamine kriitilise kamba vastu võttis.
Lehtma sadam, laevad, tuul, tuul, tuul.
Vapustavalt ilus saar. Kahtlemata üks kaunemaid. Oleks nahhaalne öelda, et terves maailmas, kuid just selliselt ma väidan.

laupäev, 14. juuni 2014

Õitest tulvil liinipidine verbaaltsivilisatsioon

Aegajalt on võimalik tunnetada ümbritsevat keskkonda mitte just kõige meelsamal viisil. Ning just sellest lähtuvalt, et Eesti on tilluke maakond, kus sisuliselt võõras inimene pole mitte ainult kuue lüli kaugusel, vaid märksa lähemal. Ja lülid suhtlevad ning annavad ahelavälist teavet nendele, kes absoluutselt asjasse ei puutu. 
Ning teada saades millestki midagi on võimatu vältida kunagiste telefoninumbrite meenutamist (mis on üllatuseks isegi peas) ning teiselpool kahiseb kõnetraadis inimene, keda võiks tinglikult nimetada arenenud isikule sarnaseks olevuseks (sest millega muidu seletada köögitädilikku eluviisi, ülendades samaaegselt ennast kõrgemaks olevuseks ning eriliselt kiirgava kultuuri kandjaks) ning kes hävitab kahe sõna jooksul kogu säilinud mõeldatava ning hüpoteetilise hinnatatavuse riismed (lähtudes lausungist hallpead austa ja kulupead kummarda). Võiks ju aeg-ajalt eeldada, et teatud vanusesse jõudes on inimesel väärikus olemas, aga nojah - kui inimene pole terve elu osanud ennast hinnata, siis ei saa seda ka teised teha (millega muidu seletada inimese teadlikku kolmnurksust ja seda ignoreerida ning leida, et mudel peaks sobima ka teistele omasookaaslastele). Kusjuures käitumismall on olnud kõrgimast kõrgim, kuna haridus on ülioluline, kuigi endal on kasinasti 10 klassi...
Nojah, mis sellistel puhkudel ikka teha. Haletsetakse neid, kes saavad ootamatu hoobi, tuntakse kaasa neile, keda elu on ebaõiglaselt kohelnud. Muretsetakse nende eest, kes ise ei suuda või ei saa või ei taha või ei oska. Eelnimetet inimesega polegi aga justkui midagi peale hakata. Kuidas peaks suhtuma kellessegi, kes ennast tähtsalt parimaks ja ülimaks peab? Õigustab tegusid ja viise, mille puhul ma ise poegade emana silmad peidaks ja ennast sotsiaalsusest tagasi tõmbaks.
Ometigi olen ma sarnast käitumist kohanud - paaril korral nendel kunagistel patsientidel, kelle haiguskaartidel oli diagnoos koodiga F22.9 (Täpsustamata püsiv luululine häire). No paralleele on palju. Kogenud silmale.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...