Minu blogide loend

reede, 6. detsember 2013

Sügissemestri eelviimase nädala lõpust..

..ja kiirest kirjanduselust üldse.
Üles-alla, siia-sinna, seminarid, esseed, arvustused, lugemised, testid, küsimused, ettekanded, kõned ja lugemine, lugemine, lugemine...
Kuidas ma varasemalt küll täiskohatades ja lapsi lasteaiatades magistrantuuri tegin? Ime siis tegelt, et see pooleli ei jäänud, sest ausalt - süvendatult kraadituks saamine nõuab tööd ja tahet. vahel muidugi on see 39+4 tunne, kus tead, et kõht pole veel alla vajunud, kuid enam lihtsalt ei jaksa 8-ndat korda viie tunni jooksul minna ja pärast otsida jällegi enam-vähem mõistlikku asendit, et kümne minuti pärast..
Kuid lisaks sellele hetkel juhuslikult tulevale, olen oma suureks üllatuseks avastanud poegadel väga hämmastavaid detaile - nimelt nad on loodusteaduses, matemaatikas ja kehalises ning poistealases tehnoloogias üliosavad.
Südamekujuliste osadega, ümmargusele alusele täpselt rihitud, kleebitud ja paigas kuumanõualused - kõik poiste enda tehtud ja meisterdatud. Maakaartide tegemine, gloobuste meisterdamine, kärme peast arvutamine - iga päev ikka üllatusi.
Vähemalt midagigi on kasuks tulnud, et teatud vereliin nendes kõneleb pisutki paremat keelt, kui vereliiniesindaja ise. Kuulukse, et teine olevat juba teise perekonna .. nojah, see polegi nii oluline.
Sõnaga - üks poolaasta hakkab oma kiirärevuslikus rütmis kulmineeruma ning võib pisut kergemini hingata nendes ettekannete, kontrolltööde ja segamini majapidamise rägas.
Kuid teine räga on kohe-kohe tabamas ka kõige üksildasemat ja igavamat pesa - 1. detsembri kukkudes tuli sokk aknale riputada, igahommikune maius päkapikult saada ja mõelda, kust saab kõige parema kuuse ning kus on kõige paremad muud asjad.
Ahjaa - eile väideti seminaris, et ka sügaval nõukogudeajal käisid kõikidel kodudes jõuluvanad ning need, kellel hoopiski näärivana külas oli, need olid nõukogudemeelsed. Väidetavalt toodi ka kingitused jõulude ajal ning üldse oldi nii pühalik-aatelis-eestlaslikud. Ma ilmselt elasin mingis teises dimensioonis, meil käis näärvivana või näärivana saadikud.
Jõulude ajal oli küll kuusk juba toas ja katsime laua - seda ma mäletan, aga 31.12 oli siiski see, mida tähistati koolikaalsaste ja naabrite peredes - sõltumata meelsusest ja muust poliitilis-sotsiaalsest päritolust. Hetkel aga jäi mulje, et nääre peavad ainult padukommunistid. Imelik, et filoloogid ei tea eesti rahvakombeid - õnnetinavalamine, söömine, õlgedel lesimine, loomadele söögi viimine, tähtede, tuisu ja lume järgi viljasaagi ennustamine, oletatava peiu nägemine pruudieas tüdrukutele - see kõi toimus vana-aasta õhtul, aga hüva, ma ei vaidle. Ilmselt on see kommertslikuks muutunud, kuid algeselt pööriaja algust tähistanud joul kuidagi eestlaslikum, kui muud tähistamised...

Kommentaare ei ole: