esmaspäev, 23. detsember 2013

Mõned muljed "Mandariinidest"

Värskendav film. Naksaka narratiivi, meeldiva muusika, lummava looduse ja nauditava näitlejatööga kahe riigi töö.
Pikatraditsioonilises Gruusia Eesti külas elav tisler, kastimeister Ivo ja mandariiniistanduses elav Margus satuvad iseäralikku ning meestele mitteomasesse vaenunelinurka - puhkenud Abhaasia-Gruusia sõda saabub meeste kodutanumale ning vaenutsevad jõud hukkavad üksteist.
Eelnevalt Ivo juures söögikraami küsinud abhaaslased ja noored grusiinlased - surnud.
Kuid selgub, et üks meestest, tšetšeen Ahmed on raskelt haavatuna, kuul õlas siiski elus.
Ööpimeduses hukkunuid mattes, avastavad mehed, et ka üks grusiin, Nika on elus - mürsukild peas.
Kohale tulnud arsti abiga asub Ivo mehi hooldama - majutades oma katuse all kahte väga vaenulikku meest. Ivol õnnestub paranevaid mehi korduvalt  lahutada ning ta võtab nendelt ausõna, et tema katuse all nad teineteist ei puutu.
Mandariine korjav ning Eestisse naasta sooviv Margus jääb õnnetu juhuse tõttu oma majast ilma (külla saabauvad sõjaväelased, kes kontrollivad haavatuid ning kumbki meestest ei anna üksteist üles; Margus palub sõjaväelaste abi mandariinisaagi korjamisel ning sõjaväelased on nõus, nad panevad oma laagri lähedalasuvasse jõekääru üles, see satub tule alla ning Marguse maja põleb maha) ning liitub samuti Ivo juures oleva kummalise seltskonnaga. Ahmed pakub oma palgasõduri teenistust, kompenseerimaks kaotusi, kuid Margus keeldub seda vastu võtmast. Mõne aja pärast saabuvad uued sõjaväelased ning puhkeb tulevahetus, seni vaenutsevad pooled ründavad sõjaväelasi. Tulevahetuses hukkub Margus ning hukkub Nika. Ivo ja Ahmed matavad Marguse tema istanduse puude alla ning Nika Ivo poja kõrvale.
Kogu loo teeb huvitavaks see, et naisi filmis ei ole - seega on hooldamine/hoolitsemine täielikult meeste pärusmaa. Ainult foto Ivo pojatütrest Marist, kelle pilti mõlemad vaenujõud kauniks peavad.
Omanäoline on sissepõimitud islamism; meeste arusaam aust ja julgusest. See viimane on eriti intensiivne tunnusjoon, mis kõiki tegelasi ühendab. Peidetud relvad, Nikale tagasiantud kollane kassett, mille heliribad on lootusetult sassis ja mida ta pidevalt näpu vahel kerib. Oma kodu ja pere järele igatsev Ahmed kuulab lahkudes Nika kassett...
See pole kunagi olnud eriliseks saladuseks, et Lembit Ulfsak oskab suuri plaane mängida, kuid selles filmis tegi ta ilmselt oma ühe elu parima rolli - veenvalt ja jõuliselt joonistatud vana mehe jäämine sinna, kuhu on maetud poeg. Mees, kes ei karda katuse all ja ühes söögilauas istuvaid sõdalasi.
Seda julgust tunnustavad Ahmed otsesõnutsi ja Nika varjatult. Loomulikult on tunda Ivo julguse taga elementaarset ellujäämisinstinkti - millised sõjaväelased parasjagu ka ei avastaks, et Ivo aitab elule vaenutsevaid pooli - temaga oleks kõik.
Uudsest küljest avanenud Elmo Nüganeni tagasihoidlik, kuid veenev karakter andis võimaluse näha Marguse melanhooliat - mure saagi pärast, mitte saadava raha, vaid just selle loodusanni hukkasaamise pärast. Nüganeni nukrus pärast kodu põlengut on igati võrdväärne kadunud Rudolf Allaberdi segadusseisundile filmis "Inimesed sõdurisinelis" - usutav, igati ustutav. Margus võtab filmi filosoofiliselt kokku : "Tead, kuidas seda sõda nimetatakse? Tsitruse sõjaks".
Ning grusiinlased ise - nende mägedepoegade olemust õhkub suisa teisele poole ekraani - nad on mehised, julged, otsustavad, ausad, kaukaaslastele omase loodusliku aristokraatlikusega - kuid.. samas julmad sõdalased, kes palgasõdurlusega leiba teenivad. Siiski on neis olemas see lummav miski, mis kahe eestlase ja kahe grusiini kokkumängu vaadatavaks muutis.
Selles ühistöölises teoses on midagi seletamatult valusaks tegevat - missugune inimloomus piirisituatsioonis on, kuidas ta inimest näeb, tunneb ja mõistab.
Pannes uskuma ja lootma, et inimsus on säilinud.
Igatahes tunnustan ma selle filmi tegijaid oma tagasihoidliku postitusega ja kummardan loomingulisuse ees.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...