Vaatan mõtlikult järjest lumisemaks muutuvale tänavale ja kiikan silmanurgast kamina poole - tuli on all. Kibuvitsatee mekib hüva ja võimatu rahutus kasvab iga hetkega.
Ärevus, nõeltel istumine, millegi eeesootava aimumine..
Mis lahti? Mis? Võtsin endale aega kolm päeva lihtsalt olla - kõige hädapärasem majas tehtud ja logelen veidi siin ja seal.
Mõtlesin, et küll on hüve see laste kasvamine - ei ole vaja enam seda traali-vaalit ümberringi, mis emad käest-jalust alati seob, kui majas maimud müttamas. Nüüd on märksa kergem. Vähemalt tööplaanis.
Uute raamatute ideed keerlevad peas, ühteteist olen kirja pannud. Oma asja ajamisest pole seni midagi veel välja tulnud, sest pole seda aega, millal asju ajada. Päevajärg kaob hilisõhtuks kiiremini, kui planeeritavusele sisulist tegemist kulutatud sai. Aja ning kiiruse korrelatsiooni ja erinevate valemite mõõtmisel/moodustamisel tuleb kindlasti veel arvesse võtta *ootamatuid asjaolusid; *ilmastikku; *meeleolu;* tahte ja tõkke suhestumist.
Pideva analüüsimise, järeldamise, sünteesimise, võtmesõnade, teooriate ja uurimissuundade rägas metafüüsikat ja transdendaalsust otsides, leides, kaotades ja märgates muutub laisa mõte virgast kehast tugevamaks ning pimedusse pugedes on hea nentida - ma olen vaimse hiberneeringu staadiumis, ma olen osake veidrast letargiast, ma olen talveunne suikuja. Milline õnn oleks meie kliimas talveks valmistumine mitte kütte ja toidu varumine, vaid võimalikult sooja kookoni tegemine ja siis sinna kuni kevadise vee vulinani uinumine!!!
Selleks korraks on sügissemester läbi. Seitse seminari nädalas ja tohutult ettekandeid ning teste tehtud. Esseede virn seevastu ootamas lahendamist.
Ning eile, kui pojad pikalt kinos olid ning hiljem vanalinna jalutama läksid, istusin ma ja lihtsalt otsustasin ühe korraliku pisaravalingu valada. See pole eriti keeruline - kuulata mõnda lugu, mis emotsionaalselt hinge lähevad, lugeda mõnda 'melanhoolia eri' alla kuuluvat kirjutist ning sealt nad tulevad - kolm tundi puhast ja hingekraamivat tundi möödus hämmastavalt hästi. Ma ei teadnudki, et sirisev soolane silmavesi võib isu nii aplaks ajada - ilmselt on seegi tegevus, mis kaloreid kulutab.
Kinost naasnud pojad olid ülierutatud - ilmselt see 3D mõjub närvidele närivalt.
Ning ei ole tulnud seda aastalõpu ootustega põimitud piparkoogi, mandariini, kuuseokka ja puhutud küünla hõngulist meeleolu, mis tavaliselt on selleks ajaks saabunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar