teisipäev, 31. detsember 2013

2013 tõmbub eemale

Märkasin oma sissekannetes teatud rütmi ja kordumist,  mustreid ning põiminguid. Selle pika-pika-pika aasta viimased tunnid tiksuvad halastamatu järjekindlusega ajalooks. Minevikuks. Aastaks millele tagasi vaadates saab öelda, et:
*jaanuar - sain esimese romaani eest autoritasud ning alustasin tööd pereõena, oli TTK-s viimase õppetöönädal ning edasi oli ainult lõputöö. Olime L-ga Pärnus spaanädalavahetusel.
*veebruar - mis ma tegin veebruaris? ei midagi meeldejäävat. Ilmselt lõputöö materjalide otsimine ja kirjutamine ning notar esimest korda
*märts  -  olime isa ja poistega Viljandis, tähistasime paari tuttavaga naistepäeva, tegin ühe tööalase kõrvalekalde, vend alustas minu käe all praktikat, alustasin õpinguid autokoolis.
*aprill  - valikaine, selles essee kirjutamine ning lõputöö eelkaitsmine, sõidutunnid, venna praktika lõpp, notar teist korda
*mai - lõputöö ülevaatamine, viimistlemine, imelise kevade tööd, sõidutunnid
*juuni - lõputöö kaitsmine, lõpuaktus, reis Eestis
*juuli - sünnipäeva, magistrantuuri taasastumine, sõidutunnid, palju randa, päikest, poegadega koosveetmist
*august - migreenihoog, teade ülemusele, et ma sügisest ei jätka pereõena, väga vahva poegade 10-aastaseks saamise pidu, visiit sugulaste juurde, isa asutuse suvepäevad Pärnumaal.
*september - uus algus - tööalaselt, haridusealaselt
*oktoober - ülikool, ülikool, ülikool, pimedasõit, libedasõit, kursusekaaslased külas
*november - venna, isa ja veel ühe sugulase sünnipäevad, teatrikülastus, kahe uue seminari näol lisandunud töökoormus, mitmed kirjandusalased üritused
*detsember - veider vestlus sugulastega, sügissemestri lõpp, kirjandusteadlaste jõulupidu Tammsaare muuseumis, kodused jõulud ja esseed, esseed, esseed...
Ühtepidi nagu tegus aasta, teisalt aga - ma ei mäletaks oma elust, et mõni periood oleks nii veninud ja närvesöövalt kulgenud. No selle pärast ma ka.. no ühesõnaga, peab mingeid asju muutma.
Aga siin ta, see 2013, mis hakkab ennast igatepidi üheks mälestuseks voolima. Kunagi ma ilmselt vaatan sellele ajale tagasi ja mõtlen, kui tore ja kerge elu oli, kuid nüüd olen ma 90-aastane poegadest, ja nende järeltulijatest ümbritsetud sokki kuduv memmeke - elektrilise ratastooli patareid ja akud ning toitejuhtmed ära võetud ning pojapojapoja hukkamõistev pilk näiliselt rahulikul vaaremal - mine tea, mida see  muldvana isik kaubakeskuses jälle korraldada võib.
Seniks - hüvasti 2013 ja teretulemast 2014.

esmaspäev, 23. detsember 2013

Mõned muljed "Mandariinidest"

Värskendav film. Naksaka narratiivi, meeldiva muusika, lummava looduse ja nauditava näitlejatööga kahe riigi töö.
Pikatraditsioonilises Gruusia Eesti külas elav tisler, kastimeister Ivo ja mandariiniistanduses elav Margus satuvad iseäralikku ning meestele mitteomasesse vaenunelinurka - puhkenud Abhaasia-Gruusia sõda saabub meeste kodutanumale ning vaenutsevad jõud hukkavad üksteist.
Eelnevalt Ivo juures söögikraami küsinud abhaaslased ja noored grusiinlased - surnud.
Kuid selgub, et üks meestest, tšetšeen Ahmed on raskelt haavatuna, kuul õlas siiski elus.
Ööpimeduses hukkunuid mattes, avastavad mehed, et ka üks grusiin, Nika on elus - mürsukild peas.
Kohale tulnud arsti abiga asub Ivo mehi hooldama - majutades oma katuse all kahte väga vaenulikku meest. Ivol õnnestub paranevaid mehi korduvalt  lahutada ning ta võtab nendelt ausõna, et tema katuse all nad teineteist ei puutu.
Mandariine korjav ning Eestisse naasta sooviv Margus jääb õnnetu juhuse tõttu oma majast ilma (külla saabauvad sõjaväelased, kes kontrollivad haavatuid ning kumbki meestest ei anna üksteist üles; Margus palub sõjaväelaste abi mandariinisaagi korjamisel ning sõjaväelased on nõus, nad panevad oma laagri lähedalasuvasse jõekääru üles, see satub tule alla ning Marguse maja põleb maha) ning liitub samuti Ivo juures oleva kummalise seltskonnaga. Ahmed pakub oma palgasõduri teenistust, kompenseerimaks kaotusi, kuid Margus keeldub seda vastu võtmast. Mõne aja pärast saabuvad uued sõjaväelased ning puhkeb tulevahetus, seni vaenutsevad pooled ründavad sõjaväelasi. Tulevahetuses hukkub Margus ning hukkub Nika. Ivo ja Ahmed matavad Marguse tema istanduse puude alla ning Nika Ivo poja kõrvale.
Kogu loo teeb huvitavaks see, et naisi filmis ei ole - seega on hooldamine/hoolitsemine täielikult meeste pärusmaa. Ainult foto Ivo pojatütrest Marist, kelle pilti mõlemad vaenujõud kauniks peavad.
Omanäoline on sissepõimitud islamism; meeste arusaam aust ja julgusest. See viimane on eriti intensiivne tunnusjoon, mis kõiki tegelasi ühendab. Peidetud relvad, Nikale tagasiantud kollane kassett, mille heliribad on lootusetult sassis ja mida ta pidevalt näpu vahel kerib. Oma kodu ja pere järele igatsev Ahmed kuulab lahkudes Nika kassett...
See pole kunagi olnud eriliseks saladuseks, et Lembit Ulfsak oskab suuri plaane mängida, kuid selles filmis tegi ta ilmselt oma ühe elu parima rolli - veenvalt ja jõuliselt joonistatud vana mehe jäämine sinna, kuhu on maetud poeg. Mees, kes ei karda katuse all ja ühes söögilauas istuvaid sõdalasi.
Seda julgust tunnustavad Ahmed otsesõnutsi ja Nika varjatult. Loomulikult on tunda Ivo julguse taga elementaarset ellujäämisinstinkti - millised sõjaväelased parasjagu ka ei avastaks, et Ivo aitab elule vaenutsevaid pooli - temaga oleks kõik.
Uudsest küljest avanenud Elmo Nüganeni tagasihoidlik, kuid veenev karakter andis võimaluse näha Marguse melanhooliat - mure saagi pärast, mitte saadava raha, vaid just selle loodusanni hukkasaamise pärast. Nüganeni nukrus pärast kodu põlengut on igati võrdväärne kadunud Rudolf Allaberdi segadusseisundile filmis "Inimesed sõdurisinelis" - usutav, igati ustutav. Margus võtab filmi filosoofiliselt kokku : "Tead, kuidas seda sõda nimetatakse? Tsitruse sõjaks".
Ning grusiinlased ise - nende mägedepoegade olemust õhkub suisa teisele poole ekraani - nad on mehised, julged, otsustavad, ausad, kaukaaslastele omase loodusliku aristokraatlikusega - kuid.. samas julmad sõdalased, kes palgasõdurlusega leiba teenivad. Siiski on neis olemas see lummav miski, mis kahe eestlase ja kahe grusiini kokkumängu vaadatavaks muutis.
Selles ühistöölises teoses on midagi seletamatult valusaks tegevat - missugune inimloomus piirisituatsioonis on, kuidas ta inimest näeb, tunneb ja mõistab.
Pannes uskuma ja lootma, et inimsus on säilinud.
Igatahes tunnustan ma selle filmi tegijaid oma tagasihoidliku postitusega ja kummardan loomingulisuse ees.

laupäev, 21. detsember 2013

Toomapäevast

Toomapäev olla seotud surmahaldajaga ja märkivat jõulu-ja nääriaja algust. Siga pidavat tapetama ja keelatud olnud ketramine ning jahvatamine. Paadid keeratud kummuli ja neile andud ohvriks õlut - et uuel hooajal vetehaldjad paati merepõhja ei kisuks ja  kalasaak rannarahval hüva oleks. Tapetud siga ja söödud pähkelid ning õlut.
Perenaised soolanud liha sisse ja teinud vorsti, toodud õled tuppa ja tõmmatud hinge tagasi, sest Maa olla Päikesest nii kaugel, et päeva ei algagi.
Ja see on küll jumala tõsi - väsinud sügise moodi niiske õu ning haljendav muru ei anna küll kuidagi aimu, et talv algab.
Lühike päev näib juba otsas. 
Kuuse panime üles, toad kraamisime, süüa tegime. 
Piparkoogid vajavad veel küpsetamist. Muus osas näivad asjad olevat nii nagu põlisrahval siinpool paepealset ikka oli - tule valgel saab vaadata filme ja mõtiskleda oleva üle.
Kümne päeva pärast saab see lõputuna näinud aasta otsa. Numbrimaagia pole küll päris minu masti, kuid aasta, mis sisaldab 13, näib nii melanhoolne ja nukker mulle. Otsused ja valikud. Möödapääsmatud ja kurnavad. Mõtted ja meeleolud.

pühapäev, 15. detsember 2013

Filigraansusest kaugel ja kohe kaunilt.

Vaatan mõtlikult järjest lumisemaks muutuvale tänavale ja kiikan silmanurgast kamina poole - tuli on all. Kibuvitsatee mekib hüva ja võimatu rahutus kasvab iga hetkega.
Ärevus, nõeltel istumine, millegi eeesootava aimumine..
Mis lahti? Mis? Võtsin endale aega kolm päeva lihtsalt olla - kõige hädapärasem majas tehtud ja logelen veidi siin ja seal.
Mõtlesin, et küll on hüve see laste kasvamine - ei ole vaja enam seda traali-vaalit ümberringi, mis emad käest-jalust alati seob, kui majas maimud müttamas. Nüüd on märksa kergem. Vähemalt tööplaanis.
Uute raamatute ideed keerlevad peas, ühteteist olen kirja pannud. Oma asja ajamisest pole seni midagi veel välja tulnud, sest pole seda aega,  millal asju ajada.  Päevajärg kaob  hilisõhtuks kiiremini, kui planeeritavusele sisulist tegemist kulutatud sai. Aja ning kiiruse korrelatsiooni ja erinevate valemite mõõtmisel/moodustamisel tuleb kindlasti veel arvesse võtta *ootamatuid asjaolusid; *ilmastikku; *meeleolu;* tahte ja tõkke suhestumist.
Pideva analüüsimise, järeldamise, sünteesimise, võtmesõnade, teooriate ja uurimissuundade rägas metafüüsikat ja transdendaalsust otsides, leides, kaotades ja märgates muutub laisa mõte virgast kehast tugevamaks ning pimedusse pugedes on hea nentida - ma olen vaimse hiberneeringu staadiumis, ma olen osake veidrast letargiast, ma olen talveunne suikuja. Milline õnn oleks meie kliimas talveks valmistumine mitte kütte ja toidu varumine, vaid võimalikult sooja kookoni tegemine ja siis sinna kuni kevadise vee vulinani uinumine!!!
Selleks korraks on sügissemester läbi. Seitse seminari nädalas ja tohutult ettekandeid ning teste tehtud. Esseede virn seevastu ootamas lahendamist.
Ning eile, kui pojad pikalt kinos olid ning hiljem vanalinna jalutama läksid, istusin ma ja lihtsalt otsustasin ühe korraliku pisaravalingu valada. See pole eriti keeruline - kuulata mõnda lugu, mis emotsionaalselt hinge lähevad, lugeda mõnda 'melanhoolia eri' alla kuuluvat kirjutist ning sealt nad tulevad - kolm tundi puhast ja hingekraamivat tundi möödus hämmastavalt hästi.  Ma ei teadnudki, et sirisev soolane silmavesi võib isu nii aplaks ajada - ilmselt on seegi tegevus, mis kaloreid kulutab.
Kinost naasnud pojad olid ülierutatud - ilmselt see 3D mõjub närvidele närivalt.
Ning ei ole tulnud seda aastalõpu ootustega põimitud piparkoogi, mandariini, kuuseokka ja puhutud küünla hõngulist meeleolu, mis tavaliselt on selleks ajaks saabunud.

reede, 6. detsember 2013

Sügissemestri eelviimase nädala lõpust..

..ja kiirest kirjanduselust üldse.
Üles-alla, siia-sinna, seminarid, esseed, arvustused, lugemised, testid, küsimused, ettekanded, kõned ja lugemine, lugemine, lugemine...
Kuidas ma varasemalt küll täiskohatades ja lapsi lasteaiatades magistrantuuri tegin? Ime siis tegelt, et see pooleli ei jäänud, sest ausalt - süvendatult kraadituks saamine nõuab tööd ja tahet. vahel muidugi on see 39+4 tunne, kus tead, et kõht pole veel alla vajunud, kuid enam lihtsalt ei jaksa 8-ndat korda viie tunni jooksul minna ja pärast otsida jällegi enam-vähem mõistlikku asendit, et kümne minuti pärast..
Kuid lisaks sellele hetkel juhuslikult tulevale, olen oma suureks üllatuseks avastanud poegadel väga hämmastavaid detaile - nimelt nad on loodusteaduses, matemaatikas ja kehalises ning poistealases tehnoloogias üliosavad.
Südamekujuliste osadega, ümmargusele alusele täpselt rihitud, kleebitud ja paigas kuumanõualused - kõik poiste enda tehtud ja meisterdatud. Maakaartide tegemine, gloobuste meisterdamine, kärme peast arvutamine - iga päev ikka üllatusi.
Vähemalt midagigi on kasuks tulnud, et teatud vereliin nendes kõneleb pisutki paremat keelt, kui vereliiniesindaja ise. Kuulukse, et teine olevat juba teise perekonna .. nojah, see polegi nii oluline.
Sõnaga - üks poolaasta hakkab oma kiirärevuslikus rütmis kulmineeruma ning võib pisut kergemini hingata nendes ettekannete, kontrolltööde ja segamini majapidamise rägas.
Kuid teine räga on kohe-kohe tabamas ka kõige üksildasemat ja igavamat pesa - 1. detsembri kukkudes tuli sokk aknale riputada, igahommikune maius päkapikult saada ja mõelda, kust saab kõige parema kuuse ning kus on kõige paremad muud asjad.
Ahjaa - eile väideti seminaris, et ka sügaval nõukogudeajal käisid kõikidel kodudes jõuluvanad ning need, kellel hoopiski näärivana külas oli, need olid nõukogudemeelsed. Väidetavalt toodi ka kingitused jõulude ajal ning üldse oldi nii pühalik-aatelis-eestlaslikud. Ma ilmselt elasin mingis teises dimensioonis, meil käis näärvivana või näärivana saadikud.
Jõulude ajal oli küll kuusk juba toas ja katsime laua - seda ma mäletan, aga 31.12 oli siiski see, mida tähistati koolikaalsaste ja naabrite peredes - sõltumata meelsusest ja muust poliitilis-sotsiaalsest päritolust. Hetkel aga jäi mulje, et nääre peavad ainult padukommunistid. Imelik, et filoloogid ei tea eesti rahvakombeid - õnnetinavalamine, söömine, õlgedel lesimine, loomadele söögi viimine, tähtede, tuisu ja lume järgi viljasaagi ennustamine, oletatava peiu nägemine pruudieas tüdrukutele - see kõi toimus vana-aasta õhtul, aga hüva, ma ei vaidle. Ilmselt on see kommertslikuks muutunud, kuid algeselt pööriaja algust tähistanud joul kuidagi eestlaslikum, kui muud tähistamised...

pühapäev, 1. detsember 2013

Tere, detsember!

Nii. Vaatlen aknast mööduvaid helbeid. Väga õigeaegselt saabub see lumi - lastele sõber, minule vaenlane.
Pime sügiskuu november möödus üüratu töö tähe all - seminraid, ettekanded, konverentsid, oponeeringud, testid, teater, lugemised.
Isa ja venna sünnipäevad.
Viimased tööd aias.
Lähenev semestrilõpp.
Kütmine ja kraamimine - nagu ikka.
Isiklik elu seisab uinunud vaikelus - nagu mõni kirgas eksootiliste puuviljadega maal, mis tundub ahvatlev, kuid ainult eemalt vaadeldes.
Sedasi ta on - lumelabidas ootamas, paksemad riided valmis - talv astub õuele.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...