Kuu on läind kui unenägu.
Rutuliselt seminaride rütmis. Õppides, õppides, õppides (küll see kiilaspäine habemik oleks uhke!!).
Ja käes on see hingede aeg, oma sünguses ja sügavuses.
Nagu ikka, hall taevas, koltunud lehed, vettinud õhk, kallav vihm...
Eilne päev oli vaimselt kurnav. Kolm seminari ja õhtul kirjandusteadlastele üpris meeliköitev, aga väsitav omamoodi kuulajaskondlik veelkordne seminar kriitikast.
Kus arvustajad rääkisid, miks, kuidas, kas ja millise raha eest nad midagi või kedagi arvustavad.
Iseenesest põnev disskussioon.
Katastroofiliselt pikk päev igal juhul.
Ning nüüd pressivad peale seitsme seminari materjalid. Mitmest küljest. Küll ühed materjalid ja teised lugemised.
Imelik, et ma jõudsin, kui veel tihedalt alluvuses töötajana leiba teenisin. Praegune nö vaba graafik võimaldab lihtsamalt asju ajada.
Kuid väljas püsib hingede aeg, miski, mis on sütitavalt mõtlemapanev.
Käes ta on, see november.
Iseenesest põnev disskussioon.
Katastroofiliselt pikk päev igal juhul.
Ning nüüd pressivad peale seitsme seminari materjalid. Mitmest küljest. Küll ühed materjalid ja teised lugemised.
Imelik, et ma jõudsin, kui veel tihedalt alluvuses töötajana leiba teenisin. Praegune nö vaba graafik võimaldab lihtsamalt asju ajada.
Kuid väljas püsib hingede aeg, miski, mis on sütitavalt mõtlemapanev.
Käes ta on, see november.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar