reede, 11. oktoober 2013

Kokasaadete vastane ehk kuidas kapitalistil unega on

Meeletu, meeletu maailm!!
Ükspäev ootasin ühte saadet ja kruttisin teleka soovitud kanalile. Mingi kokasaade tuli enne. Juba jälle, kirusin mõttes nähtut ning oma kirjavahetust üle vaadates, kuulasin poole kõrvaga, kuidas kohtunik tegi maha ühe võistleja magustoitu, kuna sealne mingi šokolaadiküpsetis ei vastanud kriteeriumitele soovitud kujul a la "kui sa sellesse magustoitu lusika sisse lükkad, siis peab soe ja sulanud školaadikreem igast küljest võrdsena välja voolama."
WTF???
Täiesti pahasena läksin ma kööki teed keetma. Sellist tavalist. Pakiteed. Kaubanduses müüdavat - 50 senti karp. Kibuvitsa oma. Ja tulise joogiga suud kõrvetades tulid silme ette teated sellest, kuidas Eestis on peresid, kus sissetulekud võimaladavad lapsel ainult ühe korra päevas - koolis - sooja toitu süüa.
Foorumites luurates kordub pidevalt, kuidas kellelgi pole võimalik lapsele sooje saapaid osta, sest poehinnad on röögatud. Sama kehtib koolikottide, vajaliku mööbli, riiete suhtes. Üle jääb võimalus leida asju teiselt ringilt või odavatelt virtuaaloksjonitelt või küsida tuttavate käest. Iseenesest on teine ring ju hüva asi - oled tarbijatedlikum ning taaskasutad juba kasutatud asju. Aga kas see peab ikka nii olema?
Inimesed hoiavad kokku kõhu kõrvalt. Reeglina lapsevanem enda kõhu kõrvalt, et asjad oleksid lapsel olemas. Tatar, riis, kruup, kartul, köögivili. Täisväärtuslikku, tasakaalustatud, mitmekülgset söögilauda pakkuda pole võimalik, sest söök on kallis..
Kolmanda Maailma lapsed, kes saavad pool liitrit puhast joogivett, kausitäie supiköögi rooga ja.. kõik.
Ja siis on kanalid üle ujutatud mingite püsivalt tobedate saadetega, kuidas tuleb serveerida hõrku meemarinaadis lõhet, kuidas peaks paneerima mingit luksuslikku jama täpselt 13 minutit...
Ja see ei puuduta ainult kokasaateid. Ka trenditeadlikkust tõstvaid üllitisi tuleb pidevalt. Selline kott ja selline sall, selline pannal ja selline meik. Need lõhnad ja see auto. Selline elamine ja see vidin.
WTF???
Kas tõesti on võimalik propageerida hedonismi, epikuurlust ja muud sekundaarselt suvalist substraati siis, kui tegelikult elavad julgelt 75% maailma inimestest vaesuses või selle alampiiril.
On siis nende suurte koropratsioonide huligaanid õnnelikud? Kuidas nad öösel magada saavad?
Raha on oluline, see on enam kui selge, kuid kusagil läheb ju siiras ja ehe piir ahnuse, esmavajaliku, vaesuse ja olulise vahel?
Hüva, ilmselt pole ma sekundaarse teaduse viljelejana just kõige õigem kritiseerija - jumal ise teab, et minu valitud erialaga saab tegeleda siis, kui kõht täis, tuba soe, riie seljas ja tervis ptüi-ptüi-ptüi korras. Kõikide eelnimetet asjade õnnelike juhuste tahtel omanik olles ma ju ei nurisegi. Saan tegeleda meelepärasega, kuid teised inimesed, kusagil mujal ja seal ei pruugi olla samas seisus.
Ja siis näitab kanal kanali järel kõlisevapakatavate produtsentide mõttevälgatusi suurel ekraanil.
Muidugi - ega ei toodetaks, kui poleks vaatajaid.
Aga  - kas nad ikka magavad öösel sügavalt?
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...