Minu blogide loend

reede, 11. oktoober 2013

Kokasaadete vastane ehk kuidas kapitalistil unega on

Meeletu, meeletu maailm!!
Ükspäev ootasin ühte saadet ja kruttisin teleka soovitud kanalile. Mingi kokasaade tuli enne. Juba jälle, kirusin mõttes nähtut ning oma kirjavahetust üle vaadates, kuulasin poole kõrvaga, kuidas kohtunik tegi maha ühe võistleja magustoitu, kuna sealne mingi šokolaadiküpsetis ei vastanud kriteeriumitele soovitud kujul a la "kui sa sellesse magustoitu lusika sisse lükkad, siis peab soe ja sulanud školaadikreem igast küljest võrdsena välja voolama."
WTF???
Täiesti pahasena läksin ma kööki teed keetma. Sellist tavalist. Pakiteed. Kaubanduses müüdavat - 50 senti karp. Kibuvitsa oma. Ja tulise joogiga suud kõrvetades tulid silme ette teated sellest, kuidas Eestis on peresid, kus sissetulekud võimaladavad lapsel ainult ühe korra päevas - koolis - sooja toitu süüa.
Foorumites luurates kordub pidevalt, kuidas kellelgi pole võimalik lapsele sooje saapaid osta, sest poehinnad on röögatud. Sama kehtib koolikottide, vajaliku mööbli, riiete suhtes. Üle jääb võimalus leida asju teiselt ringilt või odavatelt virtuaaloksjonitelt või küsida tuttavate käest. Iseenesest on teine ring ju hüva asi - oled tarbijatedlikum ning taaskasutad juba kasutatud asju. Aga kas see peab ikka nii olema?
Inimesed hoiavad kokku kõhu kõrvalt. Reeglina lapsevanem enda kõhu kõrvalt, et asjad oleksid lapsel olemas. Tatar, riis, kruup, kartul, köögivili. Täisväärtuslikku, tasakaalustatud, mitmekülgset söögilauda pakkuda pole võimalik, sest söök on kallis..
Kolmanda Maailma lapsed, kes saavad pool liitrit puhast joogivett, kausitäie supiköögi rooga ja.. kõik.
Ja siis on kanalid üle ujutatud mingite püsivalt tobedate saadetega, kuidas tuleb serveerida hõrku meemarinaadis lõhet, kuidas peaks paneerima mingit luksuslikku jama täpselt 13 minutit...
Ja see ei puuduta ainult kokasaateid. Ka trenditeadlikkust tõstvaid üllitisi tuleb pidevalt. Selline kott ja selline sall, selline pannal ja selline meik. Need lõhnad ja see auto. Selline elamine ja see vidin.
WTF???
Kas tõesti on võimalik propageerida hedonismi, epikuurlust ja muud sekundaarselt suvalist substraati siis, kui tegelikult elavad julgelt 75% maailma inimestest vaesuses või selle alampiiril.
On siis nende suurte koropratsioonide huligaanid õnnelikud? Kuidas nad öösel magada saavad?
Raha on oluline, see on enam kui selge, kuid kusagil läheb ju siiras ja ehe piir ahnuse, esmavajaliku, vaesuse ja olulise vahel?
Hüva, ilmselt pole ma sekundaarse teaduse viljelejana just kõige õigem kritiseerija - jumal ise teab, et minu valitud erialaga saab tegeleda siis, kui kõht täis, tuba soe, riie seljas ja tervis ptüi-ptüi-ptüi korras. Kõikide eelnimetet asjade õnnelike juhuste tahtel omanik olles ma ju ei nurisegi. Saan tegeleda meelepärasega, kuid teised inimesed, kusagil mujal ja seal ei pruugi olla samas seisus.
Ja siis näitab kanal kanali järel kõlisevapakatavate produtsentide mõttevälgatusi suurel ekraanil.
Muidugi - ega ei toodetaks, kui poleks vaatajaid.
Aga  - kas nad ikka magavad öösel sügavalt?
 

teisipäev, 1. oktoober 2013

Tere, oktoober!

Sedasi sammus suve ja talve vaheline aastaaeg oma tiidsal kõnnil kuhtunud lehtede karva ja moodi mulle kambrisse. Olles huligaanitsenud õunte kallal, poritanud kõnniteid ja pannud kindaid liiga vara kätte tõmbama.
Ning toonud kaasa ohtralt kuulsate meeste kirjutisi, seminare, loenguid, raamatukogutunde, vestlusi kirjandusee olemusest ja tulemusest.
Kuidas näeb välja nt esmaspäevane päev? Poolteisttunnine inglisekeelne ja väga aktiivse kaasatöötamisega loeng, seejärel neljatunnine loengute vahe, mille täidab blogija aktiivse mõttetööga seminarideks ettevalmistades.. ja avastades, et TLÜ pole piisavalt hoolikalt välja töötanud kahe eraldisasuva raamatukogumajavahelist otseliini. Sest.. kümnekilose kotiga (läpakas, raamatud, kaustad tudengi märkmetega, termos kohviga, kolmed juhtmed) ühest teise kablutamine on tülikas tegevus. Samas on sellel ka häid külgi. Sõna otseses mõttes. Sest blogija siluett on muutunud mõneaastataguseks. Tagasi tulles 12-kilone kott ning uus seminar, kus tuleb pidevalt valmis olla õppejõu küsimusteks, kaasamõtlemisteks ja servideks.
Teisipäev on mõnevõrra rahulikum, kuid ajaplaneerimises meisterlikkuse saavutamisele väga lähedale jõudmises, pole siingi mingeid tühje momente. Käimalükatava äri intensiivse tegemisnimekirjade koostamine, poolelioleva toote väljatöötamine.
Kolmapäeval on sõnaraamatusülemiga kõnd eratundidesse ja pärastisesse seminari, kus blogija oma loetamatu käekirjaga täiskiilutud lehti lapates ja läbitöötatud teoseid tsiteerides sõna võtab.
Ohhh.. ja siis on neljapäev, kuhu mahub neli loengut ja nendest kolm on seminarid. Ja ikka on käe otsas kümnekilone kott.
Sellega seoses - Eestist mina sellist sobivat kotti veel pole leidnud, kuhu mul kõik soovitud asjad sisse ära mahuksid. Kas on tegumood vale, värvitoon pole sobilik või kvaliteet kahtlane. Ilmselt tuleb peagi võttagi kaasa isa soovitatud järelveetav kohver.
Reedel on ettenähtud uue nädala seminaride materjalide hankimine, majapidamistoimingute teostamine ja õhtul mingi suunitlusega üritus - kas eraeluline või veidi sotsiaalsem.
Olles astunud ühelt lehelt järgmisele, tuleb seal olla pidevalt aktiivne ja nähtaval.
Selliselt on siis kanarbikukuu minus elanud.