Minu blogide loend

kolmapäev, 18. september 2013

Milleks peab valmis olema poeglaste ema

Möödunud nädalal oli vaja poegadele vineerisaagi. Sellist lihtsat, tööõpetuse jaoks. Ma ajasin mööda linna ehituspoode neid neetud vineerisaage taga, sest... enamikes koolides on neljandad klassid ja nendes õpivad poisid ja neil kõigil oli neid samasid saage vaja.
Lõppeks sain saed. Päris kallid olid.
See on esimese peatüki lõpp.
Teine peatükk algas sellest, et oli vaja kooli jaoks ring välja saagida.
 Kas ma oskan seda? Ei.
Kas poisid oskavad seda? Jah.
Kas meil oli vineeri? Ei.
Kas emal peab pea lõikama? Jah
Kas ma aitasin saagida? Ei
Kas poisid ise saagisid? Jah.
Kas kõik sai korda lõpuks? Ei.
Ses mõttes, et paar plaastrit pidi käiku laskma, saelehe vahetama (mida mina jällegi ei osanud, aga pojad oskasid) ja voilaa - peaaegu ringid said valmis.
See on üks selleks korraga emaks ja isaks olemise juures (kuigi - lahtiste kätega mehed on täitsa olemas, kuid nad ei saa lihtsalt alati kohal olla), et vaja vahetada purunenud pedaal või vaadata suuri silmi, kuidas nad praktiliselt kasetüve keskele ennast köit mööda tõmbavad või nad suure kisa ja müdistamisega tahavad, et ma jalkat mängiksin (mida ma ka loomulikult teen) - et kõik need tegevused pole ju tegelt siiski need feminiinsed, leebed, pehmed, softid etc, etc, etc.
Looduslikku ja ürgset tabamatust on vaja, et kasvatada poegi.
Et selgitada need olulised vahed.
Et naisterahva sünnipäevale (olgugi, et 9-aastasele, olgugi, et beebipõlve semule) minnes võtab härrasmees alati õied ühes. Et vaja on abistada asjade tassimisel, viimisel, tõstmisel ja panemisel.
Et mehel on korralikud riided, et mehel on küüned lõigatud ja püksilukk kinni.
Et mees oskab süüa teha (kartulit, muna, leiba, liha ja vorsti praadida), et pelmeenid ei tekita seletamatut tungi neid sügavkülmast otse põske pista, vaid teevad vahepeatuse mõnes potis või pajas.
Ohjah..
Ja minu sotid pole tänaseni matemaatikaga kuigivõrd sirged ja selgelt helged, vaid poja küsimuse peale ülesannete lahendamisel, kuubi lõikamisel või püramiidi voltimisel pean ennast parajalt pingutama.
Sünnipäevaks saadud noore füüsiku ja noore keemiku komplektid tekitavad ikka veel kaose. Kui nad prillide, luupide, süstalde, mõõdikute, voolikute ja jumal teab millega veel sehkendades soola uurivad, õhupalli lennutavad või midagi sarnast.
Kuuskantvõtme, ristpeaga kruvikeeraja ja peitli vahet nad igatahes teevad.  Emale käe bussist väljudes ulatavad. Seltskonnas ennast kätt pigistades tutvustavad. Naisi uksest sisse lasevad.
Hiljuti öeldi - küll te võite ikka nende üle uhke olla. Olen jah.
Ja selleveerandiste hinnete üle ka. Suisa üksluiseks kisub ainult viisi vaadata.
Ja need kribujalgsed käekirjad on võtnud geneetiliselt mitteminule sarnaseid jooni. Selline väike ja kandiline.
Ühesõnaga - ema olla, poeglaste ema olla, nende poegade ema olla...
 

Kommentaare ei ole: