kolmapäev, 18. september 2013

Milleks peab valmis olema poeglaste ema

Möödunud nädalal oli vaja poegadele vineerisaagi. Sellist lihtsat, tööõpetuse jaoks. Ma ajasin mööda linna ehituspoode neid neetud vineerisaage taga, sest... enamikes koolides on neljandad klassid ja nendes õpivad poisid ja neil kõigil oli neid samasid saage vaja.
Lõppeks sain saed. Päris kallid olid.
See on esimese peatüki lõpp.
Teine peatükk algas sellest, et oli vaja kooli jaoks ring välja saagida.
 Kas ma oskan seda? Ei.
Kas poisid oskavad seda? Jah.
Kas meil oli vineeri? Ei.
Kas emal peab pea lõikama? Jah
Kas ma aitasin saagida? Ei
Kas poisid ise saagisid? Jah.
Kas kõik sai korda lõpuks? Ei.
Ses mõttes, et paar plaastrit pidi käiku laskma, saelehe vahetama (mida mina jällegi ei osanud, aga pojad oskasid) ja voilaa - peaaegu ringid said valmis.
See on üks selleks korraga emaks ja isaks olemise juures (kuigi - lahtiste kätega mehed on täitsa olemas, kuid nad ei saa lihtsalt alati kohal olla), et vaja vahetada purunenud pedaal või vaadata suuri silmi, kuidas nad praktiliselt kasetüve keskele ennast köit mööda tõmbavad või nad suure kisa ja müdistamisega tahavad, et ma jalkat mängiksin (mida ma ka loomulikult teen) - et kõik need tegevused pole ju tegelt siiski need feminiinsed, leebed, pehmed, softid etc, etc, etc.
Looduslikku ja ürgset tabamatust on vaja, et kasvatada poegi.
Et selgitada need olulised vahed.
Et naisterahva sünnipäevale (olgugi, et 9-aastasele, olgugi, et beebipõlve semule) minnes võtab härrasmees alati õied ühes. Et vaja on abistada asjade tassimisel, viimisel, tõstmisel ja panemisel.
Et mehel on korralikud riided, et mehel on küüned lõigatud ja püksilukk kinni.
Et mees oskab süüa teha (kartulit, muna, leiba, liha ja vorsti praadida), et pelmeenid ei tekita seletamatut tungi neid sügavkülmast otse põske pista, vaid teevad vahepeatuse mõnes potis või pajas.
Ohjah..
Ja minu sotid pole tänaseni matemaatikaga kuigivõrd sirged ja selgelt helged, vaid poja küsimuse peale ülesannete lahendamisel, kuubi lõikamisel või püramiidi voltimisel pean ennast parajalt pingutama.
Sünnipäevaks saadud noore füüsiku ja noore keemiku komplektid tekitavad ikka veel kaose. Kui nad prillide, luupide, süstalde, mõõdikute, voolikute ja jumal teab millega veel sehkendades soola uurivad, õhupalli lennutavad või midagi sarnast.
Kuuskantvõtme, ristpeaga kruvikeeraja ja peitli vahet nad igatahes teevad.  Emale käe bussist väljudes ulatavad. Seltskonnas ennast kätt pigistades tutvustavad. Naisi uksest sisse lasevad.
Hiljuti öeldi - küll te võite ikka nende üle uhke olla. Olen jah.
Ja selleveerandiste hinnete üle ka. Suisa üksluiseks kisub ainult viisi vaadata.
Ja need kribujalgsed käekirjad on võtnud geneetiliselt mitteminule sarnaseid jooni. Selline väike ja kandiline.
Ühesõnaga - ema olla, poeglaste ema olla, nende poegade ema olla...
 

pühapäev, 1. september 2013

Tere, september!!

Kümme aastat tagasi oli imeliselt mõnus ilm. Mäletan seda seetõttu erilise selgusega, et esimest korda pärast pikki ja tumendavalt tüsedaid kuid läksin ma linna oma poegi ametlikuks tegema. Kõigepealt sünnitusmajja kontrolli, siis ühte ametisse sünnitunnistusi saama, nende alusel teise ametisse haigekassakaarte vormistama, siis järgmisesse ametisse igasuguseid rahalisi küsimusi lahendama.
Ja ma tõmbasin selga raseduseelse teksaseeliku ja pikad sukksaapad ja ma läksin linna, teades, et kodus on kaks nädalavanust poega. Ja see ilm oli tõesti kaunis.
Kolm aastat tagasi läksid needsamad klutid esimesse klassi.
Ja täna algab sisuliselt uus õppeaasta, poegade ja minu enda kooliaasta aktused on siiski homme. Pidulik must-valge riietus mõlemale valmis ja kingad läikima viksitud. Mõlema koolilauad täis uusi ja lõhnavaid kooliasju. Õpikud-töövihikud tulevad homme. Siis on see igaveerandialguseline/igakooliaastaalguline kaanetamine-kiletamine.
Ning hoovihmade vaheldudes nopin puualusi pudenenud õunu, kaen paisunud kõrvitsaid, nopin mõned lapsepõlvemagusad porgandid ja sätin vaasis päevalilli. Kõik oma aiast. Tillid ja sõstrad on juba külmas, samuti oma aiast.
Kasel on mõned lehed kollased.
Kõnniteel laperdavad kirjud vahtralehed.
Hommikune jahedus lõhnab omamoodi - kuidagi värskelt, aga samas koltunult. Õhtud ja ööd on tihedad, täis sügistiinet maiku. Haneparved valmistuvad oma pikaks reisiks. Suvel hoolega sädistanud linnupered on oma pisikesed sulelised pesadest lendama õpetanud. Oravapojad on pikkust ja kaalu kogunud ning silkavad naabrite kuusetüvedel vilkalt edasi ja siia, tagasi ning sinna.
Toimekas sügis oma helides, maitsetes, meeleoludes koputab kohmetust alla surudes uksele.
Tere, september - nüüd oled sa jälle käes.
 

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...