Minu blogide loend

reede, 30. august 2013

Õenduse tõenäoline lõpp

Vähemalt minu jaoks. Kahel eelneval korral - pendeldades tervishoiu ja hariduseteenuse vahel - katsed ebaõnnestusid. St vajadus ennast vajalikuna tunda kaalus üle teatava tüdimuse osutatavate teenuste suhtes. See adrenaliinitulva kandumine ihhu, kui pead kriitiliste sekundite jooksul abistama kellegi elule. Või kupeerima kopsuturse. Või peatama verejooksu. Või alandama hüperglükeemiat. Või suutma toime tulla samaaegse hüpertoonilise kriisi ja tekkiva südamelihaseinfarktiga. Või olema silm-silma vastu koridoris seegava  190-sentimeetrise psühhoosis mehega, kes lubab saatana välja peksta.
Või nende tosinate ja tosinate telefonikõnedega, millega tuleb viietunnise vastuvõtu jooksul toime tulla, samaaegselt koostades arveid, digiretsepte, saatekirju, otsima kaarte, analüüse, röntgenivastuseid, tegema pisiprotseduurilisi toimetusi. Andma kätte pabereid, mõõtma ja kaaluma tittesid, rääkima, rääkima, rääkima.. Kuivava suu ja patuga pooleks allaneelatud kõrvitsaseemnetega tunda süümekaid, et ma ei ole piisavalt tasemel ja kärme....
Oehhh. Palju ma nende aastate jooksul kulutasin süstlaid, kindaid, nõelu, plaastreid, glükomeetri testribasid, kateereid, veenikanüüle, katsuteid, vatitupse, sidematerjali, sonde, tilguteid? Veekõrsi, joogitopse, taldrikuid? Paberist käterätte, neerukausse, seepi, vett ja elektrit? Palju on erinevaid lahuseid, salve, pulbreid, tilkasid ja tablette minu käte vahelt vajalikku maandunud? Palju käis skalpelle, pintsette, lansette ja vinjette?
Palju olen ma inimesi veeretanud palatisse, viinud protseduurile, valmistanud ette küll klistiiri, küll raseerimisega? Mitu ekg-d teinud?
Mitukümmend tuhat kilomeetrit ma haiglate koridore olen ühest otsast teise läbi kõndinud, käes statiiv, sidumiskäru, vajalik aparaat?
Palju ma reaalselt inimestele nende ligi 20 aasta vältel kasu tõin? Mitu elu päästsin? Mitu tundi olen ma tegelikkusest õendusdokumentatsioonile pühendunult veetnud ja saatnud?
Palju lugenud inimeste halbadest saatustest, näinud surma ja kannatusi? Mitut patsienti ma jõudsin nõustada?
Ohhh.. aga mulle tundub, tõesti TUNDUB, et teatud epohh sai läbi. Ammendas. Sai nii otsa mu jaoks, et sellele peab mõtlema välja uue sõna. Nt antiailendus (ailendamine peaks olema tervishoius keeleuuenduslik sõnavaste 'õendusele').
Opitoa sanitar, kirurgia hooldaja, pärast samas õde, veresoontekirurgia, kardioloogia, kardiointensiiv, taastusravi, pereõde - tuhanded tunnid veedetud haiglas. Kurameeritud arstide ja residentidega, soetatud lapsed, õpitud, haritud, täiendatud.
Võideldud õdede õiguste eest paremale elule ja saades mõneks ajaks mitteametlikuks streiginäoks...
Vahetuste üleandmised, värisevi jalgu valvest tulemised. Nutud ja naerud ja pihtimised. Ja pidutsemised kolleegidega.
Ja hinnang - lähen luurele; ei lähe luurele selle või tollega...
Küllastumine.
Ja selle kõige juures ma mõtlen - kuidas üldse minust kunagi õde sai? Millistel ajenditel ma ennast nii paljudeks ja pikkadeks aastateks sellele komplitseeritult nüristavale ja nüristavalt komplitseeritud tööle sattusin?
Kuidas sai õeks kärsitu, kannatamatu, ägedavereline, kuumaloomuline, impulsiivne, mitmekeelne, pealiskaudne isik?
Mis motiivid need ajendasid?
Kuigi ma olen sellele tööle tänulik. Kindla kuupalgaga, ametiriietusega, tubane töö, kus sai oskusi õige mitmest suunast. Ja asendamatuid teadmisi ravimitest, ravimisest, sidumisest, ergonoomikast, hügieenist, anatoomiast, füsioloogiast ja käelisest tegevusest. Mitmekülgselt andis ja sama mitmekülgselt ka võttis.

pühapäev, 25. august 2013

10 aasta möödumine korrelatsioonis..kõigega

10 aastat on ühe inimese jaoks terve dekaadijagu elamist ja olemist ja ressursside kulutamist ning mõningast taastootmist. Ning uskumatu näib, et need  kaks omarakulist  10 aasta eest ilmaletulnut on tõepoolest viimase dekaadi minuga oma tegemisi, elusid ja hingamist jaganud. Siin, minu kodus, minu majas.
Siin nad minus kasvasid, siit läksin sünnitama, siia tulid nad haiglast. Siin tegid nad oma esimesed abitud katsed kõndida, siin nad on mänginud ja siin on nad hänginud.
Ja lasteaeda siit läinud ja kooliteed alustanud.
Kümme aastat ja selle aja sees on olnud nii kauneid ja õnnelikke hetki kui ka nukruseniite ja suisa leinamuret.
Ja nüüd on tuba täis rinnakõrguseks muutunud sirgeselgseid ja suurejalgseid, tedretäpilisi poegasid, kes tassivad poekotti ja niidavad muru. Kellega arutan ilmaelu ja seletan meeste ja naistevahelisi erinevusi.
Kuid alles kümme aastat tagasi toetasin ma kätega abitu kaelaga poja pead ning juhtsisin hambutu suu rinnale.
Kümme.

teisipäev, 20. august 2013

Tuletaltsutaja

Küllap on nii mõnelegi tuttav pilt, kus keegi võtleb heitunult ja lootusetult tulega. Püüab kustutada seda möllavat jõudu, mis ikka ja jälle kuskilt nilpsab, ampsab ja hammustab.
Nagu tugeva kaelaga madu, kes ikka ja jälle oma sisiseva pea üles ajab, viskleb, väänleb, sabaosaga rapsab...
Ja selle tule kustutamisega näevad vaeva mitmed inimesed.  Esiti püüab isik iseseisvalt toime tulla, kuid asja lootusetust märgates palub pädevamad appi.
Nii võib vahel olla ka tervisega. Täiesti hoiatamata hammustas eile hommikul ammune migreenihoog. See jube sisemine suruplahvatav tagumine vasakus peapooles, kaks korda tulnud kiirabi, minek haiglasse, tilgutid, alandav tunne teiste ees...
Kuid õhtu hilisemateks tundideks oli peavalu tuli taltsutatud ja sai jälle kergemalt hingata.
 
 

pühapäev, 4. august 2013

Varbla ranna tuulte valla III

Ei saa olla kõnelemata - sõna otseses mõttes möödus ka tänane öö kasinalt varaste hetkedeni, kui saunaruumis istujad oma pillid lõpuks kotti panid ja märkasid pärast tagasihoidlikke meeldetuletusi minna samuti magama. Ja meid kiusasid sääsed, sääsed, sääsed.
Ning loomulikult ründas loodus jälle eluruume - üks pääsuke otsustas suunalt eksida ja vastu aknet pekselda..
Kuid vabanes temagi. Väga toekas eine väga ilusal hommikul ning tuli lahkuda sellest meeldivast-meeldivast paigast. Jällegi üks lapike  Eestist, mis elegantselt ja jõuliselt nähtud, tunnistatud ja tnnustatud.
Tagasiteel peatusime põgusalt Pullil, et näha seda vanimat inimasustuse kohta.
Sõit isakoju, kerge eine ja siis jõudmine 35-kraadises kiirrongis, lällutavate reisikaaslastega KOJU. Pole paremat kohta, kui oma koju.

laupäev, 3. august 2013

Varbla ranna tuulte valla II

Vaikne meri, siristavad ja ainevahetust teostavad pääsukesed, viltune metsatukast tõusev päike. Napp hommik pärast hilist magamaminekut. Millal tegelikult uinusin - ei teagi. Kõrvalruume meie kambril polnud, seega tuli hommikune ring teha saunaruumi omades. Väga võimsa kamina ja nahkdiivanitega eesruum on suurte akendega. Ja puhastega. Sellistega, mis petlikult näimatud on.
Pääsuke oli ennast sauna avali uksest sisse lennutanud. Tiirles paaniliselt lae all ning.. pikeeris siis hoogsalt vastu akent ja potsatas teadvusetult põrandale. Nagu linnukese piinadest veel vähe - teda haarates - ja uskumatu kui teravad olid tema küünised - keeras linnuke ennast peopesas koordineerimatult kõhuli ja potsatas uuesti põrandale. Jäi terrassi servale tuiutama ning kümme minutit hiljem võttis ta üsna kruviselt suuna üles. Kuid minema lendas.
Meie aga sättisime kiire ja tõhusa hommikueine järel Virtsu peale, et sõita pisikese kakuaamiga (teatud tüüpi väikeste kalade püüdmiseks laev - kuigi pidi mahutama hinnanguliselt umbes 6 tonni räime) Kessulaiule. Võrratu pooljahutava tuulega 40-minutiline sõit ja maabumine nii värske õhuga alale, et võttis hingetuks. Kõnd läbi iseenesest sõidetud, kuid harvase sagedusega teel; jõudmine saarevahi juurde; rannaseiklus, mis hõlmas olematut ujumiskohta, libedaid kive, põgusat metsavisiiti, klaasikildude otsimist (minu pisikene hobi - merelihvitud klaasikildude otsimine), poja mütsikaotust ning avastamist, et nende reisikotis peitub ligi kolmekivine süsimust kivi. Ning.. teadmine, et saarel elavad suveperioodil noorveised (nagu Corridas!!) sai tõdemuseks, kui nendega halval rannapiiril kokku same. Iseenesest küll rahumeelsena mäletsevad loomad, kuid üks jäi meid kahtlaselt pika pilguga luurama ja lonkis mõned üksikud sammud lähemale. Olgugi, et ma lehmi ei karda, siis selle tulevase pulli puhevil sõõrmed ja teravatipulised sarved sisendasid teatavat aukartust. Pikk toigas ja löögivalmis kivi - nii me nendest möödusime. Priske ja karvase saarekassiga tegime tutvust.
Ühe suvitaja tegutsemisega süvendatud sildumisalas sai ujutud - sisuliselt kahe sammu, lubjapiviklibu ja mudaga võideldes oli kosutavalt värske vesi leevenduseks janule ja kuumusele. Õnn, et oleme olnud need kaks leegitsevat päeva tuultele valla.
Õhtul läksime korralikult ja sisukalt ujuma ning nagu ikka - kolm on kohtu seadus seoses elus loodusega - nägime päris korralikku lestakala, kes üllatavalt rannapiiril ujus. Alguses püüdsime poistega teda tühja peoga kinni saada, et kas näkkab, kuid lest libises kindlalt minema. Seejärel muutis too oma suunda ja ründas meid. Üpris raevukalt libises. Meie kappasime loomulikult hädakisaga veevabasse tsooni.
Pärastine tuulevaba ja sääsetihe õhtupoolik, kus sai vahetatud ..eee... mitte just sündsaid nalju.

reede, 2. august 2013

Varbla ranna tuulte valla I

Nii.
Papaga suvepäevatama. Sihtmärk tõelises maailmaotsana tunduvas Varblas. Peatusega Toril. Söögipeatus, kus piim oli retropudelites (need 1-liitrised klaasnõud, mis maksid vist 20 kopikat, kui taarapunkti viidi) ja kohalik külapood, seejärel mõned tunnid Pärnus.
Sinka-vonka-sika-saka kruusatee täielikus päralaanes, kus metsapeatuse tegemine nõudis kerget pingutust - laul karujahist Pärnumaal kõrvus kummitamas.
Saabumine tuultele avatud roostikuga rannamotelli. Hea interjöör, hea kohv, mõnus tuba. Seniks-kuniks.
Majutusega oli nii, et asusime saunapealsetes tubades. Sauna tehti kella kolmeni. Saunaesine kautusealune oli otse loomulikult vabaõhulava. Pillimeees mängis kella kolmeni. Kuigi pausidega ning see võimaldas väsinutel suhtelises vaikuses magama heita.
Kuid enne selle heitmiseni - õhtune suplus meres, hea õhtusöök, õhtujuhiga mäng, siis viktoriin, mille meie võistkond pikalt ära võitis. Tantsud, saunaskäik - ühes ujumisega öises meres, veel ühed mängud õhtujuhiga, vestlused siin ja seal. Lõpuks biljard, mille kaotasin.
Kaunis koht see rannahotell siin. Kõrkjad ja nõgesed segamini rootuval rannarajal. Paadisopp, kus vesi esimesel sammul rinnuni kipub.
 

neljapäev, 1. august 2013

Tere, august!

Ei mäleta oma elus kunagi nii pikalt kestnud juulit. Aeg oleks nagu dimensionaalselt, diagonaalselt ja paradoksaalselt pikenenud, tihenenud, süvenenud, tumenenud ning mina oleksin ekselnud selles tundmatus rägastikus Paide kaardiga, mis ka tavalises elus minu jaoks väga kasulik pole.
Uskumatu, aga esmakordselt elus ütlen, et aasta on aeglane.
Ometigi on igapäevane elu nii tegevusrohke.
Hommikud, mis algavad meeldivas vaikuses ja millele järgneb võimlemine-vitamiin-dušš -kohv-raamat. Päevaplaani koostamine, mis on korrelatsioonis tõotava ilmaga. Tööd aias või toas, tegevused rannas või kusagil mujal.
Külalised, keda käib ohtralt. Rattasõidud, kus on hea marsruuti valida ja ilma vaadata.
Konkreetselt selles juulis olen saanud puhata, rannatada, teha magistrantuuri eksami, õlitada aialaudu, külmutada tilli ja rabarberit, teha toormoose, panna seina kappe.
Kirjutanud teist romaani, kohtunud lugejatega.
Aga hommiku ja õhtu vahele jääb nii palju aega, et see tundub kohutav. Varem oli peal tempo-tempo, cito-cito, aga mis siis praegu on?
Aeg eneses? Sisemiste jõudude otsimine? Oma võimekuse piiride kompamiseks antu?