Minu blogide loend

laupäev, 20. juuli 2013

Alfasus

Kui ma kümne aasta eest kaksikute üksikemana (nagu sotsiaalpahelise patustaja loosung!!) poegasid ootasin, ütles üks kolleeg, et sina saad sellega hakkama. Ainult sinutaolistele antakse selline raske katsumus ja sa saad suurepäraselt sellega hakkama.
Ning üllatusi täis elu - ma tulingi toime. Poegade käruealine veel olles, vaatas minu toonane poissõber siira imetlusega, kuidas ma kärust rekordkiirusel laps välja, laps välja, autosse ja turvatoolidesse ning suhteliselt vabalt meetrilaiuse käru kokku pakkisin ja ühe käega pagasiruumi suskasin. Naeris ja ütles, et sa oleks seda justkui terve elu teinud. Ning imelik - oleksin tõesti.
Ilmselt andis selle laia käru, kahe priske poisi ja pidevalt kraami täis alumise korviosa lükkamine füüsilist jõudu sedavõrd juurde, et 25-kiloseid küttekotte ja 50-liitriseid veepudeleid suudan vaevata tõsta, liigutada, tassida. Mootorsaega kolmemeetriseid ladu saagida, tundide viisi aialaudu õlitada. Tõenäoliselt voolab minus kaugete viikinginaiste verd, kes vaevata tassisid röövretkelt tagasi tulnud haavatud mehed, röövitud saagi, homse vee ja rinnalapse....
Poeglaste emaks olemise juures olen tabanud ennnast mõtteilt, et mulle poleks teisest soost lapsed sobinudki. Naiste käsitööd ma ei armasta (kõik see kudumine ja nipeldamine ja heegeldamine ja tikkimine on nii üdini naiselik ja mulle sobimatu ajaviitmine - ning mõelda, kui ma oleksin seda kõike pidanud tüdrukutele õpetama hakkama!!), samas puutööd, uste restaureerimised etc on ikka mokkamööda. Kuidagi mehisem värk. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks ma seppa seni taga nutan - enam ürgmehelikumat tegutsemist olla ei saagi...
Söögitegemine, pesupesemine, koristamine - need on nii igapäevased asjad, et midagi eriti perenaiseks olemist rõhutavat seal küll pole. Aia eest hoolitsemine on omamoodi tore, aga niidukiga rassimine on vahvam.
Ning poistele meheks olemist õpetada - õnneks on selles vallas abiks lähikondsed, kuid ikkagi. Tööriistakasti sisu tutvustades, näidates, kuidas sadulat tellida, kuidas kruvi keerata, kuidas lambis pirni vahetada, kuidas kuuskantvõtmega mööbliosasid pingutada. Selline karusem ja alfam töö.
Paar aastat tagasi avastasin, et neil on masseerimiseks sama head käed, kui nende isal. Ning nüüd on omast käest parimad massöörid võtta. Sitked nagu välitingimuste kultuurtaimed..
Sõnaga - olles ise silmnähtavalt meheliku loomuga, loodan, et poegadest kasvavad mehed. Et ehk on sellest füüsilisest jõust ja seesmisest tahkusest palju kasu.
 
 

kolmapäev, 17. juuli 2013

Elavad pildid - lõhutud sajand, murtud südamed

Üks maja, ühed inimesed - ja nende elud sajandiga vaadeldud. Mida sinna mahtus ja mis seal ei olnud....
Möödunud sajandi alguse mõisahärrad, ilmasõda, vabariik, keeruline teine ilmasõda, vene aeg, uus aeg. Ühe naise elu. Põimitud sajandi pisaratega. Põimitud sajandi naeratustega. Õnne ja õnnetusega.
Kui palju need seinad nägid, palju need inimesed tundsid.
Selle taustal vaadeldes tunduvad kõik  tänapäevased südameasjad ja majandusraskused kuidagi vähetähtsad, ebaolulised.
Kahe eluagse sõbra tagasivaade, saateks  kapitalismi paistes parseldamine
Kino. Filmid. Ajastud. Tummadest piltidest, saateks meeleline piano viimaste kaadriteni.
Sissekootud laulva revolutsiooniga (seda mäletan isegi), punkarlusega (ka seda mäletan), Estonia hukuga (seda mäletavad vist kõik). Foonil, taustaks kogu see elu-olu, mis ajastuid iseloomustab - elegantsest mõisahärra linnakorterist peoküllaseks vabariigiaegse andeka laulja koduks; sõjaaegsest elamisest sõjajärgseks muuseumiks (I ilmasõja  ajal hukkub selles korteris keegi Sidorovi-nimeline punaväelane ja ta maetakse pööningule, II ilmasõja lõpus leiab punaväelase laiba korterisse kolinud venelane), seejärel ühiskorteriks, siis juba tavaliseks korteriks tagasi ja nii kuni 21.sajandi hakuni välja (raadiost kostvad uudised). SS-lased, punaväelased, küüditamine, naasemine. Primadonnast vaelvelauaadminsitraatoriks.
Gloobus, millest sündmused hargnema hakkavad - justkui sümbol igikestvusele. Trepist alla veeredes, püüdes kinni nkvd-lase kuuli, sisaldades kunagi tapetud punaväelase koduküla mulda ja hiljem peategelase saksa parunihärrast isa tuhka...
Klaver, millel peategelane (ja vahel ka teised) oivalisi meloodiaid mängib.
Kinosaal, kus aegade jooksul on nii erinevaid tselluloide keerutatud.
Vaatasin ja lihtsalt kurb, kurb, kurbusesse kastetud on selle läbilõikega pildid. Pildid eestlaste elust.
Vahel võõrad omamamad, kui omad üldse...
Ja omad ikka nii omased..
Kaameratöö, sisu, lugu, näitlejad, lavastus - tõetruu, usutav ja tunnetatav.
Kaasaelatav. Võimas.
Elavad pildid - lõhutud sajand, murtud südamed.

laupäev, 6. juuli 2013

Tihedalt pikitud

Eilne kulges taas täiemahulise puhkeprogrammi saatel. Hommikul konarlikult kulgev sõidutund - Tallinna ringid.. uhhh. Iga kord  tukaalune tulitab, kuna lihtsalt olen ebakindel ja ringidel puudub igausgune loogiliselt ühtne süsteem..
Seejärel poegadega linnas kokku ja randa.
Ülla-ülla, väikene vihmasadu takistas teed. Läksime siis ja käisime selle Orlovi lossis ära.
Kolm näitust - üks püsiekspositsioon ja kaks ajutist. Püsiekspositsioon "Iseolemise tahe" on uuendatud ja äärmiselt kompaktselt installeeritud Eesti vabaks saamise, jäämise ja olemise lugu 1917-1992. Erinevad ajastud, mida reklaamid, tooted, ajaloolised faktid, fotod ja dokfilmid illustreerisid. Algas loomulikult 19.sajandi "ärkajatega", sealt ilmasõjaeelsete kultuuitegelasteni, ilmasõjani, esimese vabaks saamiseni, teise ilmasõjani, sellejärgsete koledusteni, uue ärkamisajaga.
Üks ajutistest näitustest "Stiilne daam" rääkis Soome päritolu ameeriklase Lady Ostapecki moeajaloo kogumiku kaudu naiseks olemise impressioonist. Kollektsiooni omanik on ühtlasi ka fotograaf ning ta oli osavalt ühendanud oma kogu, modelli, oskuse fotolavastusi teha ning - hopaaa suurepärased pildid kogu üritust raamima.
Teine ajutine näitus oli "Siin me oleme- Eesti filmi esimene sajand". Algas stsenaariumikohvikuga - loed kohvi, aga lauaklaasialuses orvas on paks stsenaarium. Põnevalt kombineeritud tekstidega, väljapanekutega, tegevustega.
Lisaks kõigele muule - olime peaaegu lahkumas, kui ilmus trepi ette sepp.
Minu sepp. Kord kevadel temaga trehvates ta mainis, et töötab muuseumis, aga ilmselt ma pole tähelepanelik kuulaja. Igatahes on ta seal muuseumis töömees. Ja tema näitas meile kõiki neid eemaldatud kujusid ja postamente, mis koledaid aegu meenutasid - kõik pidavat alles jääma, sest lossitagune võpsik kujundatakse tulevikus monumentaalpargiks vms.
Lisaks näitas sepp meile kohta, kuhu inimesed iialgi ei satu - relvakambrit. Maast laeni riiulitega ruumid, kus püssid, püstolid, revolvrid, mõõgad, rapiirid, pisikesed suurtükid ja suuremad kuulilaskjad, turvised, kiivrid..
Ning kogu loo juures oli kõige kummalisem, et me ei tahtnud sepaga üldse ka mitte üksteise juurest ära  minna. Vestlesime ikka ühest ja teisest, klutid juba rahutusest rohelised - vihm jäi järele, päike paistab, lähme juba!!!
Lõpuks jõudsime randa, kus vesi oli mõõdukas, rahvast mitte väga palju, jäätis kaks eurot ja liiv kuum.
Tuttavaid nägin - eelmisest suvest suhtlema hakanud naine, kellel tütar 30 saamas ja lapselaps neljane ning meil on nii palju vestelda.
Õhtul jõudsime vaarudes koju - elamused, kogemused, muljed.

 

neljapäev, 4. juuli 2013

Palju õnne endale, et siis 37.

Aastatetaguse ennustuse kohaselt oleksin ma pidanud abielluma kas 36-aastaselt või üldse mitte kunagi.
Täna astus tegus 37 tuppa ja näib sedamoodi, et mitte kunagi. MUIG. Kuigi ma väga skeptiliselt ei suhtugi - kaksikud pojad ja kaks paralleelselt kulgevat elu on ju täkkesse läinud...
Sõnaga - täna sain 37. Varahommikul sündinud. Hommikuselt toimekas.
Öösel nägin kummalist und - nägin oma kadunud ema ja tänasin teda selle eest, et ta mulle haruldase kingituse tegi ja elu andis. Tavaliselt ta mulle ennast kunagi ei näita, kuid täna öösel küll.
Ärgates mõtlesin ma, et kas mäletan ennast 7. sünnipäeval ? Suvi, maasikatort, kooliealiseks saamine, vähe külalisi (nagu alati).
17. sünnipäeval? Vanade peretuttavate kingitud 20 loteriipiletit meenub ja mingi väga magus liköör.
27. sünnipäeval ? Viimane trimester oli alanud, veeresin mõõdukalt ümarana, kuid enesetunne polnud just kõige hullem. Palavus, tappev palavus. Viimane sünnipäev, kus oli kohal kooliaegne pinginaaber, viimane sünnipäev, kus E osales.
Ja pärast seda sünnipäeva koonduvad kõik sünnipäevad nagu üheks pildiks, kaleidoskoobiks. 
28 -  kõndimahakkavad pojad, jalutamine, õhtusöök toonase kallima A-ga (endine patsient)
29 - külalised, aiasistumine
30- sugulastega restoranis "Carina", järgmisel päeval aiapidu. Tookord ostsime aiamööbli ja aiavarjud. Seda ma mäletan hästi
31 - töötasin mereakadeemias ja ühendasin tutvustava peo ning oma sünnipäeva. Nagu seisusele kohane, olin ju ikkagi maja visiitkaart
32 - istusime perekeskis, kuna ema ei tahtnud külalisi, tal olid alanud keemiaravid, istusime ja lobisesime ning kui ma oleksin ainult aimanud, et see on viimane emaga peetud sünnipäev..
33 - esimene emata peetud sünnipäev. Vend korraldas enamiku. Sugulased olid kohal.
34 - kiire ja põgus sünnipäev, sest mõned päevad hiljem läksime täditütre pulma ja kogu kese oli sellele asetatud.
35 - tagasihoidlik istumine peretuttavatega
36 - venna ja tema sõbratariga vabaõhuetendus Haapsalus.
Sünnipäevad on kuidagi muutunud. Kuidagi.. seestunud minu jaoks.
  

esmaspäev, 1. juuli 2013

Tere, juuli!

Linnapuhkus jätkub.
Saabusime poegadega niitmistvajavasse aeda, kus päevalilled, kõrvitsad, till, porgandid ja sibulad, tomatid on visanud ootamatut pikkust..
Pesud vajasid pesemist, tegu tegemist. Hiliste õhttutundideni sai toimetatud.
Ja esimene juuli päev möödus sõna otseses Tallinna ühest otsast teise jõudes.
Vaataks korra lähemalt - kodunt Kristiinesse, sealt Kadaka selveri juurde, sõit Mustamäe-Tähetorni-Nõmme-Õismäe. Koju ja poegadega kesklinna, sealt Piritale.
Pisut päevitamist, veidi lobistamist. Poegadele pedaalidega atv-laadsete sõidukitega veidi ringi tiirutamist. Otsus minna Orlovi lossi, mis oli kinni ja seejärel vanalinna kärmelt burkse manustama...
Kiire ja toimekas liikumine.
Juuli algas.