Minu blogide loend

reede, 28. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes II

Ohh... kust küll alustada!!! Selliste muljetepagasiga pole ma ikka mitut aega ringi liikunud.
Hommik siinses retromajas. Imemaitsev toit, ettevalmistused minekuks ning sõit algas.
Lõunakeskusest mõned lilled ja liikusime Kavastu peale. Soovides näha parve. Seda, mis ülejõe liikuda andis ja mis inimesi võimsalt kandis. Huvitav ning pisut ebaturvaline tundus. Soovi korral võinuksime tellida parvetaja kohale ja paluda üle viimist, kuid pidasime seda liigseks ning vaatasime niisama omanäolist elamust.
Tuttav kruusatee, mida mööda kunagi bussiga (ümarate servadega, avamatute akendega, palav, logisev ja viimseni täistuubitud sõiduk), vaatamine hoolega paremale ja vasakule, et vähegi tunda tuttavaid kohti. Ühtede sugulaste nüüdseks mahamüüdud talukoht, ema kunagine kodu, tema kunagine algkool, nüüdseks lammutatud Tähemaa pood.. Kõik oli muutunud. Londonite maja, Aruojad, Sikad, Keerud.
Siis käänas tee Mangule ja..me nägime lagunenud hooneid, kuid renoveeritud elumaja. Õunapuid enam aias polnud, tiik oli kinni, meie onniga toomingas maha võetud, endised sibulamaad söötis. Seda õue, suviselt mõnusalt maakodu õue, kus vanaema sõnutsi võis terve päeva paljalt käia, kasvada ning kosuda, kummelimuruga ja sissetallatud teeradadega, kreekidega hoovis enam pole. 
Nüüd on see ainult koht minu mälestustes. Kõik muutub, kõik. Vanaema-vanaisa talu ümbritsevad heinamaad on täis pealetungivat võsa ja osale maale on tekkinud krossirajad. Kui ainult oleks läinud nii nagu vanaisa soovis...
Alatskivi. Tuttav tee. Teeäärne seenekatusega vana veskivare seisis ikka kohal. Nii nagu 30 aastat tagasi, nii nagu 40 aastat tagasi.
Kalmistu. Kolm hauda. Esiisad, vanavanemad, emapoolsed sugulased, vanaema esimene abikaasa ja poeg, vanaisa. Loomulikult näitasin poegadele Tõnis Laksi ja Juhan Liivi puhkepaiku. Viimase sünnikodust ja muusemist sõitsime niisama mööda - olgu meil järgmisel aastal põhjust tagasi tulla.
Alatskivi loss - milline naudinguterohke elamus. Renoveeritud, stiilne, originaalne. Palusin välja otsida kunagise külalisteraamatu ning leidsin üles lehekülje, mille me E-ga kunagi siinmail olles signeerisime.
Lossis viis trepp soklikorrusele, kus oli tehtud vahva ülevaade mõisa teenistujatest. Buduaarid, salongid, Eduard Tubina muusem...
Väsitav ringkäik jätkus Kolkja-Kasepää-Varnja marsruudil. 
Kolkjal einetasime kala-sibula restoranis. See oli pilgeni rahvast täis ja minu suureks nördimuseks - seal kohvi ei pakutud, ainult teed. Toit oli mõõdukalt maitsevv, kuid interjöör omanäoline.
Sõit Ninakülla, kus pisikesel liivalapil sai Peipsit nautida. Ning kohaliku mehe üheinimese kajakiga sõita. Ja peotäiteviisi lihvitud klaasikilde koguda. Ja hukata kümmekond parmu ning mõned pöidlasuurused vaablased. Ja saada endale orgaaniline peavalu.
Tagasiteel teha peaaegu ühe ettekeeranud ohmaniga avarii.
Ja nüüd on siin järveäärselt tasane.

Kommentaare ei ole: