laupäev, 22. juuni 2013

Õpetaja Reigist ja see lugu üldse

Mõned päevad tagasi kakkusin kile Aino Kalda "Reigi õpetajalt" ning süüvisin sene (lühiromaani praktiliselt kõige enam kordunud sõna) lukku...ja tänan Looduse Tahet, et ma just 20 sajandi lõppu ja 21. sajandi algusesse, avatud mõistuse ja mõõdukate normide ajastusse sündisin.
Tõsiküll - hooramise eest hukkama just ei peaks, oleks vast võinud midagi leebemat korraldada, kuid mis seal ikka parata, ajastu oli jumalakartlik ning üle Euroopa ja ka Uue Maailma käisid elavad nõiajahid ning tavaliste inimeste kasina haridusega vaimupime mõtlemine ei osanud kirge sõnastada - nende jaoks oli lihaliku armurõõmu järele janunemine kuradist ja saatanast ning tekitas sinise suitsupilve, millega kaasnes kaheharulise tulekeele plahvatus mürgitatud armujooki rüübanud õpetaja naise suust..Ohh seda rumalust ja arusaama hämarust...
Põhimõtteliselt on lugu lihtne - kirikuisa on korralik mees, kes on võtnud endale noore ja kena jõukast peret pärit  naise ja elanud mõistlikku elu, saanud kaks last. Aga juhtub üks selline  asi,  mis paneb käima kogu sündmutseahela - Paul on äkilise meelega mees ja saatuse tahtel hukkub õnnetuse käigus üks aadlipoiss  (Paul tahab pahandusega toime tulnud võsukesega nelja silma all rääkida, kuid poisike irvitab tema üle. Paul tahab talle kõrvakiilu anda, kuid võsuke hüppab kõrvale, kaotab tasakaalu ja kukub oimukohaga vastu teravat lauanurka ning surm saabub silmapilkselt). Paulile pannakse süüks mõrvamist, ta peab selle eest vastust kandma ning lõpuks peab oma Tallinna töökohast loobuma, juhutöödega peret elatama, naine müüb maha kõik ehted ja kaunid nõud. Lapsed surevad katku. Viimaks saab paljudes kannatustest räsitud Paul koha Hiiumaale Reigi õpetajaks, kus ta üpris kiiresti mandub ja hakkab rannameestega ühes hülgeid küttima.
Naisel on aga seal igav, ta on õnnetu ja nukker, pärast laste suremist jääb tema rüpp ahtraks ja ta ei sünnita enam lapsi. Kui neile saadetakse sinna üksildasse maailmanurka juurde Diakon Kempe, kes on noorem kui Paul ja igati meheliku välimusega (kotkanina ja suure Adama õunaga - ülla-ülla, millele need küll viitavad ;) ) ning kes esimesest hetkest Pauli naisesse armub. Ja nagu aru saada loost, siis see tunne on nendel vastastikkune. Kuni nad seal kahekesi salakesi armurõõme naudivad ja lõpuks põgenevad. Nad saavad elada sellist patujooksja elu vast pool aastat, kuni nad tabatakse, kohtu ette viiakse, süüdi mõistetakse ja hukatakse.
Paul naaseb koguduse juurde, andestab südames Kempele ja oma naisele, kütib hülgeid ning saab surmamaitset tunda, kui üks hüljes teda ründab. Paul loobub loomadele jahti pidamast, saab omamoodi manatargaks, kes oskab looduse ja muid märke lugeda ning lõpetab oma ilusa poisikesepõlve, keerulise meheea ning mõõdukalt muheda vanamehe elu rahulikus mõtiskelus.
Lugu on moraalitsevalt õpetlik. Süvendab aukartust Jumala palge ees.
Tuleb tunnistada, et mulle sellist vanas kõnes ja kirjas keelt lugeda väga ei meeldi. Rikutud olen sellest normeeritusest.
Ja väga õõvastav oli lugeda neid hülge-ja luigetapu üksikasju. Jah, ma tean, et see on loomulik ja tavaline, aga... ma ei tea. Julm.
Kuigi lugu on iseenesest efektne ja lihtne ja tõetruu.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...