Minu blogide loend

pühapäev, 23. juuni 2013

Ainult humalarüübe paneb vere käima?

Loomupoolse seiklejana ja sooviga uut kogeda oli eilne isa küla jaanik mitmekülgset ainest pakkunud tegemine.
Tegelikult täitsa vahva aktsioon. Jaaniku rongkäigu eesotsas punasekabiinilise ja kaskedega pärjatud GAZ-i uhke sõiduga. Algas üritus vana ja nüüd osaliselt lammutatud rahvamaja eest. Kohalikud inimesed (enamik sisserännanuid, põliselanikke isa hinnangul ikka väga vähe), kelle on kõikidel pisikesed näpu otsas, süles, vankris või kõhus (tõsiselt- kes küll räägib rahva väljasuremisest, kui maanurgad on täis väikeseid heledaid ning sekka pisut pruunimaid peanuppe); purjutavaid nagamanne ja põliseid pudeli-Vollisid, lesestunud naisi, rahvariietes aktiivsemad tegelased. Muusikalist poolt esindas eestiomane repertuaar, mida olen siinkirjutajana võimeline kuulama just ja ainult sellistes kohtades.
Kuna Lelles koolimaja kaotati ära ning koolimajast sai uus rahvamaja, siis rongkäik seal päädiski. Ümber küla tiir peale tehtud, mõned inimesed ka kaasa elamas. Ühes kohas lehvitati lippugi.
Rahvamajajuhataja oli kokku pannud mõõdukalt meeleoluka kontserdi, mida kohalikud elanikud kasinalt tunnustasid. Ma muutusin suisa pahaseks - kurat, teie küla ju ja selle elanikud, miks mina siis siin ainukesena tulihingeline olen.
Lõkke süütamine ja siis algas ühemehebändiga peopool. Nagu ikka - peaaegu esimesena tantsimas ja noorema pojaga. Sest rahvas ei lähe peaaegu kunagi käima. On pika veoga. Nagu mingi häbiasi oleks oma külarahva keskel märjukest rüüpamata lõbutseda. Alles pärast teist või kolmandat õluringi hakkas asi elavnema ning mõned naljavennad läksid hoogu ja tõsiselt hoogu.
Vaheaega tehes olid lastele kotijooksud, loomulikult toimus õnneloos (päris vahvate auhindadega - meie saagiks oli munakell, pildiraam, naturaalne seep ja tudengifilmide plaat).
Ühe põliselanikest vanapaariga tutvusin (nemad olid omal ajal korjanud pärimusi ja olnud suureks abiks Lelle ajaloo annotatsiooni koostamisel) ja tegin noppeid siit ja sealt.
Tantsud vanema pojaga (kelles on silmnähtavalt rohkem seda seiklejaverd) ning köievedu..
Kahjuks meie neli meest ja neli naist punt kaotas, kuid mis minu verekese tiidsalt keerama lõi, oli vastasvõistkonna röögatav hüüd - ära tegime teile penskarid. WTF???
Tagasi koju jalutuskäik oli soojas ja valges õhtus, maagiliselt rammusa kuu kumas.
Aga jaaniku tunne oli küll. Nõidumist ega posimist ma ei teinud ei oma tulevase ega olnute jaoks, sest - keda ma ikka lollitan. Pole ette nähtud ja ei tule ka.

Kommentaare ei ole: