laupäev, 29. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes III

Kolmepäevane reis kurnab vähem. Sestap me tänane hommik lahkumiseks ettevalmistustega algaski. Tuba korda. Et lahkudes jätaksime ikkagi tsiviliseeritud mulje. Lehvitus motellile ja järvele, suund Tartu peale. Sealt läbi, üle silla (kõik sõidetavad sillad sõitsime üle nende peävadega).
Suund Elistvere loomaparki, kus nägime piisonit ja metssigu (täiesti tuimalt meid vaatlev emis teostas samal ajal ainevahetust), karu ja ilvest, metskitse, põhjapõtru, tavalisi põtru, mäkra, tuhkrut ja jäneseid. Põnevalt planeeritud park oli igatahes.
Suund Jääaja keskusele. Mammut ja mammutipoeg ning jääaja tekkimine esimesel korrusel, jääaja inimeste eluolu ja Kalevipojaga seotud muistendite tekkelood teisel korrusel. Isal õnnestus virtuaalselt kivi loopida Saadjärve ja kahel korral kosmosesse, kuid mind ja poisse fotosilm ei tuvastanud.. Kalevipoja suur varvas, mis oli tõesti suur varvas. Kliima ja tõenäoliselt uue jääaja tekkimise lugu kolmandal korrusel, oma ökoloogilise jalajälje testimine. Minu jälg on väike.
Saadjärve, mille ümbrus on igati heakorrastatud ja mille kaldal on üks neid National Geographicu kollaseid raame (Tartu Raekojas, Alatskivi lossis ja siis veel ühes kohas nägin seda ristkülikut).
Väga omanäoliselt vooklevad teed (mõni ime siis, et mootroratturid sealkandis armastavad oma treffe tehe).
Jõgeva linn. Korrastamata teekattega tänavad, pisut uimerdavad inimesed. Põgus söögipaus viimati 1985. aastal remonditud kiirsöögikohas, mis osutus ülimat populaarseks oma kaasavõetavate toitude tõttu. Kaks jõmakat lauda sinise varju alla ja taamale jääv põlenud puukuuri, prügikasti, punase lõkketünni ja traavivate varestega siseõu. Minu ja papa vigurimäng, mille pojad palusid lõpetada. Lühike peatus kohalikus säästukas.
Suund Paide-Türi-Lelle. Väikene sissepõige Türi säästukasse ja pool tundi hiljem olime isakodus. Selleks korraks on reisist jällegi mälestus jäänud.
Pihutäis fotosid, elamused ja regilaul:
"Üks euro ja kaks eurot ja keskpõrandale kokku, kuus eurot sinna ja olemegi ilma"

reede, 28. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes II

Ohh... kust küll alustada!!! Selliste muljetepagasiga pole ma ikka mitut aega ringi liikunud.
Hommik siinses retromajas. Imemaitsev toit, ettevalmistused minekuks ning sõit algas.
Lõunakeskusest mõned lilled ja liikusime Kavastu peale. Soovides näha parve. Seda, mis ülejõe liikuda andis ja mis inimesi võimsalt kandis. Huvitav ning pisut ebaturvaline tundus. Soovi korral võinuksime tellida parvetaja kohale ja paluda üle viimist, kuid pidasime seda liigseks ning vaatasime niisama omanäolist elamust.
Tuttav kruusatee, mida mööda kunagi bussiga (ümarate servadega, avamatute akendega, palav, logisev ja viimseni täistuubitud sõiduk), vaatamine hoolega paremale ja vasakule, et vähegi tunda tuttavaid kohti. Ühtede sugulaste nüüdseks mahamüüdud talukoht, ema kunagine kodu, tema kunagine algkool, nüüdseks lammutatud Tähemaa pood.. Kõik oli muutunud. Londonite maja, Aruojad, Sikad, Keerud.
Siis käänas tee Mangule ja..me nägime lagunenud hooneid, kuid renoveeritud elumaja. Õunapuid enam aias polnud, tiik oli kinni, meie onniga toomingas maha võetud, endised sibulamaad söötis. Seda õue, suviselt mõnusalt maakodu õue, kus vanaema sõnutsi võis terve päeva paljalt käia, kasvada ning kosuda, kummelimuruga ja sissetallatud teeradadega, kreekidega hoovis enam pole. 
Nüüd on see ainult koht minu mälestustes. Kõik muutub, kõik. Vanaema-vanaisa talu ümbritsevad heinamaad on täis pealetungivat võsa ja osale maale on tekkinud krossirajad. Kui ainult oleks läinud nii nagu vanaisa soovis...
Alatskivi. Tuttav tee. Teeäärne seenekatusega vana veskivare seisis ikka kohal. Nii nagu 30 aastat tagasi, nii nagu 40 aastat tagasi.
Kalmistu. Kolm hauda. Esiisad, vanavanemad, emapoolsed sugulased, vanaema esimene abikaasa ja poeg, vanaisa. Loomulikult näitasin poegadele Tõnis Laksi ja Juhan Liivi puhkepaiku. Viimase sünnikodust ja muusemist sõitsime niisama mööda - olgu meil järgmisel aastal põhjust tagasi tulla.
Alatskivi loss - milline naudinguterohke elamus. Renoveeritud, stiilne, originaalne. Palusin välja otsida kunagise külalisteraamatu ning leidsin üles lehekülje, mille me E-ga kunagi siinmail olles signeerisime.
Lossis viis trepp soklikorrusele, kus oli tehtud vahva ülevaade mõisa teenistujatest. Buduaarid, salongid, Eduard Tubina muusem...
Väsitav ringkäik jätkus Kolkja-Kasepää-Varnja marsruudil. 
Kolkjal einetasime kala-sibula restoranis. See oli pilgeni rahvast täis ja minu suureks nördimuseks - seal kohvi ei pakutud, ainult teed. Toit oli mõõdukalt maitsev,  interjöör omanäoline.
Sõit Ninakülla, kus pisikesel liivalapil sai Peipsit nautida. Ning kohaliku mehe üheinimese kajakiga sõita. Ja peotäiteviisi lihvitud klaasikilde koguda. Ja hukata kümmekond parmu ning mõned pöidlasuurused vaablased. Ja saada endale orgaaniline peavalu.
Tagasiteel teha peaaegu ühe ettekeeranud ohmaniga avarii.
Ja nüüd on siin järveäärselt tasane.

neljapäev, 27. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes I

Sedakorda avastan ma enesele vast kümnendat, kuid poegadele esimest korda Tartut ja selle ümbrust. Täna on maabumine-saabumine ja sisse elamine äärmiselt maalilise järveäärse, retromaigulise motelli ajutisse kodusse. Saateks äikesevihma hood ja... eee... lähedalasuva sigala permanentne...eee... lehk.
Lõunakeskuses, selles siinkandi suurimas kaubakeskuses leidsid mõned esemed enesele uue kodu ja mõned kiirtoidud osalesid seeedeprotsessis.
Olles ennast igakülgselt seadnud, seikles pisipere kõuemürinatel Tartusse - vaimuvõimu ja -vägevuse alale.
Emajõgi omamoodi pruuniveelise ja saastest loksuvate kallastega, leinapajud, kõrghoonestunud kesklinn ja otse loomulikult Raekoja plats ühes kohviga. Kus nagu Eestis kohane, nägi isa oma koolivenda, kes keskmise poja ülikoolilõpult tuli ja mina ühte oma tuttavat konverentsi modereerimise ajajärgult
Toomemägi keeruliste tõusude, alleede,  punase toomkiriku müürid ja muuseumiosa, skulptuurid, mälestised, kõrged ja turvastamata mäeküljed.
Wilde-Vilde kohvik.
Aleksandri tänava alguses olev parkimisplats, kus kummaliselt venehõnguline elektrimaja.
Supilinn imelikult vooklevate tänavatega. Siin-seal renoveeritud majad kõrvuti silmini lobude elamutega. Millisesse majja mõtles küll kirjanik Kibuvits Loona elama? Millisele tänavale preili Tuisu oma lapsepõlve kogema. Millisel Emajõe käärul papa Tuisu jääpealsele kuuli püüdma ja millisele jõelõigule õlletehase jääauku uppunud Miina? Seal Supilinnas  see juhtus...
Sillad ja ühesuunalised tänavad, lopsakas botaanikaaed, kõrguv kirik.
Järveäärne motell uuesti. Alev, kus võimas koolimaja, pood, postkontor, pangateenistus, bussipeatus.
Sedasi kulges esimene päev Tartut übritsevat jälgides.

kolmapäev, 26. juuni 2013

Puhkan Eestis

Mis võiks olla parem isakodus, isa turvalise selja taga puhkamisest? Söögitegu pole, majapidamisega tegeleb keegi teine, mina ja poisid saame volilt pikutada ja ratastega sõita, veesõda pidada ja ...tõsiselt välja lülitades puhata.
Vihtasid käia tegemas - tuua võsast oksi, neid lõigata ja sorteerida ja siis köita ja kuivama riputada (OK, minu roll oli sekundaarne).
Pärast sauna vihmaveega üle kallata.
Magada lahtise rõduuksega toas varaste suvetundideni, kuni rabas kluuksuvad kured ja viltune hommikupäike viimasegi une pealt ajavad.
Televiisorivabalt. Mobiilivabalt.
Ratastega tolmutavaid kõrvalteid mõõtes. Päevitunud säärtelt parme peletades..
Maakonna keskuses käik tundus tõeliselt tähtsa päevana. Mõned riided said soetatud.
Ja ikka sedasi puhates edasi.
Homme alustame sellesuvist reisi ja peaks traditsiooniliselt tegema reisipäeviku.
Kott vaja pakkida ja peaks veel pisut puhkama.

pühapäev, 23. juuni 2013

Ainult humalarüübe paneb vere käima?

Loomupoolse seiklejana ja sooviga uut kogeda oli eilne isa küla jaanik mitmekülgset ainest pakkunud tegemine.
Tegelikult täitsa vahva aktsioon. Jaaniku rongkäigu eesotsas punasekabiinilise ja kaskedega pärjatud GAZ-i uhke sõiduga. Algas üritus vana ja nüüd osaliselt lammutatud rahvamaja eest. Kohalikud inimesed (enamik sisserännanuid, põliselanikke isa hinnangul ikka väga vähe), kelle on kõikidel pisikesed näpu otsas, süles, vankris või kõhus (tõsiselt- kes küll räägib rahva väljasuremisest, kui maanurgad on täis väikeseid heledaid ning sekka pisut pruunimaid peanuppe); purjutavaid nagamanne ja põliseid pudeli-Vollisid, lesestunud naisi, rahvariietes aktiivsemad tegelased. Muusikalist poolt esindas eestiomane repertuaar, mida olen siinkirjutajana võimeline kuulama just ja ainult sellistes kohtades.
Kuna Lelles koolimaja kaotati ära ning koolimajast sai uus rahvamaja, siis rongkäik seal päädiski. Ümber küla tiir peale tehtud, mõned inimesed ka kaasa elamas. Ühes kohas lehvitati lippugi.
Rahvamajajuhataja oli kokku pannud mõõdukalt meeleoluka kontserdi, mida kohalikud elanikud kasinalt tunnustasid. Ma muutusin suisa pahaseks - kurat, teie küla ju ja selle elanikud, miks mina siis siin ainukesena tulihingeline olen.
Lõkke süütamine ja siis algas ühemehebändiga peopool. Nagu ikka - peaaegu esimesena tantsimas ja noorema pojaga. Sest rahvas ei lähe peaaegu kunagi käima. On pika veoga. Nagu mingi häbiasi oleks oma külarahva keskel märjukest rüüpamata lõbutseda. Alles pärast teist või kolmandat õluringi hakkas asi elavnema ning mõned naljavennad läksid hoogu ja tõsiselt hoogu.
Vaheaega tehes olid lastele kotijooksud, loomulikult toimus õnneloos (päris vahvate auhindadega - meie saagiks oli munakell, pildiraam, naturaalne seep ja tudengifilmide plaat).
Ühe põliselanikest vanapaariga tutvusin (nemad olid omal ajal korjanud pärimusi ja olnud suureks abiks Lelle ajaloo annotatsiooni koostamisel) ja tegin noppeid siit ja sealt.
Tantsud vanema pojaga (kelles on silmnähtavalt rohkem seda seiklejaverd) ning köievedu..
Kahjuks meie neli meest ja neli naist punt kaotas, kuid mis minu verekese tiidsalt keerama lõi, oli vastasvõistkonna röögatav hüüd - ära tegime teile penskarid. WTF???
Tagasi koju jalutuskäik oli soojas ja valges õhtus, maagiliselt rammusa kuu kumas.
Aga jaaniku tunne oli küll. Nõidumist ega posimist ma ei teinud ei oma tulevase ega olnute jaoks, sest - keda ma ikka lollitan. Pole ette nähtud ja ei tule ka.

laupäev, 22. juuni 2013

Õpetaja Reigist ja see lugu üldse

Mõned päevad tagasi kakkusin kile Aino Kalda "Reigi õpetajalt" ning süüvisin sene (lühiromaani praktiliselt kõige enam kordunud sõna) lukku...ja tänan Looduse Tahet, et ma just 20 sajandi lõppu ja 21. sajandi algusesse, avatud mõistuse ja mõõdukate normide ajastusse sündisin.
Tõsiküll - hooramise eest hukkama just ei peaks, oleks vast võinud midagi leebemat korraldada, kuid mis seal ikka parata, ajastu oli jumalakartlik ning üle Euroopa ja ka Uue Maailma käisid elavad nõiajahid ning tavaliste inimeste kasina haridusega vaimupime mõtlemine ei osanud kirge sõnastada - nende jaoks oli lihaliku armurõõmu järele janunemine kuradist ja saatanast ning tekitas sinise suitsupilve, millega kaasnes kaheharulise tulekeele plahvatus mürgitatud armujooki rüübanud õpetaja naise suust..Ohh seda rumalust ja arusaama hämarust...
Põhimõtteliselt on lugu lihtne - kirikuisa on korralik mees, kes on võtnud endale noore ja kena jõukast peret pärit  naise ja elanud mõistlikku elu, saanud kaks last. Aga juhtub üks selline  asi,  mis paneb käima kogu sündmutseahela - Paul on äkilise meelega mees ja saatuse tahtel hukkub õnnetuse käigus üks aadlipoiss  (Paul tahab pahandusega toime tulnud võsukesega nelja silma all rääkida, kuid poisike irvitab tema üle. Paul tahab talle kõrvakiilu anda, kuid võsuke hüppab kõrvale, kaotab tasakaalu ja kukub oimukohaga vastu teravat lauanurka ning surm saabub silmapilkselt). Paulile pannakse süüks mõrvamist, ta peab selle eest vastust kandma ning lõpuks peab oma Tallinna töökohast loobuma, juhutöödega peret elatama, naine müüb maha kõik ehted ja kaunid nõud. Lapsed surevad katku. Viimaks saab paljudes kannatustest räsitud Paul koha Hiiumaale Reigi õpetajaks, kus ta üpris kiiresti mandub ja hakkab rannameestega ühes hülgeid küttima.
Naisel on aga seal igav, ta on õnnetu ja nukker, pärast laste suremist jääb tema rüpp ahtraks ja ta ei sünnita enam lapsi. Kui neile saadetakse sinna üksildasse maailmanurka juurde Diakon Kempe, kes on noorem kui Paul ja igati meheliku välimusega (kotkanina ja suure Adama õunaga - ülla-ülla, millele need küll viitavad ;) ) ning kes esimesest hetkest Pauli naisesse armub. Ja nagu aru saada loost, siis see tunne on nendel vastastikkune. Kuni nad seal kahekesi salakesi armurõõme naudivad ja lõpuks põgenevad. Nad saavad elada sellist patujooksja elu vast pool aastat, kuni nad tabatakse, kohtu ette viiakse, süüdi mõistetakse ja hukatakse.
Paul naaseb koguduse juurde, andestab südames Kempele ja oma naisele, kütib hülgeid ning saab surmamaitset tunda, kui üks hüljes teda ründab. Paul loobub loomadele jahti pidamast, saab omamoodi manatargaks, kes oskab looduse ja muid märke lugeda ning lõpetab oma ilusa poisikesepõlve, keerulise meheea ning mõõdukalt muheda vanamehe elu rahulikus mõtiskelus.
Lugu on moraalitsevalt õpetlik. Süvendab aukartust Jumala palge ees.
Tuleb tunnistada, et mulle sellist vanas kõnes ja kirjas keelt lugeda väga ei meeldi. Rikutud olen sellest normeeritusest.
Ja väga õõvastav oli lugeda neid hülge-ja luigetapu üksikasju. Jah, ma tean, et see on loomulik ja tavaline, aga... ma ei tea. Julm.
Kuigi lugu on iseenesest efektne ja lihtne ja tõetruu.

reede, 21. juuni 2013

Joone ületanud hetked

Kuidas on võimalik, et inimesed võtavad iganädalaselt, igapäevaselt napsu ja ei sure järgmisel päeval?
Kolm kokteili lõpupeol ja ma olin koju jõudes vetruvale rabamaastikule ehitatud kiirkarussellilt mahapääsedapüüdev õnnetuke.
Aktus oli edukas. Pikk, umbses saalis, keelpillikvarteti väga hea muusikalise esitusega.
Restoranis tähistamine, õhtu kursusekaalsastega, kellest ma ühe nutma pani, sest pidasin vajalikuks öelda - ta käis mulle kogu õppimise aja närvidele.
Ja need napsud. Ilmselt peitus "Long Islandis" tõe ja õiguse möllav jõud.
 

teisipäev, 11. juuni 2013

Topeltsus

Haa, kui on üks, siis peab sinna juurde tulema veel üks.
Ja nii ta ongi - tänasest alates vaatan peeglis silmi värvides kahekordselt kõrghairitud endale.
Edukas ja rammus B
Vot sedasi on minul. Erivägev tunne koormab mind. Hea tunne. Mõnus tunne.
Kaksikute üksikemana pistan poegade kõrvalt taskusse teise hariduse.
Ja suurelt kallistan ma oma meesperet, kes osad olid otseselt seotud ja osad kannatlikult vaatlejatena teotsesid.
B.
Priske B
 

laupäev, 1. juuni 2013

Tere, juuni!

Viis kuud tagasi algas uus aasta.
Tänane päev aga:
1) on lastekaitse päev
2) on nimepäev
3)on palav päev
4)on päev, millal lõputöö ei ole enam minu käes ja kaitsmine on kümne päeva pärast
5)on päev, millal võib öelda, et pojad said kolmanda klassiga edukalt ühele poole (sh tasemetöödega)
6)on päev, millal tunnistan, et puhkus võiks alata
 

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...