Minu blogide loend

pühapäev, 28. aprill 2013

Kohtingutest ja meessoost, nii üldjoontes

Kohting on seletava sõnaraamatu põhjal eelnevalt kokkulepitud kohtumine. See tähendab reeglina seda, et kaks inimest saavad kokku ning veedavad  ühiselt mõistlikku kvaliteetaega.
Olen kohtingutel olnud kirikus, kinos, teatris, muuseumis. Lõbustuspargis, rattaga sõitmas, rannas ja piknikul pargis.
Poseerinud kunstnikule, aidanud lõpetada kursusetööd, käinud kitarrimänguvõistlustel vms. Käinud loomepäeval, uute kokteilide õhtul. Jalutanud surnuaedades ja libedatel, lumistel ja külmadel tänavatel.
Ja loomulikult restoranides, kohvikutes, pubides, kõrtsides käinud kohtingutel.
Kuid kohtingute mõte on selles, et sellest võtab osa kaks võrdset partnerit.
Mõnda aega tagasi olin ma ühel ainulaadsemal kohtingul üldse.
Kuigi on koolilõpetamine ja tööl kiire ja muid asju ikka ka, siis ikkagi leidsin tutvumisportaalis suheldud meesterahvaga aega tunnikeseks välja minna.
Ma pole kunagi eitanud, et mul on nõrkus pikkade meeste suhtes, kuid ma olen alati vältinud ee..ee looduse poolest suureks söönud mehi. Selliseid, kes kaalule astudes noolt  tugevalt üle 100 nihutavad.
Novot. Kokkulepppeks, et me teineteist ära tunneme oli minu sinine mantel ja temal pikk punane roos.
Kuid mehel olid kell seitse õhtul veel mõned absoluutselt edasilükkamatud ärisasjad. Lisaks tegi ta ettepaneku, et ma oma kümnesentimeetriste kontsadega sukksaabastel temaga jalutaksin. Millest ma viisakalt keeldusin.
Ettepanekuna käisin ma välja hoopiski minna istuma ühte saksa toitudega restorani. Viisakalt ka kohtingukaalsane nõustus, lubades lisanduda. Aga..
Lõpuks timmisin ma Latte ja Noore Williami šnitsli ikkagi üksi ära. Lõpetuseks lahkusin ma tund hilje, veetnud endaga esmakordselt kohtingu üksi.
Olen nüüdseks meestega suhtlemise kusagile kaugele kalevi alla pistnud. Kui ikka pole selles vallas õnne antud (Õnnetu Armastuse Inimene), siis ei maksa enam saatust välja kutsuda.
Nii ongi. PUNKT.